LNR BLG

Tere Hannes

>
>
> Kirjutan hetkel lugu 5 aasta täitumisest e-valitsuse sünnist.
> Teie vist olite antud projekti loomisel väga tegev, äkki oleks Teil võimalik
> veidi kommenteerida?
>

Esmalt veidi täpsemalt sellest "e-valitsusest", mille 5 a juubel tulemas. Tegemist pole "e-valitsusega" selle süna laiemalt kasutusel olevas rahvusvahelises tähenduses, kus "e-government" on muutunud sünonüümiks avaliku halduse innovatsioonile ja moderniseerimisele. Konkreetsemalt peetakse selle termini all silmas avaliku halduse (rõhuga seejures keskvalitsusel) muutmist ümritseva keskkonna ootustele vastavamaks, kasutades selle muutuse realiseerimise juures ka uusi, tänapäevaseid tehnoloogiaid. Kuna avalik haldus oma põhitööna kraavi ei kaeva ja vilja ei kasvata vaid tegeleb informatsiooni kogumise, süstematiseerimise ja info levitammisega, on uutest tehnoloogiatest tõhusaimad kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia poolt pakutavad võimalused. Lühidalt – e-valitsus tähendab seda, kui nutikalt keskvalitsus Internetti kasutab ning teisi osapooli seda kasutama motiveerib.

Meie juubilar on eelkirjeldatud mosaiigi kild, või nagu mõni tavatseb ütelda, jäämäe veepealse osa tipp. Tegemist valitsuse istungite infosüsteemiga (sellest ka tema nimi VIIS), mis peaks toetama valitsuse otsuste tegemisel. Olulised kriteeriumid, millest lähtusime, kui süsteemi lõime, olid kasutajamugavus, istungi ettevalmistamisele, läbiviimisele ja otsuste järeltöötlemisele kuluv aeg ning süsteemi ülesehitamisele kuluv aeg ja raha. Selliste kriteeriumid võimaldasid meil päris kenasti asja edukust hinnata ning tehtava investeeringu tasuvust analüüsida. Väikesteks kirsikesteks selle koogi peal oli soov, et süsteem ehitataks üles eri firmade konsortsiumi poolt ning kasutades selleks "kodumaiseid materjale" nii palju, kui seda üleilmselt levinud tehnoloogiate vallas üldse võimalik on. Lusti oli asja juures hulgaga, head asjad sünnivadki siis, kui neid rõõmuga teha.

> *Kas e-valitsuse tehnoloogiat ja süsteemi on hakatud peale Eestit ka veel
> kusagil mujal maailmas rakendama?

Valitsuste töökorraldus on eri riikides erinev ning nende valmisolek selles miskit muuta, näiteks oma istungi päevakord ja otsused avalikuks teha on enamuses riikides suure sordiini all. Valitsuse tööd teenindavad struktuurid Kanadas, Saksamaal, Rootsis, Singapuris ja Soomes on läbi käinud meiega võrreldava protsessi, kuid paberivabaks nad istungit muutnud pole. Nagu mulle kergelt kibeda irooniaga üks Kanada föderaalse IT teenistuse pikaajalisi juhte ütles – nad on selleks liialt rikkad ning mugavad.
Minu kogemus mitmete muude riikide valitsusi nõustades on aga selgeks teinud ka tõsiasja, et avaliku halduse muutused on väga suures sõltuvuses kohalikust poliitilise kultuuri- ja väärtusruumist, demokraatia arengu tasemestja tema vormist. Tehnoloogiaga on muutustel vähe pistmist. Iga valitsus omab maailmas nii palju raha, et endale VIIS lasta teha. Soovi korral kasvõi kümme VIISi. Kuna ei taheta, siis ei tohi mitte tehnoloogia eripäradest vastuseid otsida vaid poliitilist kultuuri analüüsida. Mul on olnud mõned aastad kestnud töine kontakt ka Rooma Linnavalitsusega ning kui mulle muu hulgas tehti nende volikogu ja linnavalitsuse ajaloolise hoone tutvustus, nägin istungilaual uksekellale analoogilisi nuppe, millest juhtmed kuskile minema jooksid. Terve laud oli neid nuppusid täis. Ma tundsin huvi, kas ehk tegemmist mingi erilise hääletussüsteemiga. Ei, tegemist on istungit teenindava kelneri väljakutsumiseks mõeldud nupuga. Nuppe palju selleks, et kelner teaks, kelle juurde ruumis telllimust võtma minna. Samas tegemist ilmselt kasutajasõbraliku ja tõhusa süsteemiga, mille üle meil ei maksakski ironiseerida. Poliitilise otsusetegemise kultuur on lihtsalt teistsugune, kus juba langetatud otsuste protokollimine on omaette poliitilise debati subjekt.

