LNR BLG

Tänasel konverentsil "Keha meediapeeglis" jäi kõlama valdav rahulolematus meediatarbijat alavääristavas ning ühiskonda stereotüüpsetesse soorollidesse kammitsevas peavoolus. Tarbijana tunnen ka mina end alavääristatuna, kui pean seksistlikus (mitte segi ajada seksuaalsusega, eks?) maneeris reklaamides kasutatud naistekehadega oma avalikku ruumi jagama. Seda nimetan avaliku ruumi pornofitseerumiseks, mille kõrval igasugused kohukesekampaaniad on värskendav sõõm õhku.

Ümbritsevasse keskkonda suhtestume igaüks erineval viisil – läheme tema loodud reeglite ja normidega kaasa, ignoreeerime ja väldime nbeid või astume nendeg reaktsioonilissse suhtesse – võitleme nende vastu, läheme sõtta. Suhtestumise eelduseks on aga subjekti analüüs, meeedias kasjastatava analüüsiks on vaja tunda tema toimemehhanisme, evida meeediakirjaoskust ja mis olulisim – tegemist on aeganõudva tegevusega. Aeg teatavasti ainus piiratud resurss.

Barbi Pilvre leidis, et kõik kolm suundumust – kaasaminemine, ignorantsus ja sõjakas reaktsiooniline meediakriitika on Eestis olemas, kuid puudub meediakoolitus, mis peaks algama juba lasteaia tasandilt.

Kui riik sellise koolituse sisseseadmist ei suuda finantseerida ja ellu viia, peaks meediakoolituse kulud katma meedia ise. Sellisel juhul toome sisse juba meie väärtusruumile nii tavapäraseks saanud riigi rolli viimise turumehhanismide hoolde.

Kasutada saab mitut erinevat viisi – polluter pays printsiibi võib ellu viia väärtus- ning jaotusahela lõppunktis, kus pornofitseeruv ruum puutub kokku lõppkasutajaga – välimeedias, trükimeeedias, raadios, teles. Teine variant on, et avaliku ruumi saastamisel osalevad pooled jagavad kulusid solidaarselt – reklaammitelllijatest, reklaaami- ja meediafirmadest meeediakanalite ja -väljaanneteni.

Asja eeldused:

- teadvustame meediat avaliku ruumi osana, meie elukeskkonnana, mille kvaliteeedi eest peame ühiselt hoolt kandma

- teadvustame, et esimene ja lihtsaim variant – seksistlik reklaam lihtsalt ära keelata, ei ole realiseeeritav

- eksisteerib valmisolek aktiivselt pakkuda erapooletut meediakoolitust tarbijatele

Kostub suisa teostatav, kuid mitte homseks.

BDF plenaaril tabas kohustusliku kava ja ettekannete järel toimunud arutelu käigus Perssonit mingi poliitikule haruldaselt otsekohese väljendusvajaduse hetk. Ehk aitasid sellele kaasa Norra Latini hoone toetavad koduseinad, kuid lühidalt:

- Laienemisprotsess jätkub ning kiiresti – meid ootab eest Euroopa Liit oma võimaliku 35 liikmesriigiga

- Laienemisprotsessi valud Liidu senistele "tuumriikidele" – Saksamaale ja prantsusmaale on mõistetavad, kuid nad peavad aru saama, et nad jäävad tuumaks ta tulevvikuks, kuid selliseks pisikeseks tuumaks.

- Põhiseaduse arutelude takerdumine on ainus suur probleem, millele peame keskenduma. Uus põhiseadus on eelduseks edasisele laienemisele

- Poliitikud, kes räägivad Türgiga läbirääkimiste alustamiseks vaaatega 20 aastasele liitumisprotsessile peidavad end reeaaalsuse eest. Laienemine, seehulgas Türgi kaasamine saab ja peab olema kiirem

- Poliitikud peavad tegelema kodutööga – vältima kahepalgelisust oma võimupüüdlustes, mis hetkel pärjatud Euroopa Liidu arengus kahtleva retoorika sissetoomises sisepoliitilisse diskussiooni

- Defitsiidis eelarvega on raske tegeleda, kui puudub majanduskasv – see on mõistetav. Poliitikutel peab olema aga julgust reformideks ka aegadel, kui reformid pole tagatud majanduskasvuga. Halvim poliitika on – meil läheb niigi hästi, et muuta pole midagi vaja. Sellest veel halvem saab olla vaid – meil läheb nii halvasti, et me ei saa midagi enam muuta.

