LNR BLG

Aita head asja veel paremaks teha.

Korra nädalas annab andy rementer välja oma techno tuesday nimelist tehnolustikriitilist koomiksit. Teeb seda fabrica tellimusel.

Mis omakorda kasvatas mul veel kord huvi võtta vastu kutse Benettoni Gruppi kuuluvalt Fabrica Interactivelt veeta kevadel mõni nädal Trevisios ja aidata neil paar põnevat ideed mobiiltelefonide kasutajatele käima panna.

BANGKOK: — The Council for Democratic Reform (CDR) yesterday issued an announcement ordering the Information and Communications Technology (ICT) Ministry to control the distribution of all information media deemed harmful to the provisional military council now in control of the country.

Nüüd hakati siis Bangkokis hambapastat tuubi tagasi toppima. “Konstitutsioonilise monarhia nimel toimuva demokraatliku reformi” eestvedajad teatasid sõjaväelasliku selguse ja otsekohesusega, et keelatud pole mitte ainult poliitilised meeleavaldused linnatänavatel vaid ka traditsioonilises meedias ning elektroonilises ruumis.

Sellistes tingimustes ei anta välja mingeid määrusi, käskkirju või seadusi vaid lihtsalt antakse välja teade (announcement). Teade on piisava legitiimsusega, sest ta on võimu võtnute poolt välja antud… See selleks.
Ühelt poolt on see märk, sellest, et mõistetakse, kui ebaoluliseks on muutumas lihtsalt kontrollitav ja tankide/veekahuritega laialiaetav rahvahulk kuskil platsil/tänaval. Teiselt poolt saab näha seda, kas lisaks traditsioonilisele meediale suudetakse reaalselt survestada ka elektroonilst meediat ja üksikalgatuste korras tekkivaid elektroonilisi arutelukeskkondi oma sisu reaalselt “piirama, kontrollima, peatama ja hävitama”, nagu käsukorras teada anti.

Nagu siis ütles riigi Interneti peakontrolör (on vast ikka emetipost loodud, või kuidas siis muidu aru saada ametinimetusest “Ministry of Information and Communication Technology chief Internet inspector” Kritpong Rimcharonepak:

“We seek their (radio, television and telecommunication operators) cooperation not to present articles, remarks, or information that will infringe the democratic reform under the constitutional monarchy. They can still present political comments on their media, but if anything goes wrong, the caretakers of those media must take responsibility” 

Kirjutada võib, kuid vaata ette, “kui miski valesti läheb”.

Sealse piirkonna senine SMS kasutuse aktiivsus suhtlemaks ka traditsioonilise meedia kanalite peegeldustes (SMS teade Interneti portaali, SMS telekanali teateribale) on ka tänasest ametlikult keelatud. Karistuseks süüdlasele 6 kuud vanglat, 10.000 bathi (1EEK : umbes 3Bathi) või mõlemat. Vaatame, kuidas kohalikud portaalid sellega siis hakkama saavad… Niigi tunnistavad blogijad sealtkandist, et kohalikke uudiseid kuuldakse nähakse peamiselt Interneti kaudu rahvusvahelistest allikatest.

Siiasamasse ka muidugi üks üldine märkus Bangkoki Blackouti fooniks – pole minu  hinnata, kas võimuvahetusele eelnenud olukord oli demokraatlik või mitte, samuti ei saa me siis maakera teiselt küljelt anda adekvaatset hinnangut Bangkokis hetkel toimuvatele sündmustele. Mind huvitavad eelkõige võimuvõtnute kriisijuhtimise meetodid sõnavabaduse suhtes.

Selline pilt kõigil Tai telekanalitel.

Pärast pikka ootamist taastus siis “normal service”, lugemaks ette sõjaväelisest riigipöördest.

Kohaliku veebiportaali jutukas kurdab, et ühegi augu kaudu ei nähta välismaailmas toimuvat, Internet andvat rahvusvaheliste pöördumiste peale kas ülekoormusest või taotluslikust seadest tulenevaid veateateid ning kohe pidavat ma moblavõrk töö lõpetama…

On küll võimalik 21. sajandil käputäie tegelastega riik kotti panna. Kuid kauaks?

Täna popsas paberpostkasti värske HEI. Olen sinna panustamas regulaarse kolumniga, püüdes iga kord mingit innovatsiooni juhtimise teemat riivata. Siinkohal ka toimetamata versioon TTM ja PLC teemal.

Minu suvetöö – TTM ja PLC taasavastamine

Veetsin suure osa oma kevadsuvest ühe saksakeelsele turule tööd tegeva meediakontserni uute toodete arendusmeeskonnas. Kontserni juhtkond oli teadvustanud enda jaoks probleemi – vaatamata tihedale konkurentsile ei pöörata erilist tähelepanu tootearenduse kiirusele ega loodava toote eeldavale elutsüklile. Seni oldi oma edu suudetud konkurentide ees hoida juhtimissüsteemi ja otsustusmehhanismide lihtsusega, sest juhtkond suutis olulisemad tooteideed kiiremini heaks kiita ning arendajatele suhteliselt suurt vabadust anda. Mõneti võiks sellist olukorda pidada ühe tootearendaja unistuseks – tuua turule uus ajaleht või telesaade ilma suure firmasisese bürokraatiata ja samas lihbvida ja positsioneerida oma ideed turuküpseks parajalt kaua.