> *Kas Eesti oli antud projektiga maailmas esimene või võeti ka kuskilt
> shnitti?

See oli paraku olukord, kus kelleltki shnitti võtta polnud. Aega oli ka liialt vähe, et pikalt aru pidada ja uurida. Stenbocki majas remonditööde ajal asju vedanud sisekujundaja oli ka puhkusel ning kui ta korra kohale tuli, siis ütles lihtsalt, et asi sobib küll. Mul oli mingi nägemus, milline see ruum võiks välja näha ning milline võiks olla süsteemi funktsionaalsus, kuid realisatsioon ületas mu ootused. Eelkõige ületas mu ootuseid aga valitsuse liikmed, kes omandasid ühe "prooviistungi" käigus kõik süsteemi kasutamiseks vajalikud oskused ja oskasid äärmiselt terast taagasisidet anda.

> *Milliseks hindate efektiivsuse tõusu Riigikantselei asjaajamises peale
> e-valitsuse rakendumist?
>

Seda peab kindlasti Riigikantselei istungiosakonna inimeste endi käest küsima. Väljapoole paistavad nad oma süsteemi üle uhkete omanikena. Selline ongi ilmselt ideaalolukord, kus infosüsteemi omanikud ei ole mitte IT inimesed vaid ooma valdkonna asjatundjad, kellel on kasutada nende tööks oluline tehnoloogia ning kes teavad, mida sellega peale hakata.

> *Veel mõned täiendused teema kommentaariks?
>
> Hannes Krause,
> reporter, EPL

Niigi sai pikk jutt. Loodan, et sul pole selle vastu midagi, et su küsimused koos oma vastustega oma blogis http://linnar.viik.ee üles panen.

Kõike kena ja kõige lõppu ka paar unikaalset pilti VIISi ehitamisest, tehtud minu poolt augustis 2000.

Linnar

“Wedding anniversary at Stockholm Pride Schlagerparty? Ironic, insn’t it?”, küsis Johanna. Täpsemalt küll Johann, sest tema soovahetusoperatsioonide seeria on jõudnud punkti, kus Rootsi võimud kaaluvad ta ametliku taotluse põhjal uue nime ning teisest soost isikukoodi vormistamist.

Rootslased, ning eriti sädelevalt nende seas gay ja lesbikommuunid oskavad ilmselgelt maailmas kõige paremini nautida Eurovisiooni kitshi ja campiga kaasnevat pseudosädelust ja ühehetkemeeleolu. Pärast main stage pidu jätkus afterparty Mondos, kus kõigi aegade kõik paremad schlagerfesti ehk Eurovisiooni lood ette mängiti. Feeling high ja isegi fakt, et samas piirkonnas pidasid justlõppenud edukat mängu tähistanud Hammarby fännid oma jalgpalli afterpartyt ei tekitanud mingeid seksualiteediteemalisi konflikte näitab, kui kaugele üks ühiskond oma oma sisemises tolerantsis jõudnud areneda.

Meenutuseks, et Riias keelati algselt süütu kohaliku Pride katsetus juba eos.