- Euroopa Rahaliidu läbirääkimmistel osaledes nägi ta pealt, kuidas Saksamaa lisas eelkõige Hispaania ja Itaaalia eelarve puudujäägi pärast sissse eelarvekontrolli kriteeriumid. Viis, kuidas need riigid sülitavad kokkulepetele teeb neist ebausaldusväärsed partnerid nii rahvusvaheliselt kui ka siseriiklikult.

- Lubada inimestele, et on lihtsalt halvad ajad ja need lähevad üle on vastutustundetu. Tuleb probleemidele näkku vaadata ja neid tunnistada.

- Läänemere regioon peab olema tugevam oma ühistes avaldustes ja seisukohtades Euroopa Liidus. Oma 7 hääälega, millele vahel lisandub ka Saksamaa peame olema suutelised oma väärtuseid kaitsma regioonina, tõrjudes vanameelsust ja kahepalgelisust Euroopa poliitikast.

Tulistas veel kõvasti, mul jäi hing kinni, kui tõsiseltvõetav vvõib poliitik vahel olla.

BDF 2005 tänahommikune sessioon – Euroopa Liidu uus Lissaboni strateegia ja tulevikuvõimalused. Eilse Barroso uue Lissaboni strateegia sissejuhatava ettekande järel on õhk täis eelarvamusterikast pessimismi. Mõnede esinejate märksõnad:

Maria Rodrigues:

Lissaboni strateegiat on valitsuste tasandil valesti interpreteeritud. Tegemist on tsiviilühiskonna arendamise strateegiaga, kes kesksetel kohtadel on innovatsiooni ja uute teadmiste edendamine majanduskasvuks, uuteks töökohadeks ja sotsiaalse sidususe kasvuks.

Hans Skov Christensen:

Kriisijuhtimise reegel nr. 1 – kui tahad sügavast august välja saada, siis lõpeta kaevamine. Lahtiseletatult – struktuursed reformid, millest valitsused räägivad, on retoorika, mitte teod. Poliitikute tegelik sõnum on – muutuseid pole vaja, sest asjad on niigi halvasti.

Klas Eklund:

Euroopa on ise teinud kõik, et Lissaboni strateegia ebaõnnestuks – protektsionism, venitamine, stagneerumine. Suurimaks põhjuseks on keskse juhtimise puudumine EU tasandil ning valitsuste huvipuudus. Uue strateegia kolm prioriteeti on head, kuid ka need on kompromissid, mille taha on peitunud sadakond erinevat alamprioriteeti, rahuldamaks kõigi osapoolte huvisid, esile toomata seejuures ühishuvid.

Arengu võti on kirjas juba aastaid. Avada ja paindlukumaks muuta tuleb neli valdkondlikku turgu:
• Tööturg
• Teenuste turg
• Kaubaturg
• Haridusturg

Maailma mõjukaim ajakirjanik Friedman Euroopa arenguvõimaluste kohta – world needs a museum as well.

Partice Lefeu:

Makromajanduslikud poliitikad peavad teenima kahte eesmärki:
o Euroopa ja tema regioonide atraktiivsus
o Ettevõtete konkurentsivõime

Kõik tegelevad kõigega, selle asemel võiks olla spetsialiseerumine kolmel tasandil:
o Integratioon – Nõukogu, Parlamanedi ja Komisjoni tasandil
o Individualiseerumine – liikmesriikide tasandil
o Elluviimine – regioonid koostöös ettevõtetega

Jalutasin lastega mõni aeg tagasi laupäevast sihitut jalutuskäiki ja jalge alla jäi Viru tänav. Loomulikult tunnevad nad MCD brändi juba eemalt ära, vaateaknal oli aga eriteade – Avatud Uste Päevad. Huvitav – MCD on niigi pidevalt avatud, kui sellest mööda satun ja nüüd siis peabb sellest kuidagi eriliselt teatama? Oli tegu Avatud Tagauste Päevadega – sai end registreerida ekskursioonile teispoolsesse MCD maailma, letitagusesse kokakunsti salailma.

Oli vaba venekeeelne grupp, kuid täisasiselt suutis hästikoolitatud grupijuht meile korraldada kahekeelse jalutuskäigu. Siit mõned meeldejäänud detailid:

- MCD kasutab uhkusega oma ladudes FIFO meetodit. See tähendab First in First Out ehk kliendi perspektiivist vaaadatuna peaks see välistama selle, et teeie toit oleks värskeimast toormest tehtud.

