LNR BLG

Ümbritseva keskkonna muutuste tunnetamine, muutustele reageerivate uute ideede pidev otsimine, idee kandepinnale kinnituse saamine ning seejärel kiire elluviimine on konkurentsitihedas maailmas väikeste tegijate eeliseks ja edu aluseks.

Nimetagem siis seda protsessi kasvõi “ropu ja inimkauge valitsuse ja välismaa” sõnaga innovatsioon. Kui TAN tutvus Praxis/Hill&Knowlton eeluuringuga “Innovatsioon ja Eesti arvamusliidrid…” (pdf) langetas mu TANi pinginaaber Jaak Aaviksoo tähendusrikkalt prillid ja kritiseeris teravalt leheküljel 4 uuringu aluseks olevat innovatsiooni definitsiooni ” Innovatsiooni defineerimisel lähtusid autorid uüdtunnustatud lähenemisest, mille kohaselt innovatsioon on leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine majanduslikus protsessis.” Tema kriitika on õigustatud ja sekundeerisin talle – katse kitsendada innnovatsiooni tähendust pelgalt ettevõtlusega seotuks on väiklane ja välistav. Uuringu soovitused – rääkige inimeste keeeles ja laiendage teemast arusaajate kogukonda, on aga õige, seda püstitatud definitsioonist sõltumata.

Innovatsiooni teemast on õhk eestis suisa tiine. Heas tähenduses on saabumas murdepunkt, mida olen oodanud juba 5 aastat, seda viimatise “Teadmistepõhine Eesti” (pdf) ebaõnnestunud launchist alates detsembris 1999. Kui asja tõsiselt ei võeta, siis jääb Riigikogu ja Vabariigi valitsuse formaaliast väheks.

Möödunud nädalal päädis minu arust ebaõnnestumisega katse Riigiametnike Foorumil käsitleda uuenemisvõimet ehk innovatsiooni avalikus sektoris. Foorumi teise päeva hommikul alustas oma ettekannet osalejatevaba auditooriumi ees Indrek Neivelt sõnadega: “Mida halba ma olen teinud, et mind siia foorumile teise päeva hommikust ettekannet pidama kutsuti? Lohutan end vaid sellega, et minu eel kõnelenud professor Mati Heidmets on mingi veel suurema patuga hakkama saanud – ilmselt nuheldakse teda selle eest, et ta tegi Tallinna Ülikooli ja parim karistus selle eest on kutsuda ta Tartusse kõnelema tühjale saalile”. Indreku tagasiteel tehtud mobiilikõne oli kõike muud, kui energiast ja motiveeritusest pakatav. Mati aga suutis stoilise rahuga asjast üle olla ning lubas “otsiva ühiskonna” teemal edasi lõigu laiutada.

Vabariigi Presidendi Akadeemiline nõukogu pühendas oma neljapäevase istungi innovatsiooni teemale, takerdudes paraku teadlaste vigisemisele ja EASi eneseõigustusele. Mis ma viimatisest ikka täpsemalt tean – nimetatud istungile edastati mulle kutse, kuid tund enne ürituse algust teatati vabandavalt telefonis, et “ettekandja Jüri Engelbrecht soovis oma auditooriumi ise valida”, istung muutus seeläbi kinniseks (kas planeeeritud kaks nõukogussse mittekuulunud külalist oleks akadeeemilise õhkkonna muutnud kuidagi riivatuks?) ning mul paluti mitte Kadriorgu ilmuda. Tema ettekande PPointi lisan aga siiasamassse asjast huvitatuile vaatamiseks. Raske juhus, tuleb tõdeda.

