Tartu Ülikoolis möödunud sügisel toimunud konverentsi "Teadus ja teadmistepõhine ühiskond" ettekande stenogramm. Ettekandes kasutatud karaoke science mõiste all ei tuleks sõna-sõnalt Lynda Williamsi lähenemist kasutada. Pigem on tegu interdistsiplinaarsuse ning teaduskoostöö vormiga, kus "samale põhjale" võib taasesitada ning ümber miksida erinevaid teadustulemeid. Interdistsiplinaarsuse viiteid mu ettekandes leiab huviline veel The Medici Effectist.
Kultuuride konflikti kirjeldav pilt aga siinsamas:
Diskussioon, mille keskel me siin Tartu Ülikoolis hetkel oleme, – „Teadus ja teadmistepõhine majandus“, on selles osalejate kaudu äärmiselt intrigeeeriv, samuti kontekst, kus diskussioon aset leiab, seda nii Eesti, Saksamaa kui kogu EL-i kontekstis. Teaduse, riigi ja religiooni rolli vähenemine viimase saja aasta jooksul on andnud tunduvalt suurema rolli ühiskonna asjade käigu üle otsustamiseks majandusele.
Viimase sajandi Ameerika Ühendriikide majanduse edulugu on viimase paari aasta jooksul saanud kõrvaltõuke, kus paljud indikaatorid näitavad USA mõju vähenemist üheks arengu veduriks peetud uute tehnoloogiate ja seega ka maailma majanduse liidrirollilt. Viis aastat tagasi ei olnud näiteks Hiina juhtpositsioonil ei kõrgtehnoloogia arendamise valdkonnas ega ka teaduse valdkonnas. Praegusel hetkel, tänavu kevadel diplomeeris Hiina rohkem insenere kui Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit kokku, luues igati korraliku kompetentsibaasi järgmiseks hüppeks, milleks nad on samuti paari aasta jooksul valmistunud. Nimelt on Hiinast saanud maailma kõrgtehnoloogia eksportöör number üks. Ta ekspordib oma toodetud, oma loodud ja arendatud kõrgtehnoloogiat rohkem kui Ameerika Ühendriigid, Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa kokku.
Vaadates kõrgtehnoloogia kõrval olevaid valdkondi hakkab Hiina arengudominants silma ka Euroopa pidurdunud majandusarengu ning takerdunukd tunnistatud Lissaboni protsessi taustal. Praegune Euroopa Liidu eesistuja Holland on tulnud välja väga selge ning konstruktiivse kriitikaga Lissaboni protsessi venimise suhtes. See on huvitav aeg, kus me näeme, kas ja millisel kujul Euroopa suudab selles kontekstis kaasa rääkida. Selles on kindlasti oma roll ka teadlastel. Me oleme oma praegust majandusmudelit ammendamas, see on ammendumise piiril ja sellel on kaks olulisemat indikaatorit. Üks indikaator on võib-olla seotud Euroopas madala inflatsiooni määra ja pidevalt kasvava reaalpalga tingimustes seotud aeglustunud tootlikkuse kasvuga. Meie produktiivsus kasvab aeglasemalt, kui meie reaalsissetulekud inimestel, vähendades kokkuvõttes meie majanduse konkurentsivõimet.
Teiseks oluliseks pildiks on nn “Euroopa paradoks” ja see on juba otseselt seotud teadmistepõhise majandusega. Euroopa teaduse tase ja uute teadmiste loomise võime on kindlasti maailmatasemel. Nii ühe elaniku kohta, nii riigi kohta, nii uute avastuste arvu kohta maailmas võrrelduna, kuid uute teadmiste kommertsialiseerumise tase ning ühiskonnas rakendatavuse tase on kindlasti tunduvalt madalam. See jätab praegu USA ja Aasia ettevõtetele-organisatsioonidele rolli meile piltlikult “tagasi müüa” meie enda väljamõeldut, kuid seda juba kasulike patentide, mudelite, kaubamärkidega kaitstuna ning toodeteks ja teenusteks pakendatuna.
Samas on teadmise osakaal ühiskonna progressis ning majanduse arengus pidevalt kasvanud. Maailmapanga ökonomistide kohaselt on alates aastast 2000 pea 2/3, üle 60% globaalsest majanduskasvust leidnud aset uute teadmiste kasutuselevõtu kaudu. See ei ole mitte pelgalt uue naftapuuraugu avastamine, tootmismahu kasv või intensiivistumine mingis segmendis, vaid see on uute turgude ning teenusegruppide teke. Mitmed neist valdkondadest on innvatsiooniteooria järegi käsitletavad kui tugeva konkurentsieelisega asendustooted, mis praegustele tootjate ja teenusepakkujate ärimudeleid hävitavad. Valdav hulk nendest on Euroopas loodud teadmisi, valdav hulk nendest on tooteks või teenuseks rakendatud Ameerikas või Aasias. Tarbimisturuna oleme endiselt suured.