Sellise loo rääkis Merab. Merab on Gruusia kontekstis nagu midagi meie Marju Lauristin + Andrus Saar + Juhan Kivirähk + Daniel Vaarik. Meediauurijast sotsiloog ja suhtekorraldaja. Kui keegi päris tõsiselt on Gruusias mingi värgi tegemisest huvitatud, jõuab ta varem või hiljem (vigadest tasub ikka õppida ;) Merabi juurde. Mees, kellel karvu vist kehast välja turritamas rohkem, kui sünapseid ajus ja vist umbes täpselt samapalju, kui tal erinevaid kontakte Gruusias.

No ja kujutage ette siis sellist karvast kõiketundjat ja –teadjat oma ehtsa kulmineeruva temperamendiga rääkimas lugu sellest, kuidas tema 15 aastat tagasi oli oma elu ühe suurima valiku ees.

“Tead, genadzvale, oli raske aeg ja mina tundis, et nüüd tuleb minu elus üks suur muutus”, alustab ta, nonchalantselt oma suhuturrituvat habet rinnale koolutamas. “Mul oli 40 tuhat rubla ja see auto, mida ma tahtsin, maksis ka just täpselt 40 tuhat rubla. Aga siis nägin ma sõbral arvutit ja küsisin, mis see maksab?”, jätkab ta omatehtud harthsole hoolikalt peenestatud maitserohelist kamaluga lisades. Ma pole veel elus näinud grusiini ega serblast, kes toidu tegemist ega toidu nautimist tõsiselt ei võtaks.

Merab paneb lusika käest ja on näha, et lugu hakkab tempot sisse võtma. “Ma olin raske valiku ees, saad aru? Mul oli 40 tuhat rubla ja auto maksis 40 tuhat ja arvuti makis 40 tuhat. Ma olin seda autot niiiii kaua tahtnud, saad aru! Ma olin unes näinud, kuidas ma selle autoga sõidan ja tema eest hoolitsen ja oma naise ja lastega sõidan.”

Ma noogutasin kaasa, kuidas muidu. Merab jätkas tänulikult: ”Ma ütlesin naisele, et ma pean seda asja kaaluma – kas auto või arvuti, kas arvuti või auto. Ma ütlesin naisele, et maa vajan nädal aega selle otsuse tegemmiseks ja naine sai aru.” Merabil on fantastiline pere, ma olin kindel et nad elasid koos muude sugulastega terve selle kaalutlemise nädala talle hinges ja tegudes kaasa.

“Sõber, tead sa, kui raske see nädal oli? See oli minu elu kõige raskem nädal – ma ei saanud isegi süüa enam” ja siinkohal murdis Merab purist korraliku tüki ja võttis jälle lusika kätte. Sõime samal ajal, kui tema pead vangutas. Lugu hakkas ilmet võtma.

“Viimasel ööl ei saanud ma üldse magada ja ma vähresin voodis, käisin ringi, jõin kraanist vett ja istusin jälle voodi serval. Hommikuks oli mul otsus sündinud”, asutas Merab end loo puändile lähemale. Tuli uus vein lahti teha – täitsa uskumatu, et ta ühena vähestest grusiinidest peab lugu sellest, kui talle külakostiks häid Itaalia veine viia ning kui suurt lõbu pakub talle kohaliku veinitööstuse siunamine.

“Jah, hommikuks oli mul otsus sündinud. Ma läksin ja laenasin omale 40 tuhat rubla juurde ja ostsin kaks arvutit”, jõudis ta võidurõõmsalt oma loo püandini. “Aasta pärast oli mul juba üheksa arvutit ja kaks autot! Võtame tead, mu tiigrihüppajast sõber, selle õige otsuse terviseks, mille mal tollel ööl tegin!”

Sellise toosti peale ei saanud võtmata jätta ning seda lugu ei saanud kirja panemata jätta.