Sügisel 2003 menetleti Riigikogus Vanemahüvitise seaduse eelnõu 125 SE ning oli ka valitsevast lõpliku tõe koalitsioonist erinevaid seisukohti.
Osad väljendasid neid avalikult novembrikuisel toompeaesisel. Sotsiaalkomisjon, kohtunud erinevate seisukohtade esindajatega asus juhtunud oma erakorralisel istungil arutlema. Järgmise nädala korraliselt istungi protokollist leiame märke:
"Komisjoni esimees Mai Treial luges komisjoni liikmetele ette võrdset vanemahüvitist nõudva meeleavalduse pöördumise( pöördumine lisatud protokollile)"
Protokollimata vestlusringis väljendas aga ühe ministri noor ja tulihingeline nõunik oma arusaama osalusdemokraatiast järgmiselt.
Head komisjoni liikmed. Me ei kohtunud praegu meeleavaldusel mitte rahva esindajate vaid opositsiooni provokaatoritega. Nimelt on võimulolev koalitsioon saanud viimastel valimistel rahva mandaadi ning võtnud valitsusvastutuse. Seega, kui soovime mingit ettepanekut arutada rahvaga, peame seda arutama just rahvalt mandaadi saanutega ehk siis omavahel. Igasuguste mittetulundusühendustega kohtumine on mõttetu.
Harituse omandanud avatud demokraatiaga tarbimisühiskonnas, mitte totalitaristlikus parteivabrikus.