LNR BLG

Viimastest suurematest valimistest aasta möödas ja United People’s Freedom Alliancel nii presidendi kui peaministri koht. Siiski infoühiskonna edendamine oma poliitiliselt motivatsioonilt tagasi aastas 2002. Siis kiskusid Kumaratunga ja Wickremesinghe poolavalikku tülli, eelarve põrkas presidendi ja peaministri vahel parlamenti pääsemata ning enamus plaanidest läks luhta. Vaatasin hotelli aknast, kuidas eimillestki tekkis poolrelvastatud konflikt valitsusele kuulunud trükikoja ümber. Põhjamaade kaamos ja troopiline vihmaperiood põhjustavad inimestes analoogilise depressioonipuhangu, arvas kolleeg. Siinkohal kuluks ilmselt marjaks ära Porteriga vihma ajal joonistatud pilt lõhkumisest, ehitamisest ja kulgemisest (sama halb üldistus, kui knowledge based society) ühiskonnakorralduse taodeldava peajoonena.

Väidetavalt läheb Mart Juur tööle ajalehte "Postimees". Toimetama huumorikülge. Iseenesest arusaamatu ja mittevajalik siire. Nagu olevat olnud kirjas PM Online "sobimatus kommentaaaris", on

Ekspressis Jopakolla
Eesti Päevalehes Seljanka
Postimehes Pullerits

juba olemas ning kõik on senini rahul olnud. Pulleritsu ikoniseerimise all peetakse tõenäoliselt silmas tema isikupära ja produktiivsust, mida on ilmselt võimatu täiendava kollektiivse panuseta saavutada.

Kuna olin justlõppeval nädalal pidanud Helsinki Ülikoolis kollokviumit vedama kõrgtehnoloogia stereotüpiseerumise ohtude kohta, hakkas Eskpressi Areenis ka nupp stereotüüpide mõjust silma. Paremale alla nurka paigutatud "Rahu-rahu, me ei ole stereotüübid" küsib Siim kaks küsimust:

1. "Õelatesse tüüppakkidesse surutakse pidevalt – igaüks meist teeb seda ka ise –, kuid miks peaks mõni mõistlik inimene tundma end puudutatuna loodud stereotüübist, mille alla ta parameetrite kohaselt käiks?"

Ei, Siim, ei tunne puudutatuna, kui ta
a) pole teadlik, et tema jaoks on olemas stereotüüpne parameeter
b) on teadlik stereotüübist, mille alla ta käib, kuid pole tundud end selle järgi käsitletavat, seega ei oma pretensioone
c) on teadlik stereotüübist, mille alla ta käib, teda käsitletakse selle järgi, kuid tal on täitsa ükstaspuha, sest:
– nii on isegi lihtsam
– tal on Nii Ükstaspuha

Jah, Siim, jah tunneb end puudutatuna, kui ta
a) on kogenud enda käsitlemist stereotüübi alla kuuluvana ning peab seda enda suhtes ebaõigeks
b) on näinud, kuidas teisi inimesi käsitletakse stereotüüpselt ja peab seda teiste suhtes ebaõiglaseks

2. "Ja kas keegi suhtub ükspuha kellesse ainult kuskilt mällu sööbinud stereotüübi põhiselt?"

Ei, Siim, ei suhtu, kui tal on olnud piisav võimalus inimest ise olnud tundma õppida

Jah, Siim, jah suhtub, kui tal, nagu enamusel meist pole olnud võimalus enamusi inimesi isiklikult tundma õppida.

Mind on käsitletud stereotüüpselt, käsitletakse praegu, kindlasti ka tulevikus. Näen, kuidas teisi inimesi stereotüüpselt käsitletakse ja see ei meeldi mulle. Eelkõige selle pärast, et teisi inimesi on rohkem, kui mind ja suurem ebaõiglus on kvantitatiivmeetodil siis aset leidmas teiste suhtes.

Nagu tehnoloogias taastoodavad kivistunud standardid ja regulatsioon vananenud tehnoloogilisi lahendusi, taastoodavad stereotüübid ühiskonnas aegunud, lihtsustunud ja ebaõigeid arusaamu teiste inimeste kohta. Sestap on autori üleskutse stereotüüpide olemasolu peale karlssonlikult rahu-rahutada taastootmas stereotüüpset arusaama nagu poleks stereotüüpe olemas või nagu poleks neist soojaegakülma. Wikipedia räägib rassilistest ja sotiaalsetest stereotüüpidest, klisheeedest ja stereotüüpide olulisusest folklooris, meedias ja kirjanduses.

Aastat paar tagasi märkasin Kastrupi lennuväljal Kopenhaagenis inimeste rinnas valgeid linte. Täpsemalt meesinimeste rinnas. Ühelt lennukilt teisele tormates ei püüdnud ma rituaali tagamaid avastada, küll aga sisestasin hiljem Interneti otsimootorisse märksõna “white ribbon” ja olin hetkega silmitsi ühe rahvusvahelise meesteliikumise võrgustikuga.