Samal ajal on esialgu möödunud nädalale planeeritud HTM teaduspoliitika ja MKM innovatsioonipoliitika komisjonide ühisistung, mis pühendatud “Hinnang RAK meetme 2.3 "Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni edendamine" elluviimisele” elik rahvakeeli Euroopa Liidu raha kasutamisele innovatsiooni edendamiseks edasi lükatud 11. oktoobrile. Mahukale hinnangule oodati nimelt komisjonide liikmeid kujundavat oma seisukohta istungi käigus, kuna materjale ei olnud enne võimalik osalejatele edastada. Õnneks reageerisid komisjoni liikmed piisava teravusega ning nüüd on aega veidi kauem palgatud eksperdi Alasdair Reidi tehtuga tutvumiseks. Seda ma siinkohal nüüüd püüan siis ka teha.

Esmalt hakkab silma tõsiasi, et lähteküsimusele “Analysis of the appropriateness and effectiveness of current policy – whether the measures have been operational (effective) in addressing the strategic goals?” otsesest vastamises on ekspert suutnud viisakalt hoiduda. Tema tõdemustest olulisimaks pean aga Eestis laiemalt levivale kognitiivse dissonantsi saadiumile viitamist, mis järgnevas kaadris kõige selgemalt väljendub – olemasoleva strateegia ja plaanituga vastuoliline käitumine valitsuse (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi) poolt.

Planeeritust vähem toetust pälvinud valdkondade kohta esitatakse ka hüpoteesid selle põhjuste kohta:

• Reduced/dropped:
• Technology programmes:
• lack of capacity in ministries?
• 
  absence of road-mapping ?
• Venture capital:
• political decision to develop development fund outside of SPD
• Science-industry mobility:
• Restricted supply of HR ?
• Incubator programme & technology parks
• absorption capacity?

Hüpoteesid küsivad üheselt ja selgelt meie võimekuse kohta võetud ülesandega adekvaatselt hakkama saada – sõnadelt tegudele minna. Plaanitu elluviimise kohas on ekperdile silma hakanud EASi sisebürokraatia ning juhtimisprobleemide roll innovatsiooniprogrammide pidurina:

• 
  “Strong & widespread criticism of management of programmes by Enterprise Estonia.”

Reidi lõppjäreldused toovad esile kaks stsenaariumi, millest konstruktiiivsem sisaldab järgmist:

• Prioritise and focus RTDI funding with a view to structural change:

• (State) Technology development programmes (specific technology fields, specific sectors);
• Capacity building in enterprises through funding for recruitment of “innovation managers”
• Develop sectoral capacity to predict and manage change (foresight, road-mapping, technology ‘training centres’)
• Continue to invest additional funds strategically in a limited number of research clusters with a view to international attractiveness.

Nüüd võiks hetkeks silmad kinni panna ja hakata mõtlema selle üle, millist jõudu, sealhulgas ka poliitilist jõudu, oleks vaja pakutud struktuurse muutuse teostamiseks? Reidi pakutud loend struktuurse muutusega kaasnevatest tegevustest on küll pealiskaudne ja kõrvalseisjalik, kuid sellest loendist olulisem – kas suudame ka neid tegudeni viia? Inimesed, kellega saame arevstada, on ju needsamad, kes praegu asju veavad ja juhtide vahetamine uutega taastoodab uue segaduse perioodi?

Võime kaaluda EASi nõukogus ettevõtlusorganisatsioonidele hääleenamuse ja parteipoliitiliselt sõltumatu, täiskohalise ning -palgalise nõukogu esimehe nimetamist, Eesti Arengufondi käivitamist ning seda vormis, kus MKM ei kontrolliks läbi poliitilise tellimuse asutuse tööd vaid laaseks fondil tegutsseda avalikest huviddest ja oma kompetentsidest lähtuvalt – kas need oleksid aga piisavad sammud? Mina lähen 11. oktoobri istungile hetkeseisus suure hulga küsimuste ja paraja peessimismiannusega, mida vaevalt ka järgmisel nädalal siseringile esitletav eksperthinnagu põhiraport suudab kummutada.

Harjumuspäratu seis – olen enamusele rasketest otsustest ja aruteludest läinud konstruktiivse optimismi toonist kaantuna…

End kõrvaltvaatav, isegi veidi irooniliselt oma juurdunud arusaamadesse suhtuv, lõplikku tõde ja kivisseraiumist tauniv ühiskond. Matile sekundeeris Indrek Neiveldt – ainus kindel asi on muutused.

