Archive for April, 2005

eDemokraatia seminarilt: Vana lugu vanemahüvitisest ja osalusdemokraatiast

Thursday, April 7th, 2005

Sügisel 2003 menetleti Riigikogus Vanemahüvitise seaduse eelnõu 125 SE ning oli ka valitsevast lõpliku tõe koalitsioonist erinevaid seisukohti.

Osad väljendasid neid avalikult novembrikuisel toompeaesisel. Sotsiaalkomisjon, kohtunud erinevate seisukohtade esindajatega asus juhtunud oma erakorralisel istungil arutlema. Järgmise nädala korraliselt istungi protokollist leiame märke:

"Komisjoni esimees Mai Treial luges komisjoni liikmetele ette võrdset vanemahüvitist nõudva meeleavalduse pöördumise( pöördumine lisatud protokollile)"

Protokollimata vestlusringis väljendas aga ühe ministri noor ja tulihingeline nõunik oma arusaama osalusdemokraatiast järgmiselt.

Head komisjoni liikmed. Me ei kohtunud praegu meeleavaldusel mitte rahva esindajate vaid opositsiooni provokaatoritega. Nimelt on võimulolev koalitsioon saanud viimastel valimistel rahva mandaadi ning võtnud valitsusvastutuse. Seega, kui soovime mingit ettepanekut arutada rahvaga, peame seda arutama just rahvalt mandaadi saanutega ehk siis omavahel. Igasuguste mittetulundusühendustega kohtumine on mõttetu.

Harituse omandanud avatud demokraatiaga tarbimisühiskonnas, mitte totalitaristlikus parteivabrikus.

Isavaba vanemahüvitis

Tuesday, April 5th, 2005

Sain kirja Katrinilt, kus ta kutsus ettepanekule 595 SE I toetust avaldama. Mina toetust ei avaldanud.

Seda kahel põhjusel:

- esiteks leian, et ei praeguses vanemahüvituse seaduses nagu ka menetlusse antud vanemahüvitise seaduse muutmise eelnõus pole isade lapsehoolduspuhkus piisaval määral pere jaoks motiveeritud. Pikenev hüvitatav periood võiks just tulla sisse läbi isade kohustusliku perioodi sisseviimise, näiteks vähemalt 6 kuu ulatuses 18 hüvitatavast kuust.

- teiseks leian, et naiste naasmine tööturule, aktiivsesse ellu peaks olema just töö- ja pereelu ühitamise ning võrdõiguslikkuse edendamise kohalt oluline eesmärk ning praegusel kujul tehtud muudatusettepanek pärisb emade tööturule naasmist.


Lugesin Katrini pöördumise veel kord läbi ja tundsin ka isiklikult puudutatuna. Mitte sõnagi isadest ega vanaisadest. Samas mainitakse lühikeses ja soravas kirjas emasid, vanaemasid ja emapalka 11 korral.

Ma ei suuda uskuda, et olen erandlik isa, kes oma lastega veetnud olulise osa nende imikuajast, sestap julgen soovitada tulevikus kasutada selliste pöördumiste retoorikas vanematest rääkides nii ema kui ka isa nimetamist.