Selle meesteliikumise eeesmärgiks on peatada meeste vägivald naiste vastu, kasutades oma eestkõnelejatena agressiivse ja plahvatava füüsilise jõu klassikalisi esindajaid – hokimängijaid, jalgpallureid, maadlejaid, sõudureid, kes püüavad luua tugeva mehe tänapäevast sümbolit – mitte kasutada vägivalda nõrgema vastu ning püüda igast kriisist võimalusel välja tulla jõudu kasutamata. Mees on tugev vaid siis, kui ta suudab tunnistada oma nõrkusi, näidata oma tundeid ning olla hooliv. Valge lint mehe revääril on lubadus mitte kasutada vägivalda naiste vastu. Enam veel – see on ka lubadus olla sallimatu teiste meeste vägivalla suhtes naiste vastu.

Riikides, kus valge lindi kampaania on praeguseks juba pea 15 aastat toimunud on meeste vägivald naiste vastu ligi kaks korda madalam kui Eestis. Kui Kanadas ja Põhjamaades on perevägivalla juhtudes 4 korda enam kannatanuid naiste seas, siis Eestis on kannatanute hulgas 9 korda rohkem naisi (vaata pdf Vägivald ja naiste tervis, Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi poolt 2003. aastal läbi viidud uuring).

Eestis ei tunne seadusruum sellist mõistet nagu “perevägivald” (proovi pärida näiteks Wlex) ning vaevalt, et pelga seaduspügala lisamine karistusseadustikku midagi radikaalselt muudaks. Mehed ise peavad tugevaks kasvama ning ilmselt on selleks ka tuge ning kampaaniaid vaja. Põhjamaade kogemus on näidanud, et nii profeministlikesse meesliikumistesse kui ka meeste vägivalla kampaaniatesse suhtub aga ühiskond võõristusega juhul, kui need liikumised ja kampaaniad ei toetu oma probleeme tunnistavale ning lahendusi otsivale ühiskonnale.

Viimase aastaga on Eestis palju muutunud – ühiskond on perevägivalla probleemi ulatust ja mõju suutnud teadvustada ning aeg on küps ka sellele lahendusi otsida. Naiste ja laste tugikeskused, politsei koolitamine perevägivalla juhtudega tegelemiseks, peresuhete keskused ning jätkuv meedia tähelepanu perevägivalla vastu on olulised tegevused. Ehk on aeg ka meestel enda roll 21. sajandi Eestis uuesti lahti mõtestada?

Pidevalt muutuvas ja arenevas infoühiskonnas, kus elame, on vaja mehed vabastada senisest pseudukohustusest olla edukas, rikas, pidada pere üleval ja jõuda selle kõige kõrvalt veel armukeste ees sädeleda ja teiste meestega konkureerida. Meesküttide ja kodukollet kaitsvate sõdurite kui bioloogiliste loomade ümber on kasvanud sedavõrd paks sotsiaalkulutuuriline kiht uusi väärtusi, milleta tänapäeval hakkama ei saa. Välja ei sure mitte madala sugutungi vaid madala sotsiaalse võimekusega rahvad. Aeg nõuab empaatiavõimega, oma nõrkusi tunnistavate ja enda füüsilist jõudu ebaoluliseks eduteguriks pidavaid inimesi ning naistest üksi jääb selles protsessis väheks – ka mehi on vaja, et areneda. Aeg on küps ka selleks, et mehed Eestis julgeksid rinda panna valge lindi ning sellega kinnitada vägivallast loobumist, kinnitada oma tugevust hakkama saada ja ellu jääda 21. sajandil.

19. aprillil 1990 loodi Avatud Eesti Fond. Kui kaks inimest on ühes toas ja kummalgi on õun ning nad vahetavad omavahel õunu, on kummalgi ikka üks õun. Kui toas on kaks inimest ja kummalgi on idee ning nad vahetavad oma ideed, on kummalgi kaks ideed. Nii lihtne see ongi. Avatud Eesti Fond on aidanud ideesid vahetada ja ideesid ellu viia. Pole mitte andjad vaid saajad. Aitäh kõigile, kes on oma ideedega tulnud ning nende ideid on olnud võimalik toetada.

George Sorost valgustus kuskil 1970ndate keskpaigas, – ajal, kui ta umbes 20 aaastat enne USA meinstriimi suutis luua meemi avatud ühiskonna tähtsusest. Eks omajagu rolli mängis toona ka Karl Popperi loodud raamistik, kuid muu töö kõrvalt suutis George avatud ühiskonna kontseptist leida just endale midagi oma elule uut mõtet andvat.