Riigiametnike Foorumi traditsioonide kohaselt oli ürituse teise päeva hommikul nende kahe sõnavõtu kuulajaskond äärmiselt hõre. Kahju – mõlemad andsid ilmselt üritusele parima sisendi.

Ei hakka pikemalt sissejuhatuseks jahuma. On tekkinud õigustatud ettepanek – kutsuda valimisteks endid üles seada lubanud kandidaate allkirjastama allloetletud deklaratsiooni. Punktide juures mu kriitika ja lõpuks ka omapoolne nihilistlik ettepanek.

Seega:

Eesti Vabariigi poliitik

• tunnustab, austab ja järgib oma tegevuses eesti ühiskonna põhiväärtusi ja Eesti rahvuslikke huve

• Ja need on kirjas kus? Põhiseaduses? Inimene peaks lähtuma oma tegudes ja otsustes isiklikest põhiväärtustest, moraalist ja eetikast. Mina küll ei suuda oma töös ja tegemistes, isegi kui need on avalikke huve teenivad, minna kompromissile, mis oleks minu moraali, eetika ja põhiväärtustega vastuolus. Samas pole ma ka nõustunud kandideeruma, seega peaks vist suu vett täis võtma?

• peab kinni seadustest ja hoidub katteta ning populistlikest lubadustest

• Jajah. Täpsemalt kõigist seadustest, ka nendest, mis on omavahel konfliktsed nagu kasvõi Riigieelarve Seadus ja teadus- ja Arendustegevuse Korralduse Seadus? Kas ka nendest seadustest, mis on erahuvidest lähtuva lobby survel saanud oma viimase lihvi ja sõnastuse? Kas visiooni omamine ning sellest avalikult rääkimine on populism?

• selgitab avalikkusele oma tegevust ja põhjendab oma otsuseid

• Loomulikult peaks seda just pakutud moel tegema ning mitte läbi oma pressiesindajate – seega igale poliitikule ajaveeb, kus ta saab oma otsuseid põhjendada ning selle lugejad otsustada, kas nad usuvad ja usaldavad seda poliitikut või mitte

• on aus

• ning vastab ausalt küsimusele, kas ta on oma hommikuse konjakijoomise juba lõpetanud? Jah/Ei palun! Küsimuste esitajad peavad demagooogia lõpetama. Kokku lepitud?

• ei lase end mõjutada erapoolikutest grupihuvidest, vaid asetab alati esiplaanile valijate huvid ja ühiskonna üldise hüve

• Ühiskond on pidevas muutuses ning valijate huvid on ajas muutuvad nagu ka ühiskonna valupunktid. Ainus viis neist aru saada on mitte oma kivisse raiutud valimislubaduse nimel elada vaid selle muutusega kaasas käia ning selle eelduseks omakorda on pidev side ja suhe ühiskonnaga. Tavatsetakse vist osalusdemokraatiaks sellist asja nimetada?

• austab teiste erakondade esindajaid

• Mis erilised imeloomad need teiste erakondade esindajad on, et just neid peab austama? Mul on olnud meeldiv võimalus suhelda inimestega, kes austavad kõiki inimesi, seejuures ka poliitiliselt end määratlemata inimesi

• astub tagasi, kui on eksinud eetiliste põhimõtete vastu ja riivanud rahva õiglustunnet.

• See oleks populism või mis?