Maailmas on hetkel kehtimas 1 miljon patenti, veidi peale. Sellest 1 miljonist patendist on vaid umbes 5% aktiivses kasutuses. Ülejäänud patendid on kas nö mittekasulikud, mittekasutusele võetavad praeguses ühiskonna väärtushinnangute majandusmudelite kontekstis või on nad kasutusel protektsionistlikel eesmärkidel. Kõrgtehnoloogia, ka meditsiinisektori protektsionistlike patentide arv ulatumas ligi pooleni hetkel kehtivatest olevatest patentidest. Nii et umbes pool miljonit patenti püüavad siis oma 20 aastase kehtivusaja jooksul hoida kontrolli kellegi käes, hoida kontrolli teadmiste, teadlaste ja teaduse poolt loodud kasulike mudelite või uute väärtuste kasutamise kohta ühiskonnas.
Interdistsiplinaarsuse uurija, tšerokee indiaani ja rootsi ühispäritolu Frans Johansson on nimetanud Medici efektiks 15. sajandi Firenze muutumist tärkava renessanssi epitsentriks. Seda pärast seda, kui pankurid ja pankurite perekond kutsus enda juurde erinevate elualade parimaid asjatundjaid, koondas poeete, filosoofe, skulptoreid, arhitekte ja rõhus eelkõige mitte koolkondsusele vaid interdistsiplinaarsusele. See oli aeg, kus nö teaduslikku mõtlemist või teaduslikku meetodit selle tänapäevases tähenduses või hiljaaegses tähenduses ei olnud olemas. Tegemist oli müsteeriumiga, mida püüti lahendada interdistsiplinaarsete seoste abil. Ometi on selle interdistsiplinaarsete seoste tulemusi tunda ka tänapäeval.
Kannaksin mõned Frans Johanssoni raamatus “The Medici effect” väljendatud seisukohad edasi ka teadus- ja arendustegevuse valdkonnale. Ei ole oluline, kui särav sa oled, kui hästi sa esined, kui suur karisma sul on, kui sa esined karaoke baaris, oled sa ikkagi kellegi hale koopia. Sa ei ole kunagi Madonna või Jason Donovan, kui sa laulad tema lugu karaokebaaris. Seda allegooriat on ka väikeriikide ja Euroopa teadusele hakatud üha rohkem ja rohkema tõmbama olukorras, kus nende uute teadmiste rakendumise ees on Euroopa teadlased ise silmitsi, õpetades kõrgkoolides neidsamu rakendusmudeleid, mida nad teavad, on nad nö kaugelt teoreetilisel tasandil ise välja mõelnud ja mille rakendumise juures jääb nendele praegusel hetkel vaid karaokelaulja roll.
Majanduses on kopeerimine, jäljendamine, imitatsioon institutsionaliseerunud. Sellest on saanud lahutamatu osa maailma majandusest. Mida vähem sõltuv on ühe ettevõtte-organisatsiooni edus tema monopoolne või eksklusiivne suhe maale, mingile tehnoloogiale, finantskapitalile ning mida enam on ta sõltuv teadmistest ja selle tõhusast ja kiirest rakendamisest ja inimese kompetentsidest, seda enam on ka tema edu tegelikult osutunud kopeeritavaks ja imiteeritavaks. Kui me aga maailmas oleme harjunud üha rohkem ja rohkem tellima replitseeritavaid majandusmudeleid, öeldes, et palun mulle majanduses IMF-i normide järgi käituvaid finantspoliitilisi otsuseid, palun mulle iibe teemale lahendusi nagu katoliiklikul Iirimaal. Seda enam me püüdleme homogeensusele selle ülesande püstituse juures, püüdleme homogeensusele ka teaduses ja süvendades just selle kaudu ka paratamatult kultuuride konflikti teadlaste ja ülejäänud ühiskonna vahel. Me devalveerime teaduse eesmärki ja teadlaste võimekust, seda ka tänase diskussiooni eelkõnelejate poolt räägitud, akadeemilise teadusfilosoofia perspektiivist vaadatuna.