Ajal, kui Sorosi meemi hakkasid 1990ndate keskpaigas taastootma muuud progressiivsed mõtlejad, tunnetas aga tema juba "vabaturu kiskjalikku iseloomu" ning aastal 2003 eesti keeles ilmunud "Avatud ühiskond. Globaalse kapitalismi reformimine" oli kandut juba pigem murest inimnäolise kapitalismi kadumisest.

Tänane sünnipäev oli ka uute ja värskete tegijate ideede jagamine. Sten "gun" Saluveeri VJ mix Ukraina revolututsioonist saab olema ilmselt paras cult mitte Eestis vaid just Ukrainas. Kui ilmub ftpsse, annan lingi.

tommyboy aga on üks neid uue põlvkonna folkloriste, kes suudavad Eesti õõvastuse panna talutavasse ühiskonankriitilisse mõõtmesse. Esitas Tõuske üles ja Monument.

Seltskonnakroonika nivelleeritud maaastiku eripäradesse jätan laskumata. Dress code: Orange kandis aga isegi Eestis välja.

Täna, 40 aastat tagasi avaldas Fairchild Camera and Instrument Corp. uurimis- ja arendusosakonna juhataja Gordon Moore ajakirjas Journal of Electronics artikli "Cramming more components onto integrated circuits" (pdf). Ambitsioonikas ja lihtne vabakäepunktiir.

Täna siis läheb Sistine Sixtuse kabelis asi lahti. Protseduur selgelt lahti kirjutatud ja põhjalik, eeskujuks igale valimissüsteemile ning Bruce Schneier selle kohta ka analüüsi teinud.

Ajulaine saatjate ja hambavastuvõtjate vastu keeratakse ilmselt korralik valge müra saatja Vatikanis peale, kuigi mine tea. Kuna protsess leiab aset sügavas palves ning kardinali kätt sedelile tulevase paavsti nime kirjutamisel peaks juhtima oikumeeniline vägi, võib liigne valge müra ka olla takistav tegur.

Ebaolulise teema kohta jälle koledasti meediamüra tekitatud.

"Märtsis sai vanemapalka rekordarv isasid" vahendab Postimees BNSi uudist sotsiaalkindlustusameti statistikast. Isade osakaal on selle järgi kasvanud juba 1%le kõigist lapsi hooldavatest vanematest! Elagu Eesti Mees, 100% isa ja 1% lapsevanem!

Vaatasin, et kimp mehi on kogunenud Slavija Luxi lobbys teleka juurde ja vehib kätega nagu oleks kohalik korvpall mängus. Hoopis mingi imelik telesaade, kus islami/araabia rõivastuse ja adutavate sümbolitega keskkonnas kulgeb mingi isikliki draama. Istub mees relvastatud valvurite vahel, taob kätega vastu pead ja räägib midagi, eemal hulk naisi tema peale karjumas, vahele kaaadrid linnast (bagdad?) ja uhkelt marssivatest sõduritest.

Oma toas otsisin asja üles ja vaatasin arusaamatut seepi edasi. Hiljem liftimees seletas (ikkagi nagu ametlikult viis tärni ju, lifti trügib abiline kaasa ja mudib korruste nupppu ja hüüab peatumissele kuuluvaid korruseid) asja ära. Neil hotellis mingi kentsakas hacki kanal (ilmselt paljudel kohalikel kaablitele klientidel) kuhu näidatakse igasugu saateid – üks neist siis olevat saade Iraaagi võimude poolt kinni püütud terroristidest. Need veetakse kohtusse, pannakse kaamerate ees üles tunnistama oma kohalikke terroritegusid ja siis saalisolev rahvas elab enda pahameelt nende peale välja.

Paistab, et Iraagis megahitt saade ja ulatub oma populaarsusega juba Balkanile välja. Esmalt muidugi tuleb imeks panna liitlasvägede nõustatud riiikliku teleprogrammmi koostajaid selles, et nad on suutnud kohalikele tõeliselt haarava ja pidevalt värske (sest neid vastalisi ikka veel Bagdadis jagub) kohaliku telesaate formaadi luua. Korralik agitprop ja elust enesest käest võtta. Teisalt tuleks kindlasti huvi tunda, et milline liitlasvägede meeediaprodutsent selle formaadi ära kaubastab ning rahvusvaheliseks formaadiks müüb? Kui on formaat, tekib sisu juba iseenesest. Või kuidas see reality showde kuldlause kõlas?

Veel: paistab, et selle saate nimi oli ilmselt "Terror in Hand of Justice", mida paljud süüdistavad inimõiguste rikkumises, kuna tegevat pigem omakohtu- kui päris kohtuistungiga. Saatest räägitakse aga palju.

Ja veel detail: Kui Venemaaal on iga sõitev auto takso, siis Serbias paistab igaüks olema kaabelteleoperaator.