Mida ma siis pakuksin? No radikaalne variant oleks siduda valimised koos regulaaarsete usaldushääletustega valijate poolt. Teisisõnu – poliitik saab näiteks 1245 häält ning ta saab ise või näiteks 10% tema poolt hääletanud valijat kokku kutsuda valinute seas usaldushääletuse poliitiku vastu. Kui valimistel osaleb üle 30% hääle andnud valijatest on usaldushääletus toimunud ning kui hääletanutest üle 50% on teda umbusaldanud, astub poliitik pikema möginata tagasi. Tehniliselt teostamatu ja eksib salajase hääletuse põhimõtete vastu? Think twice, kas ikka on teostamatu? Eraldi teemaks oleks kindlasti usaldushääleõiguseta kodanike saatus, sest valdav enamus hääli Eestis jääb hetkel kasutamata (ei osale valimistel) ning osalenutest suurem osa "kaotab" oma hääle, kuna neilt hääle saanud kandidaat ei osutunud valituks. Ometi oleks just sideme tugevdamine valija ja poliitiku vahel parimaks usalduse jätkuvuse mõõdupuuks.

Nu kindlasti toetan ma seda, et poliitik lähtub oma otsustes vähem parteipoliitilisest populismist ning enam oma isiklikest tõekspidamistest ja väärtustest, kuid see oleks ju ennekuulmatu parteipoliitilise väärtusruumi ning erakondade senmikehtinud sisedemokraatia lõhkumine? Või vastupidi – ehk sunniks see just erakondadde juhatusi enam tööd tegema erakonnasisese osalusdemokraatia edendamiseks? Hei poliitikud, kes te olete oma tööga üle koormatud – kui tihti on teile fraktsiooni koosolekutel jagatud igaühele kätte kellegi teise kirjutatud pabereid algaval istungil esitamisele kuuluvate küsimustega või kui tihti on teile kuival, kuid soojalt nõudval toonil erakonna esindajate poolt teatatud, et täna me sellel hääletusel ei osale või et oleme lubanud mingile partnerile/parteile selles punktis hääletada ühiselt?

Kokkuvõtvalt tahaksin ma, et poliitikud ei saaks varjuda mingi papri taha, mille nad enne valituks osutumist on allkirjastannud ning seejärel on segadust senisest rohkem. Enam osalusele sundivaid ning vähem kivisse raiutud meetmeid!

Hea mitu aastat on AIESEC mind ühe meeldivaima auditooriumiga üritustele kutsunud. Eilse "Klapid eest!" sarja loeng laiendas CSR (Corporate Social Responsibility) mõõdet avatud tootearenduse ja kliendikesksete juhtimisväärtuste poole. Osalenutele tagantjärele ka viiteid puudutatud teemadele:

• YOMANGO
• Adbusters
• Blackspot Sneakers
• Heateo Sihtasutus
• Karl Popper
• Clayton Christensen
• Anita Roddick

Edukat vastutustundlikkust!

Reedel räägib Riigiametnike Foorumil sotsiaalse innovatsiooni teemast omas võtmes Mati Heidmets. Kuulan huviga ja pakun kindlasti oma nõusolekuid ja vastuargumente. Konverentsiküllase septembri ajakavast jäi minul see Foorum tänavu välja – homme Presidendi Akadeemiline nõukogu innovatsioonist, Ilmarise kvartalis erainnovatsioonilinnaku avahäppening, loengud ja reedel kimp seminare piisavalt heaks vabanduseks. Lisaks veel irriteeeriva esineja taak kukil – igal aastal, kui olen Riigiametnike Foorumil esinenud, on sellest mingi "jama" tulnud. Kord kirjutavad koalitsioonipartnerid peaministrile, kord ametite juhid Riigisekretärile, siis kurdavad kantslerid, et nende ametnikud olla mu sõnavõtu peale ära keeeranud. Seda pedagoogilist punki (värske koahliku tähtsusega särgiskandaali katteväljend, mida Indrek Tarand viljeleb, kes hommikul mulle kinnitas, et kommarid pole pungile kunagi õieti pihta saanud) veel vaja, või mis?

Foorumi ühtuse Riiigisekretäri vastuvõtu (Tartu kontekstis ikka lausa rajupidu – ametnikud suudavad küll, kui tahavad ;) taustabiidiks miksisin aga alltuleva loo, millest siinkohal toimetamata versioon.

