Sellise pealkirja all popsas paberposti möödunud nädalal mu artikkel regulaarväljaandele HEI.
Siin siis ta elektroonilisel kujul. Allpaistev Pääsukese foto Tarvastus aastal 1912 jalgratta leiutanud poisist pärineb TANi 2003 publikatsiooni esikaanelt “Eesti majanduse konkurentsivõime ja tulevikuväljavaated” (.pdf)
Seega lugu ise järgmine ja pühendatud innovatsioonist rääkimisele.
Olete ehk isegi tähele pannud,
kuidas mõnedel igapäevastel sõnadel ja väljenditel on omadus meie mõistus välja lülitada, mõtted teistele lainetele viia. Hakatakse rääkima mingitest Lissaboni protsessidest, Kopenhaageni kriteeriumidest või jooksevkonto defitsiidist (kuidas tal üldse läheb viimasel ajal, pole juba hea jupike aega teisest kuulda olnud) ning pilk kisub aknast välja, paberile hakkavad tekkima kaunid ning mittemidagiütlevad mustrilised joonised ja ongi kogu konstruktiivne õhkkond kadunud.
Mulle paistab, et selline omadus on ka sõnal innovatsioon – väikese Eesti majanduse ja ühiskonna edasise edu võtmeks tituleeritud mõistel, mida viimasel viiel aastal on ohtralt ekspluateeritud nii poliitikute kui ka riigiaparaaadi poolt.
“Vaata, Linnar, saa aru – tegemist on ju esmalt välismaa ja „Prüsseli” sõnaga ja siis teiseks valitsuse sõnaga ning see on ju igati loomulik, et selliste sõnade peale üks praktilise meelega eestlane rehmab lihtsalt käega,” seletas mulle suvel Võrumaal kohalik ettevõtja. Ta on igavesti innovaatiline turismiärimees, kes usub maaaettevõtluse eripalgelisusse ning on aidanud kaasa oma kandis mitmete põnevate ettevõtmiste sünnile.
Istusime pärast kohalike sädeinimeste koolituspäeva tema õues kuumsuitsuahju ees. Selle ahju lugu olin juba varem kuulnud. Ise oli ta selle ahju välja mõelnud, kohalik keevitaja oli aidanud valmis teha ning nii hea mudel kokkus välja, et oskajamad tegijad on sama ahju juba hea mitusada tükki eri koduõuedele meisterdanud.
Püüdsin rappakiskuvat vestlust innovatsiooni teemalt kõrvale viia: “Kuule, sina oled ju selline tegelane, kes ikka mõtleb, et kuidas mingit asja teistmoodi ja paremini teha?”
“Nojah, muidugi, ega asjad polegi ju mõeldud nii, et teed valmis ja siis istud ja imetled – ikka saab paremaks teha,” oli vastus kärme tulema.
“Ja sa oled ju koguaeg teinud ka uusi asju, selliseid mida sa ise pole varem kunagi teinudki?” püüdsin sama rida jätkata.
“Kui vaja, tuleb asi ette võtta ja ära teha,” vastas praktilise eestlase etaloniks kehastuv ettevõtja.
Kaalusin pikalt, kas öelda, et see viis ning need asjad, mida too ettevõtja teeb, ongi minu jaoks innovatsioon selle sõna kõige otsesemas tähenduses, kuid kartsin, et rikun ilusa õhtu sellega ära.
Pidev muutus
Tundub päris loomulik, et ettevõtetes ja organisatsioonides leiavad pidevalt aset erinevad muutused. Samuti on loomulik, et pidevalt asutatakse uusi ettevõtteid ja organisatsioone.
Pidevat muutumist ja muutumisolekut normaalseks pidamist peetakse edu ja arengu suurimaks pandiks. Veelgi enam – kui tegemist avatud ning muu maailmaga seotud väikse riigi ja väikeste ettevõtetega, peaks pidevalt muutuva ja seeläbi uusi võimalusi pakkuva (mitte pelgalt ohtusid ja hädasid tootva) ümbritseva maailmaga kaasaskäimine olema üldise heakskiidu saanud normiks.
Mõni aasta tagasi selgitati mulle Hiina ettevõtjate arusaamu innovatsioonist ja tootearendusest – ka nemad püüavad käituda väikse ning paindlikuna, lähtuda vanast idamaisest õpetusest olla sama raskesti haavatav ning rünnatav kui vesi. Teine huvitav võrdlus tuleb suurriigist Brasiiliast – kui tahad arengus edukas olla, pead kuulama vaid muusikarütmi ning õppima koos oma partneriga tantsima.
Mõlema näite mõte samas – sind juhib vastase/partneri jõud ning oma energiat tuleb võimalikult vähe kasutada. Mõlemas riigis on osatud folkloori ja rahvalugudesse põimida oskusi muutuvates oludes hakkama saada, olla nutikad, avatud uutele võimalustele ning suudetud tänapäeva vajaduste ja minevikutarkuste vahele luua ühiskonnas üldmõistetavad kujundid.
Mul ei tekkinud neile näidetele otsest vastet – ei kükatants ega külakuhi kostunud sobivad. Küll aga tundus meresõitmine ja tuule ning lainete kasutamise oskus sobivat heaks näiteks. Olulisem veel – meie saartele jõudis hulk uudseid lahendusi kohvist, naistekigadest kuni korstnani tunduvalt varem kui mandrile ja seda tänu inimeste ning ideede vabale liikumisele. Sõitnud ülemeremaale ning näinud miskit uut asja kasutuses ei kehitatud kummastunult õlgu, vaid pandi uus mõte kõrva taha. Olulisem veel – mitte ei jäetud meelde, vaid tehti kodus asi teoks.