- Kogu kama tuuakse kohale Riia logistikalaost, kahe laoruumiga võrdset pindda võttis tootmise käigus tekkinud prahi rruum, kus ka prügi kokkupressimise masin. Prügi separatsioonist mingeid märke ei näinud.

- igaa hamburgeri valmistammise protsessi juures kulub hulk ühekordse kasutammisega kilekindaid – hamburgerisaiakese kotist võtmmiseks ja soojendajassse asetamiseks, liha sügavkülmast võtmiseks ja küpsetajasse asetamiseks, liha väljavõtmmiseks, hamburgeri valmistammiseks ja pakendamiseks. Hügieeniline keskkonnasaaste?

- pesunurk selline väike ja nunnu, kuna suurt midagi pesta pole.

- letiteeenindajate selja taga oleval kaldkandikul kauem, kui 10 min lebanud hamburger visatakse minema – klient peab alati saama värskeima (vaneimast toormest) tehtud toidu.

- töötajate kellkaardid olid rasked vaadata. On olemas ja kõnelevad ilmselt kasumi teenimisest läbi efektiivsuse, kontrolli ja kokkuhoiu.

"Kust need mänguasjad tulevad?", küsis mu vanem laps. "Meie sellega ei tegele, aga nad tulevad Hiinast". Minu vittitsismid seoses lapstööjõuga ei jõudnud kohale. Kohapeal läbi viidud palgauuring sai erinevaid vastuseid – ekskursioonijuhi pakutud Eesti keskmine pani töötajad kulme kergitama.

Täna tegime sõpradega Supersize Me ekskursiooni.

Et peakangelase suhtes suuta empaatiat hoida sai enne kvaliteetsöögikohas meeleolu loodud ja maadilma lobisetud. Minul hakkas peakangelase MCD dieedi 13. päeva kohal, kusskil 32. minuti paiku juba veits paha olla. Sõnum oli kohale jõudnud ja asi sai ainnult hullemaks minna.

Ameeriklaste kurva rasvumissaatuse üle ei muretse nii väga. See, et aastal 2000 sündinute eeldatav eluiga tänud fast foodile lüheneb kuskil 10 aastat, on muidugi kurb ja seotud ilmselgeelt valikute vähesusega. valikute vähesust omakorda taastoodab konsolideeritud reklaaamimaht, mis MCD puhul üle 15 miljardi krooni aastas. On, mille abil inimestele teadvusesse kinnistuda.

Olulisimaks küsimuseks jäi mulle see, kuidas suuta oma laste ellu tuua arusaam, et MCD ega muu kiirsöögikas pole mitte preemia vaid see on hea alternatiiivi puudumine, lihtsama vastupanu teed minemine. Kuna seda pole sellises vanuses inimestele lihtne selgitada, tuleb leida muid kohti, mis oleksid lastesõbralikud ja tervisliku, rikkaliku valikuga ning paiindlikuma köögiga toidukohad. Hinnavahe kannataks kindlasti välja, kui saab kindel olla, et toit on värskem, tervislikum ja lastel on sama fun, kui MCD toitumissõltuvusmänguasjamaailmas.

Rämpstoiduteemalise ekskursi tegi arvustajate seltskond Priit Pulleritus eestvedamisel Postimehes, kuid ka sealt ei leidnud ma arutelu, mis suunduks alternatiivide loomisele. Järgmine kord, kui MCDssse satun, nõuan nende poolt pakutavate söökide/jookide toitainetabelit ning kui seda pole, korraldan häppeningi, mille kõrval Meelis Lao kunagine massiüritus "Vabandage, AVARII!" kahvatuma jääb.

Kata Kohvik asub Revala pst. 14, IT Kolledzhi keldris. Kesklinna söögikohtade seas on valikut Tallinnas küllaga ning ei oma atmosfääri ega ka pakutava cuisinega nad just minu lemmikpaikade hulka ei kuulu. Samas on ta üks mu südalinna lemmmiksöögikohtasid ja seda hoopiski toitumisvälistel põhjustel.

Igal pärastlõunal tuleb sinna üks kõhetu algkoolipoiss, paneb koolimütsi toolinurgale rippu, jätab oma suure seljakoti laua kõrvale, läheb leti juurde, võtab kandiku, teretab ja talle pannakse üks mõnus praad, magustoit ja jook kandikule. Võtab lauanõud juurde, läheb selle suure kandikuga laua äärde ja sööb kõik ära. Istusime ühes lauas, rääkisime veidi ja ta sõi oma taldrikutelt kõik ära. Porgandisalati sõi ka ära. Siis viib kandiku ära, paneb koti selga, ütleb: "Aitäh!" ja "Nägemist!" ja hakkab minema. "Kuule M, sa unustasid oma mütsi!", ütles täna köögitädi, poisike võttis selle kaasa ja läks oma teed.