Uuendusvõimeline ühiskond

Kujutage ette, et peate ette võtma midagi sellist, mida kunagi varrem elus teinud pole. Uue idee ellu viima ja seda veel edukalt. Loomulikult plaanite, kui kaua see kõik võiks aega võtta, mis ta võiks maksma minna ning näete vaimusilmas lõpptulemust. Aastal 2001 uuris rahvusvaheline Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon OECD seda, kas ja kuidas eri riikides uued algatused õnnestuvad ning võrdles seda edukate ettevõtjate poolt ellukutsutuga. Kui uute algatustega ning nendesse peidetud riskidega igapäevaselt ning tihedas konkurentsisituatsioonis ettevõtjad tunnistasid, et planeeritud ajakava, raha ning lõpptulemuse suhtes ebaõnnestub vähemalt ühes neist kolmest kriteeriumist pea 80% nende algatatust ning täielik ebaõnnestumine – algatuse lõpuleviimine ületab planeeritu nii ajakavas, rahalises mahus kui ka lõpptulemuses, saadab iga viiendat uuendust, oli tekkinud võrdlusmoment valitsusasutuste uuenduste analüüsiks. Legendi kohaselt läksid analüütikud heas usus eri valitsusasutuste juurde paljudes riikides, et uurida seda, kuidas ning miks nende algatussed ebaõnnestuvad ning vastuseks said – probleeme pole, kõik on korras. Miski ei ebaõnnestu, isegi pöörasemad algatused. Aega võtavad uued ülesanded täpselt nii palju, kui seadustes/määrustes ette nähtud, raha kulub täpselt nii palju, kui eelarves lubati. Lõpptulemus aga – see ei saa ju erineda kõiketeadva seadusandja või valitsuse nägemusest!

Analüütikud olnud hämmelduses – kuidas nii? Erafirmad, kuhu koondatud parimad asjatundjad, miljardites kroonides vahendeid ning kasutusel paindlikud juhtimisvahendid ju ebaõnnestuvad ning seda pidevalt! Kas tõesti on innovatsiooni juhtimise edu võti selles, et püstitad ebarealistlikud tähtajad, eraldad piiratud vahendid ning demotiveeerid töötajaid pideva poliitilise ootuste muutuva tõmbetuule ning jäiga bürokraatiaga? Ei – avalikus sektoris on kombeks lihtsalt ebaõnnestumised halva koristaja kombel vaiba alla pühkida. Riigikontrollid ja uuriv ajakirjandus avastavad pea järjepanu seda, kui palju eri algatusi eri riikides tuleks konstrnasse kirjutada ning seda ausalt ja avatult teha. Innovatsioooni ehk uute algatuste elluviimise juhtimise teoreetikud anuvad aga – palun olge vigade tegemist toetavad ning tolereerige eri katsetusi, millest oleks võimalik õppida. Vaid läbi tehtud vigade on võimalik saada tagasisidet ning oma algselt plaanitut paremaks ja vajalikumaks muuta.