Keeraks jutu korra tagasi selle keerulise valitsuse ja „Prüsseli” sõna innovatsioon juurde. Miks siis innovatsioonist nii räägitakse, et ta inimestele nii vähe tähendab ja tekitab mulje, et sellega peaks “keegi teine tegelema”? Pidasin selle üle aru ka mitme ajakirjanikuga, kes iga päev peavad inimestele arusaadavas keeles asjadest rääkima ning meil tekkis paar hüpoteesi:
- ebakompetentsuse hüpotees, mille kohaselt inimesed, kes räägivad asjadest keeeruliselt, ei saa räägitavast asjast ise aru. Eriti hakkab see silma, kui hakatakse rääkima innovatsioonist ning kui palun asja täpsustada, siis tullakse lagedale hulga veelgi keerulisemate mõistetega – spinoff, inkubaator, turutõrked, riskikapital, tehnosiire ja muud väljendid, mis alul jutuks olnu veel segasemaks ajavad.
- laiskuse hüpotees, mille kohaselt kohalikku keelde ja konteksti võõramaiste mõistete toomine annab küll teema populariseerimisele väga hea tulemuse, kuid kuna ta on aega ning vaimset pingutust nõudev, ei viitsita asja lihtsalt ette võtta. Lisaks muidugi alati ka oht, et satud teiste spetsialistide meelepaha alla, kes asuvad sind süüdistama selles, et oled menetanud ametkondliku keelekasutuse, eirad ametlikke definitsioone ning teoorias tunnustatud väljendeid. Planeete ei tohiks puritaanide arust apelsinidega võrrelda, kuigi see võiks konkreetses olukorras aidata lastel päiesesüsteemist paremat aimu saada.
- ignorantsuse hüpotees, mis taotluslikult kujundab mingis valdkonnas, olgu selleks siis keskkonnakaitse, energeetika, julgeolekuküsimused või innovatsioon oma sekti, siseringi, asjatundjate klubi ning teema laiemale populariseerimisele tähelepanu ei pööra. Tihtilugu leiab neid sektides aset ka sisemine segmenteerumine, rivaliteet ja teineteisele vastutöötamine. Teema laiemale levikule ja edule on selline käitumine harva pikemaajalist edu tagav.
Kolm soovitust Eestile
Esiteks ei tohiks jätta innovatsiooni kitsa siseringi teemaks, seda nii aruteludes kui ka reaalsetes innovatsiooni toetamiseks mõeldud tegevustes. Ei ole olemas traditsioonilist või väheinnovaatilist majandusharu, aga on olemas traditsiooniline või väheinnovaatiline mõtlemine ning uusi, innovatsioonist pungil olevaid ettevõtmisi võib kohata meil ühe ruutkilomeetri kohta hoopis sagedamini metsanduses, toiduainetetööstuses, turisminduses või muus teenindavas sektoris kui bio- või nanotehnoloogias. Innovatsioon kuulub rahvale!
Teiseks ei tohi jääda jutt teooria tasemele. Kui inimene ei suuda talle selgitatus näha enda jaoks konkreetset tegevust, mis võib küll mingit laadi uut pingutust nõuda, kuid on samas piisavalt ahvatlev ning tõotab tulus olla, on selgitustöö vett vedama läinud. Innovatsioon tähendab tegutsemist!
Kolmandaks tuleks aga kindlasti püüda innovatsioonist eesti keeles ja meie oludes mõistetavalt rääkida ning just meie oludes tähtsaid valdkondi toetada. See on ka ainus viis, kuidas innovatsioon vabaneks “valitsuse ja Prüsseli” sõna staatusest ning hakkaks omama tähendust ka siinsetele ettevõtjatele. Seejärel on oodata ka ettevõtjate kasvavat rahalist panustamist arendustegevusse. Innovatsioon on Eesti asi!
Need kolm soovitust ei ole kindlasti vastuolus innovatsiooniteooria, valitsuse ega Euroopa Liidu poliitikaga ega nõua uute ametkondade loomist. Neis soovitustes pole ka midagi uut, kuid vahel ei tule asjadest lihtsalt, kaasavalt ja arusaadavalt rääkimine lihtsalt meelde. Lihtsus, kaasavus ja arusaadavus koos läbipaistvuse ning praktilise suunitlusega on ka olulisemad tegurid, mis väldiksid seda, et innovatsioon Eestis ei muutuks järjekordseks hääbuvaks valitsuskampaaniaks.
Meil pole riiklikku programmi sisse- ja väljahingamise tähtsusest inimeste ellujäämisele, kuid puhta õhu nimel me tegutseme. Et oleks mida hingata. Ettevõtteid ja organisatsioone pole vaja mitte niivõrd rahulikult hingama ja mitte õhku kopsus kinni hoidma või hingeldama, vaid vaja on aidata kaasa ettevõtete kasvu jaoks olulise puhta õhu hoidmisele.
Ettevõtted saavad uuteks algatusteks hapnikku uutest ideedest ja ainult ideedeküllane keskkond annab neile piisava materjali, et miskit uut luua. Ideid ei loo tehisinstrumendid ega teooriad, vaid inimesed, Eesti ainus rahvuslik rikkus, mis suudab meie olemasolule ja arengule suuna ning mõtte anda. Uute teadmiste omandamine ning uute ideede kasutusse võtmine on olnud läbi aegade ainsaks viisiks, kuidas me oleme suutnud kestma jääda ja kasvada ning jääb selleks ka tulevikus.