See poisike on üks mitmest tuhandest alatoiluse all kannatavatest lastest Eestis, lapsest, kelle alatoilus on tingitud sellest, et nende pere elab allpool vaesuspiiri. Kata Kohvikus käib ta iga päev projekti "Igale söögikohale oma laps" tulemusena. See on aastal 2003 Heateo Sihtasutuse ja Caritase koostöö tulemusel ellu viidud mõte, millega liitunud söögikohtade nimistu leiab siit. Selles projektis kaaasalöömise eest olen Kata Kohvikus Eestis viibimise ajal ikka korda 2-3 nädalas söömas käinud ning nende atmosfääris ja menüü poolt pakutavas valikus rahule jäänud.

Oi kui palju küsimusi tuli postkasti korraga. Proovin kiiresti vastata:

- hääletasin avalikku traadita Internetti kasutades IM Arvutid salongis, kus samal ajal püüdsime ühe suurema videofaili lõikumiseks sobivaid tööriistu valida. Samamoodi oleks see võinud ju olla Statoili bensujaam, mõne hotelli leviala, kodu või kontor – turvalisuse koha pealt vahet poleks olnud.

- ei olnud pinnid peas, olid taskus kaasas. PIN2 läheb sedavõrd harva vaja lihtsalt ja polnud hommikul aega neid kuskile muudele kandjatele turvaliselt kanda

- ei leia, et minu postitatud ekraaanipildid sisaldaksid mingit võõrastele silmadele mõeldamatut

- ei, ma ei tea, kus arvutis see minu hääl parajasti just täpselt resideerub. Ma usaldan valimisi korraldavat asutust – Vabariigi valimiskomisjoni ning usaldan nende valitud tehnilist teostust

- jah, leian, et hüpoteeetiline DOS rünne valimisseerveri vastu on kuritegu, mida tuleks karistada

- jah, arvan, et sellise võimaliku ründe korraldajaid ning ründe tellijaid on võimalik leida, neid kohtu ette tuua ja vastavalt seadusele karistada

- ei, ma ei usu, et e-hääletuse vastase hüpoteetiline rünne võiks aset leida sellises ulatuses, et e-hääletamine oleks nurjatud

- ei, minu osalemine inimesi valima kutsuvas reklaamis ei olnud ühegi erakonna promomine minu poolt. Minule tegi Vabariigi Valimiskomisjoni nimel ettepaneku selles kampaanias kaasa lüüa kampaaniat teostanud reklaaamiagentuur. Meeldiv, põgus ja töine kokkupuude jättis neist asjatundliku ja erapooletu mulje. Raha mulle kampaanias osalemise eest (senini vähemalt ;) pole pakutud.

Käisin oma Maciga e-hääletamas. Kokku kulus 3 minutit. See sisaldas vajalike juhiste läbilugemist, otsuse kaalumist ning oma otsuse vormistamist. Kui mu valitud kandidaat lähipäevade jooksul mingit sigadust ette ei võta, jääb mu valik kehtima.

Siin ka lühike pildigalerii toimunust.

e-vak

Noortekonverents oli lahe. Olen kindel, et osalejad ning esinejad said suurema laengu, kui kõrvaltoimunud Juhtimiskonverentsi seltskond. Kaasamõtlemine, osalusvalmidus, julgus enda üle mõelda ja vajadusel ka enda üle naerda. Kuidagi ei tahaks uskuda, et tuleb hetk ja see kamp on etableerunud ja tasalülitatud keskastme juhid.

Fotogalerii esitab ürituse laengut, siinkohal toimunud m-valimiste tulemuste visuaalne kinnitus. RSPCT.

Noortekonverentsil sai läbi viidud ka m-valimised, kasutades Igaühe m-hääletust. 3 minutiga asi tehtud, siis minut inimestele asja selgitatud ja 2 minutit hääletamisele pühendatud.

Tulemus järgmine:

Isamaaliit – 11%

Keskerakond – 11%

Rahvaliit – 8%

Res Publica – 7%

Reformierakond – 33%

Sotsiaaldemokraadid – 2%

Mõni muu erakond – 1%

Kogu valimistevärk sakib sajaga, mina valida ei kavatse – 27%

Statistikast veel – ruumis viibinud 268 inimesest osales hüpoteetilise noortelinna juhtide m-valimistel 257 elik 95,89%