Uuendusvõimeline riik

Tänavune Riigiametnike Foorum Tartus kannab nime “Uuendusvõimeline riik” – teema seejuures ajakohasem kui kunagi varem. Riigi ning tema ametkondade võimekus pidevas muutuses olevale ning meie väikest rahvusriiki ümbritsevale, kuid ka meie sisemistele sotsiaalse ja majandusliku keskkonna muutustele kiiresti ja adekvaatselt reageerida on ambitsioonika projekti – iseseisva Eesti säilimise kohalt ülioluline. Paraku on uuenemisvõimelisuse retoorika taustal üha enam tekkimas “lõpliku tõe” ministeeriume, kes usuvad, et nende otsustatu kuulub vastuvaidlematule ning edukale ellurakendamisele, seda põuast, naftahinnast või ühiskonna ootustest sõltumata. Vaid asutustevaheline sisemine rivaliteet ja poliitkemplemine valitsuses on meile kaasa toonud aastasaja kõrgeima trahvisaagi, olgu siis mõõdetuna elaniku või hetkari kohta. Kutsehariduse reform, mis käivitati aastal 1996 on kontseptsioonide, lähtealuste, tegevus- ja arengukavade kiuste toetumas suuremas enamuses omaaegsetele õpppekavadele ning –võrgustikule, eemaldudes üha enam tööturu vajadustest. Riigikontrolöri pöördumistele lihvib ennetavaid vastulööke Eesti arvukaim avalike suhete spetsialistide kaader – loomulikult riigiasutuste oma. “Täna räägime oma selle nädala võitudest”, alustab kantsler juhtimisnõupidamist ministeeriumis. Pidevate jamade ning probleemidega tegelemine ddemotiveeerib niigi ametnikke, räägiks siis juba edulugudest. Samal ajal alustab oma nõupidamist tippjuht ettevõttes pöördumisega: ”Räägime oma nädala ebaõnnestumisest ning sellest, mida neist õppida”. Edulood on toredad teada, kuid õppida saab vaid vigadest, mida oled ise teinud ja seejuures tundunud, et sind on motiveeritud uusi ideid ellu kutsuma ning neid teostades ka vigu tegema, sellest avatult oma partnerite ja kaaslastega rääkima ning olulisim – tundma, et sulle antakse võimalus vigadest õppida ja neid parandama. Meedia on õppinud poliitpotjomkinlusel ja väärt algatusel vahet tegema, paraku on sellest läbiva hoiaku – ametnikud ahju! kummutamiseks vähe. Märkimist väärib aga seejuures tõsiasi, et pea eranditult on Riigikantselei poolt korraldatud ning laiapõhjalise zhürii poolt valitud edulugde konkursil auga märkimist väärinud algatused, mis pole tulenenud teps mitte poliitilisest tellimusest vaid asutuste ning nende poolt kaasatute koostööst. Veelgi markantsem – möödunud aasta esiprojekt vanemahüvituste e-taotlus kuulus pigem kategooriasse, kus seadusandja ja valitsus sätestasid Sotsiaalkindlustusametile käsu – mine sinna, ei tea kuhu, tee seda ei tea mida ja selle kõige jaoks me sulle vahendeid ei eralda. Auga valitsusele kastaneid tulest välja toonud asutusele küll vääriline tunnustus, kripeldama jäi nagu alati see, et ka selle eduloo hind ja võimalik õpetlik iva jäi avalikkuse eest varju.

Uuendusvõimeline poliitika

Suudate ette kujutada võimuparteid või valimisliitu, kes tuleks tänavuste valimiste eel välja sõnumiga – oleme siin vallas hea mitu aastat võimul olnud, lubasime teile, head inimesed järgmisi asju ning ellu suutsime lubatust viia vaid viiendiku, ülejäänu läks metsa. Samas saime rikkamaks kogemuse võrra, millest õppinuna plaanime edaspidi oma uusi ideid teistmoodi teostada, kui seni. Ahjaa – tuletab keegi kohe meelde, selline partei nagu oli alles hiljaaegu Toompeal võimul, kuigi ilma poliitilise kogemuseta. Teismoodi tegemise sallimine, kompetentsi ja tehtavatest otsustest mõjutatud osapoolte kaasamine, enda tões kahtlemine, teiste algatatu jätkamine ning uute ideede tekkimisele innustamine on paraku väljaspool poliitilist argikultuuri ning seeläbi ka uuendusvõimelist riiki. Järgmise aasta Riigiametnike Foorumi juures tahaks kangesti kaasa lüüa aga töötoas, mis ei räägiks riigi uuendusvõimelisusest läbi edulugude vaid ebaõnnestumiste – see ilmestaks ka ametnikkonna valmisolekut õppida, mitte oma vigu koos poliitikute ja partneritega ilustada. Kindlasti ilmestaks see ka suutlikkust üle olla lühiajalistest poliittellimustest, mis tulevase valimisperioodi eel kindlasti püüavad maalida eriliselt roosilist pilti edukatest uuendustest riigis.

