Patentability of computer-implemented inventions, mida maakeeli hellitavalt ka tarkvara patenteerimiseks kutsutakse oli eilsel klastriseminaril ka ainsaks küsimuseks, mida mulle esitati. Taustalugemiseks ka viide hiljutisele Tarkvara patendinduse seminarile IT Kolledzhis. Rahvusvahelisel tarkvarapatentide vastasel kampaaniasaidil on huvilistele ka eestikeelne põhiliides.
Patendivolinik Moorlati eilsele küsimusle seminaril tarkvarapatentide kohta vastasin umbes sama argumentatsiooniga nagu hiljuti Äripäevale. Lisan siia oma toimetamata kujul vastuse Äripäeva ajakirjanikule Sirje Rankile, kes tarkvarapatentide teemal loo tegi ning mulle tsitaadiruumi võimaldas.
"Nimetatud direktiivi tuleks Eestil vaadata kolmest perspektiivist – globaalsest, üleeuroopalisest ning rahvuslikust perspektiivist.
Üleilmselt on kindlasti meie huvides seista kõigile infoühiskonna edendamise osapooltele võrdsete võimaluste andmine, võimaluste detsentraliseerimisel ning sellest perspektiivist vaadatuna peaksime olema nimetatud direktiivi, nagu ka muude analoogiliste tarkvara patentimise initsiatiivide vastu.
Üleeuroopalises perspektiivis tuleb meil vaadelda teemat nii Euroopa konkurentsivõime kui ka siseturu arengu perspektiivist ning ka sel puhul peaksime pigem soosima tarkvara patentimisele vastupisiseid lähenemisi.
Eesti tasemel peaksime vaatama kahte asja – esiteks oleme me osa Põhja-Euroopa IT klastrist ning turust, sestap peaksime end positsioneerima nimetatud klastri konkuretsivõime kasvule samas suunas tegutsevana. Taaskord tuleb tõdeda, et meie regiooonile on olulisem pigem tarvara paindlikum regulatsioon ning vabam taaskasutamine.
Ning lõpuks meie siseturg, kus siintegutsevate firmade huvides oleks ilmselgelt paindlikum ning praeguse plaanitud direktiivi seisukohtadest erinev lähenemine.
Kujul või teisel puudutaks see direktiiv valdavat enamust IT teenuste tarbijaid läbi vähenevate valikuvõimaluste, enamust siinseid IT firmasid, kes tegutsevad süsteemide integratsiooni ning lisavääärtusteenuste arendamise vallas – nad hakkavad kokku puutuma ahenenud valikuruumiga oma klientidele tootearenduses.
Valitsuse pooltargumentidega pole ma paraku tuttav – pigem on senine argumentatsioon püüdnud väita, et midagi ei muutu halvemaks. Olulisem oleks argumenteerida, mis muutub maailmas, Euroopas ning eestis selle direktiivi jõustumisse järel paremaks ning sellist lähenemisnurka pole ma hoomanud.
Eksisteerib hüpoteetiline võimalus kasutada nimetatud direktiivi käivitumisel Eesti kui kiire seadusruumi arendaja võimalusi – näiteks asuda agressiivse intellektuaalomandi kaitse mugavuslipu riigiks. See tähendaks, et me püüaksime oma “lipu alla” tuua võimalikult suure osa patente, tekitades näiteks riikliku toetussüsteemi aktiivsesse kasutussse minevate patentide rahvusvahelisele registreerimisele ja kaitsele, erilise maksuvabastuse intellektuaalomandi õiguste müügist tulevate tulude osas jne. Kuna aga meie kodumaine intellektuaalomandi õigusruumi inimkompetents on sama väike, kui näiteks suahiili filoloogide oma, pean seda stsenaariumit pigem ebatõenäoliseks. Meil pole lihssalt piisavalt inimesi, kes suudaksid teenindada sissevoolavat intellektuaalomandit. Samuti ei sütti ühegi poliitilise erakonna juhtide silmis huvisädet, kui jutuks intellektuaalomandi valdkonna võimalused ja väljakutsed 21. sajandil
Kui ma oma vastust praegu kaalun, võib ta kostuda igati “kirglikuna”, kuigi püüdsin oma mõtteid “tasakaalustatud” vormis hoida.
Teema on aga äärmiselt oluline – kui majanduses tekkivast lisandväärtusest luuakse hetkel valdav enamus uute teadmiste baasil, mis kujul või teisel on vormunud intellektuaalomandi mõistega kaetu alla, siis Eesti lähenemine teadmistepõhisele majandusele on teenimatult vähe kaalunud meie võimalusi uute teadmiste kommertsialiseeerimise tugisüsteemide toetamisel. Halvim, mis saab juhtuda, on teema viimine juriidilistehniliseks probleemiks, millega suunatakse valdkonna spetsialiste tegelema. Sellise lähenemisega viiksime ühiskonna jaoks olulise teema kappi viimiseks ajal, kui mujal maailmas seda just kapist välja tuuakse."