Teadlase töö on tänapäeval üha selgemalt paigutumas konkreetsesse sotsiaalsesse konteksti, see omakorda võib olla sellesama teadlase objektiivsust vähendav faktor. Üha suurem hulk ülesandeid tuleneb ka ise sotsiaalsest kontekstist. Ja ülesande püstitamisel puhul pole primaarne mitte teaduslik uudsus, vaid sotsiaalne või hoopis poliitiline tellimus. Teadus fundamentaalses tähenduses on Naom Chomsky sõnade kohaselt muutunud niivõrd keeruliseks, et „haritud inimene 19. sajandil suutis füüsikast ja füüsikateadusest kõike mõista, 21. sajandil suudab seda üha väiksem osa inimestest“. Teadlaste suutlikus sõnastada nii probleeme, küsimusi kui ka vastuseid sotsiaalsesse konteksti ning keelde, on tema töö hindamisel samavõrd oluline, kui kolleegide retsensioonid. Teadlased ei ela elevandiluust tornis, nagu on harjutud neile seda pahatihti ette heitma vaid mina näen, et nad on üha rohkem sattumas kohalikeks staarideks karaokebaarides võideldes oma tähelepanu eest, oma klientide eest meedia poolt pakutava infortainment’iga ehk aseainega, mis püüab 30 sekundilise reklaamklipi jooksul rääkida uuest teaduslikust lahendusest pesupulbri imegraanulites, millele on mõistus sisse pandud, omamata mingit seost, kas nanotehnoloogia või tõelise revolutsiooniga teaduses, vaid pelga reklaamitrikiga, turundustehnoloogiaga.
Naom Chomsky on jaganud teaduslikud küsimused probleemideks, milles tal ei peaks olema vähemalt teoreetiliselt võimalik vastuseid leida, ning müsteeriumideks. Väites ühtlasi ka seda, et müsteeriumide osakaalu oleme suutnud pidevalt vähendada, ahendada ja kokku tõmmata. Enne 17. sajandit, modernse teaduse väljakujunemise eel, tuli enamusi küsimusi vaadelda müsteeriumidena. Kui suures hulgas teadusvaldkondades on viimaste sajandite jooksul aset leidnud suur progress, on Naom Chomsky osade teadusvaldkondade arengu suhtes väga kriitiline. ”Teemadele nagu teadvus või vaba tahe pole meil isegi halbu ideid probleemide sõnastamiseks või probleemi metoodiliseks lahendamiseks“. See oli tema tsitaat tema hiljutisest ettekandest samuti Ameerika Teadusfondis.
Minu jaoks oli rabav otsekohesus see, millega akadeemik Mart Saarma umbes kümmekond aastat tagasi esines Eesti Päevalehe arvamuskolumnis, kus ta kutsus üles eesti teadlast, eesti ülikooli, mõtestama enda rolli lahti šamaanina. Maailm on oma seostes muutunud keerukamas, kui kunagi varem ja teadlase rolliks on püüda kohalikus keeles inimestele mõistetavalt, arusaadavalt, neid hirmutamata selgeks teha selle maailma keerukused ja tuua uuemad ja värskemad teadmised kohalikku konteksti. See keerukus, isegi kui ta ei ole tõene, ta on vähemalt tunnetatav kuidagi enamatele inimestele. Kui kümmekond aastat tagasi tulid avalikkuse ette 1960te aastate NSF-i (National Science Foundation) teadusaruanded Ameerika presidentidele, siis avalikuks tuleku järel palus toonane kosmoseuuringute programmi juht nö ette vabandust Peetruse ees, kes saab kindlasti küsima tema käest taevas otsustava küsimuse: kas sa eksisid ekstrapoleerimise ülesandel? Öeldes toonasele presidendile, et sellise kosmosetehnoloogia teadusliku progressi tulemusena, nagu me oleme viimase 5-6 aastal näinud, on võimalik, et aastaks 2000 on hea hulk inimühiskonnast kolinud ära mõnele muule planeedile ja mured fossiilkütuste või keskkonna saastatuse pärast võime hetkel kõrvale jätta. Tegemist oli tema jaoks ekstrapoleerimise ülesandega, kus ta vaatas viimasel 5-6 aastal aset leidnud progressi kosmosetehnoloogia valdkonnas ja mitte miski ei välistanud, et tõepoolest, 20 aasta jooksul me võime jõuda välja valgusekiirusel liikuvate kosmoselaevadeni, kui me toona jõudsime oma teadmiste ja oskustega väljuda planeedi Maa orbiidile, isegi meie lähima kaaslase Kuu pinnale. Karl Popper on juba sel ajal ümber lükanud historitsismi huvides kasutatava teaduse võimalused, rõhutades üha rohkem ja selgemalt seda, et tulevik saab olla ikkagi seotud vaid meie hetkel kasutuses olevate teadmistega.