Nigeli õhtusöögil rääkis Anita Roddick
oma lugu, mida ta on elus pidanud ilmselt juba tuhat korda rääkima.
Sädeluse ja võltspaatoseta. Kui olete kuulnud eri firmade poolt käiku
võetud guerilla turundusest, keskkonnasõbralikkusest, perekesksusest,
kogukonnakaubandusest jms eetilistest tõekspidamistest lähtuvatest
uuendustest äris, on Anita seda kõike omal nahal läbi elanud.

Mõned meeldejäänud tsiaadid:

• mul polnud välja panna rohkem, kui 20 eri sortimenti
  kosmeeetikatooteid, seega panin nad 5 eri suurusega purki ja pudelisse,
  sellega kaasvas sortiment sajani
• we are not multinational, we are multilocal company
• taaskasutus ja keskkonnasõbralikkus? Me ei teadnud aastal 1970,
  kuidas neid sõnu kirjutatakse – meil lihtsalt oli kokku 700 suuremat
  mahutit ja me pidime neid taaskasutama, sest uute anumate jaoks polnud
  raha

Omaaegsed kampaaniad panid aga sotsiaaalsete tabude
murdmisega paugu isegi Benettonile – seejuures teksti, mitte pildiga.
Siin väike erand antiBarbiest nimega Ruby, mis töötas teksti ja pildina.

Selleks, et mõni Eestis toodetud kosmeetikatoode saaks Body Shopis oma nurga, peaks ta:

• omama ajas kaugeleulatuvat lugu
• tema tootmine peaks looma juurde uusi töökohti võimalikult paljudele
• olema keskkonnasõbralik

Homme aitab ta käivitada kampaaniat STOP Violence Against Women ka
Eestis. Kui tavaliselt öeldakse, et he can talk his talk but can he
walk his walk? siis Anita puhul võib öelda – she has walked her walk
and only now she talks her talk.

rspct

Hakkasin teisipäeva õhtul kirjutama ja alles nüüd valmib – another helluwaweek. Nüüd aga respect Teedu ja tema tiimi suhtes, alustet siis 20. septembri õhtul, kui galalt koju pääsesin.

Tänase EAS auhinnagala maiuspaladeks olid eelroana serveeritud soolalesta filee (autor Radisson SAS peakokk Rene Uusmees) ning Regio kuulutamine aasta ettevõtteks.

Siinkohal siis lugu sellest, kuidas Sidorov ja Ivanov (Teedu ja minu varjunimed) Münchenis kohaliku hotelli spateenuseid nautida otsustasid. Nu ma käisin ees piilumas, et mis disko see seal on ja sai siis otsustatud, et võtame saunalinad kaasa ja lähme uurime asja lähemalt. Riietusruumis läks asi libedalt. Kappe polnd, asjad nagisse, hotellirätid ümber ja sauna suunas nagu õiged eestimehed kunagi. saun oli selline väike puitbox, mis oli muidu linoleomiga kaetud spordiruumi seina ääres. Või mis ta nii väga spordiruum oli – paaar jalgratast ja mõni pink. Läksime sipsti sauna sisse, uks enda järel viisakalt kinni ja kohe lavale. Saunas oli ka keegi juba istumas. Kui olime 10 ssekundit sees olnud, saime aru, et midagi on täitsa valesti. Täpsemalt oli valesti miskit temperatuuriga. No heal juhul oli seal, kuivas väikeses elektrikerisega saunas kuskil 40 kraadi sooja. Mida teha?, arutasime. Kui kohe välja minna, arvab kolmas saunasviibinu, et me ei kanna üldse leili välja. Kui pikemalt istuma jääda, ei suuda me teineteisele piinlikustundest enam kunagi otsa vaaadata. No tegime kompromissi – istusime natuke ja lubasime, et hoiame selle piinliku, kuid samas õpetliku juhtumi enda teada. Sellest juhtumist õpetust saanuna, on meil mõlemil asjad edaspidi Väga Hästi läinud, võiks öelda suisa, et sujunud ning Regio sai isegi Aasta Ettevõttesk 2005. Edu Teedule, kes hetkel London Business Schoolis koolipinki nühib

Sügis 1995 sai pundi inimestega korda paar koos istutud ühes vanalinna kontoris ja peetud Eesti Esimese Internetiagentuuri loomise plaane. Siit ja sealt nokitsetud ning asi käima pandud, et aastaks 1999 juba sellest äris eemal olla. Nostalgiline vaaadata seda, et kunagi sai Eesti veebilehtede kataloog paberil välja trükitud mingi messi tarbeks. Polnud sugugi paks teine, hea kerge lehitseda neid mõndasada veebilehte koos siuselgitustega vaadata.

Järgmisel teisipäeval toimuva eturundus! ettevalmistuseks lapppasin vanu materjale ja avastasin, et oleme 10 aastaga jõudmas tagasi samasse punkti, kus toona. Nimelt olid esimesed turnduskavad hajusate võrgustike kaudu levitatud, väheste ja lihtsate visuaalsete vahendite ning madala korporatiiivturundusliku aroomiga pärjatud. Reklaamifirmad ei saanud toona asjale üldse pihta ning kui hiljem hakkasid ka internetiturundused tegutsema, keeerati sotsiaaalsed (seekaudu kaa raskelt kontrollitavad ja juhitavad) turundusvõtted kinni ja algas bännerite, pageview, clickthrough ja click2purchase periood.

Nüüd hakkame vist vaikselt uue ringiga hajutatud võrgustikturunduse juurde tagasi jõudma (või paraskvattivad peavoolu reklaamifirmad selles valdkonnas ise?) ning siinmaal hakkab koos nõudlusega ka väike pakkumine tekkima. Altexi kõrvale tuleb tegijaid kindlasti veel, edu neile oma joone hoidmisel.

Nimekirja pääsemiseks saatke mulle sms. Tuleb raju VJhitiparaad.

Jäime ellu. Täitsa labidas nagu meie mütsidelgi kirjas oli.

Soovitus korporatiivpidude ja firmatantsulka korraldajatele odava ja laheda peo tegemiseks:

- las kõvemad peoloomad ajavad kokku kodustest kogudest ja oma kõvaketastelt 4-5 tunni jagu mp3
- sellest teha playlist ning arvuti nurka püsti. playlisti võivad inimesed vastavalt omavahelisele kokkuleppele näppida.
- suuremale kambale jääb suvalisest bigass 2.1 süsteemist väheks, tuleks ilmselt paar aktiivkõlarit ka üürida.
- mõned valgusefektid ka ruumi ja möll käima
- 500 krooniga peaks hakkama saama?

Kuulan just e-hääletamise konverentsil õiguskantler Jõksi ning tekst on tal terav, asjakohane ja mõistlik.

Mõttekäik tema ettekandest puudutas ka ministrite kandideerimist kohalike omavalitsuste volikogude valimisel. Kui kaupluse aknal on väljas peibutuskaup – näiteks on sel esil imekaunis riideese ja juurde teavitatud sildiga selle soodsast hinnast ning poodi sisenedes avastate, et tegu oli vaid pettusega, siis peame pöörduma Tarbijakaitseametisse.

Kui minister seab oma kandidatuuri valimistel üles (milleks tal on kodanikuna õigus), peab ta kaa ausalt ütlema, kas ja kuidas kavatseb ta oma valijate huve selle omavalitsuse volikogus kaitsta. Jõks lubas, et sel korral ta Tarbijakaitseametisse ei pöördu, kuid tuleviku jättis lahtiseks. Hulk muid kilde veel – üleskutse Vabariigi Valimiskomisjonile, kes e-hääletuse serverite turvavõtmeid haldavad mitte kuulata ja järgida Anne Veski esitatud laulu "Jätke võtmed väljaapoole". Asine nõuanne.

Täiendet – Pets pani ettekannete helisalvestused netti, Jõksi saab kuulda peale Raski ja Petsi ettekandeid siit (mp3).