Üheks suuremaks hädaoruks on teadlaste ja ettevõtjate vahelise seose konfliktsus. Ühelt poolt on kindlasti teadlasi motiveerimas parim, asjakohane ja tõhus teadusn teadlasele etteantud akadeemiliste kriteeriumite, finantside võimalustele vastavalt. Ja teiselt poolt ettevõtjaid ei huvita mitte parim teadus, asjakohane teadus ja tõhus teadus, vaid see, et tema ettevõttes oleks juurutatud tõhusalt ja asjakohaselt üks uus protsess, mis annaks efekti. Riiklikud innovatsiooni tugisüsteemid püüavadki neid kahte, mitte nüüd konfliktseid aga teineteisest möödakäivaid osapooli kokku viia, pakkudes välja nende kohtumispunktiks ja koostöö toeks raha, tugiteenuseid või erilist infrastruktuuri, mille loomiseks ühel puudub võimekus, teisel vajadus.
Avatud infoühiskonnas pole ettevõtjatele vaja aga mitte rahvuslikku innovatsiooni tugisüsteemi, kus sulle püütakse partneriks pakkuda lähimat, kohalikku teadlast ja kohalikku teadmist vaid globaalses konkurentsis tegutsevate ettevõtete jaoks on olulisem saada parimat, asjakohast ja tõhusat teadust. Avatud infoühiskonnas on neil see võimalikum, kui kunagi varem.
Eestis, ning julgen väita ka Euroopas laiemalt, on innovatsioon, see lai mõiste uuenduslikkuse kohta, müstifitseeritud liialt teaduskeskseks, teadusmahukaks ja teadusega vähesidustatuks.
Ma väga lühidalt käiksin üle ühe erinevate osapoolte konflikti, kultuuride konflikti, kus hakkab silma see, et teadlase ajakava, suur unistus, see päevaprobleem, millega ta tegeleb ja tema suurim hirm erinevad sedavõrd suurel määral poliitiku, ametniku või väikeettevõtja probleemist ja oma parima kontakti ongi ta võimeline saama tõenäoliselt samas taktis, samas rütmis ja samade eesmärkide suunas liikuva suurfirmaga, kes paraku üha rohkem ja rohkem omandatud teadmisi kommertsialiseerides, hakkab neid kaitsma ja siit ka seesama eelkõnelejate poolt toodud näide teadlaste kohustuste eest.
Esinedes aastal 2002 Royal Society ees ütles Briti peaminister Tony Blair: “Fundamentaalselt tuleb vahet teha protsessidel, kus teadus toob esile faktid ning meie asi on anda nendele faktidele ja avastustele ühiskondlik hinnang ning olukorral, kus ühiskonnas kujunenud hinnangutele ja otsustele tuleb leida teadusliku uuringuga pädev tugikonstruktsioon”. Väga aus seisukoht, väga aus joone vahele tõmbamine. Ja vaadates neid sõnu läbi avaliku finantseerimise ülesannetepüstituse, kas sihtprogrammide või teadusprogrammide kaudu, seda nii riiklikul kui ELi tasemel, hakkab samamoodi silma ühelt poolt püüe leida töörahu nö sõltumatu teaduse ja sõltuva teaduse ehk poliitilist või majanduslikku visiooni teenindava teaduse vahel. Heaks näiteks olgu kasvõi küsimus rahvastikust või iibest, kus ühelt poolt eksisteerib juba pikemat aega nö poliitiline iibeülesanne ja teisalt kriitiline analüüs selle kohta, kuidas väärikalt vananeva ja koguarvult väheneva rahvaga hakkama saada.
Teadlaste kui keerulises situatsioonis pidevalt muutuva ühiskonna tugipunkti rolliks on üha enam vahetegemise probleemidel ja müsteeriumidel, eri seoste leidmine ning nende kirjeldamine. Medici efekti taastootmine uusrenessansi vormis, kasutades selleks vajadusel ka karaoketehnoloogia võimalusi. Aga nõustun üha rohkem ja rohkem: teadlased on olnud võimelised oma elu ümber kujundama nii, et nad elavadki oma väärtushinnangutelt eelkirjeldatult postakadeemilise teadusliku filosoofia arusaamades, samal ajal, kui valdav osa ühiskonnast ja nende tööde tellijatest elavad eelakadeemilise teadusfilosoofia maailmas.