Probleemi sisu aga seisnes järgmises – kuna uute toodete eluiga turul on hakanud pidevalt lühenema ning arenduseks kuluv summa pidevalt kasvama on uute toodete investeeringute tootlus oodatust kesisem.

Tuleb täpsemini teadvustada enda jaoks seda, kuidas võimalikult kiiresti ja tõhusalt uus toode idee faasist turuküpse tooteni jõuda (elik tõhusam arendusfaas) ning ühtlasi ka juba idee arutelu plaanis peielistele kutseid hakata saatma (elik toote eluea planeerimine juba arenduse käigus). Kuna tänavuse Eesti palava ja väheviljaka suve lõpul olen pidanud paaril korral juba arendusperioodi ja elutsükli juhtimises tähtsust paari siinse firma juhtidega arutama siis siinkohal ka mõned võtted ja viited edasiseks seedimiseks.

Kiire ja firma konkurentsivõimet kasvatava tootearenduse juhtimise võiks esmalt jagada tinglikult kaheks – sündmusteks, mis leiavad aset enne seda, kui uue toote või teenuse ametlikku arendusse võtmise heakskiit on antud ja sündmusteks, mis leiavad aset pärast seda, kui uuele ideele on roheline tuli antud. Toote eluiga aga tuleb mõõtma hakata mitte hetkest, kui esimene klient on meie uue toote või teenusega silmitsi vaid hetkest, kui meie organisatsioonis esimest korda tekkis idee tulla selle toote või teenusega välja. Iga toode või teenus sünnib esmalt ideena ning idee kliendiküpseks aretamisele panustab organisatsioon oma vahendeid – seega tuleb neid osata ka juba idee faasis planeerida ja juhtida.

Esimene etapp – hullust ideest ametliku arendusportfellini

Tegelikult tahaks kirjutada ainult sellest perioodist, sest just uute ideede genereerimise ja nendega mängimise faas on nii kõige põnevam periood iga toote arendgus, kus kõigi silmad põlevad, koostöövaim ulatub taevani ja inimeste motivatsioon kõrge. See, kui palju ja kui kastivabalt suudetakse uusi ideid toota on kujunenud ka iga ettevõtte kasvu olulisimaks allikaks. Tootearenduse hilisem faas on juba rutiinsem nühkimine, hall argipäev, millega tuleb esmase meeletu armumise järel ka oskuslikult hakkama saada. Traditsioonilistest efektiivsusmõõdikutest lähtuvad juhid vihkavad omakorda seda perioodi kõige rohkem, sest esmapilgul paistab aset leidma anarhia, mingi hedonistlik orgia, kus firma ja tema senised tooted lammutatakse tükkideks ja ehitatakse uuesti üles hoopis uutel alustel ning kõike senist kiputakse pigem eitama. Samas just selline peabki olema keskkond, kus uued ideed sünnivad – vabameelsete ideede oaas.

Nüüd on juhtidel kaks valikut – kas lasta sellisel orgial aset leida kuskil vaikselt ja omaette ning kuulata kord nädalas või kuus mõne veidi viisakama ideemeisrti vahendusel oaasis toimunu kokkuvõtteid või lasta vabameelsuse vaimul võimust võtta kogu firma üle. Kindlasti on paljud kuulnud seda, kuidas riietumisreeglite ja selge käsuliiniga arvutihiiu IBM ontlikult nurgaspopsuvale ideedevabrikule vastandas ennast Apple, kus kõik töötajad olid kaasatud uute ideede ja vabamõtlemise keeristormi. Lõpptulemusena on nad mõlemad end turul kehtestanud kui innovaatilised ettevõtted, kuid innovatsioonikultuur erinev neis radikaalselt. Üldiselt peaks aga innovatsioonikulutuuri küsimust olema võimalik taandada organisatsiooni tegevusala konservatiivsusele ja ettevõtte suurusele. Kui minu põhitegevus eeldab kasumlikuks toimimiseks mastaapi ja efektiivsust, surutakse tootearendus varem või hiljem omaette nurka ning kindlatesse raamidesse, kuid olukorras, kus ettevõtted on väiksed, kiirelt arenevad, püüdlevad pigem eristumisele ja taotlevad kasumlikkust läbi uute ärisuundade pideva avamise, tuleb arenduse keerisesse kaasa tõmmata kõik – koristaja ja kullerini välja. Innovatsioon, uute ideede pidev genereerimine ja nende arutamine peab olema kõigi töötajate asi – sellist mantrat korratakse üha rohkem. Siis jõuab aga kohale ennistmainitud armumisjärgne argipäev, kus tuleb hakata ideid vormima sellisteks toodeteks ja teenusteks, mille järele on ka turul reaalne nõudlus ja valmisolek nende teenuste eest raha maksta.

Teine etapp – arendusportfellist turule

Innovatsioon on uue idee kasutusse võtmine, ära tegemine. Innovatsioon on olemuselt seega pigem tegusõna. Ideede genereerimisest jääb väheks, maailma luksuslikum hotell tuleb valmis ehitada, parim pizza kliendile soojalt koju kätte toimetada, nutikaimat telefoni inimesed kasutama õpetada. Arendusportfelli planeerides oli veel mõne aja eest sihil parima turule toomise aja ledmine ja sellest tähtajast kümne küünega kinni pidamine. Kui uus automudel Genfi või Detroidi näituseks valmis ei saa, oli jama, kui uus arvutimudel Hannoveri Cebiti messiks avalikkuse ette ei jõudnud oli jama kuubis, kui uus verivorst jõuludeks lettidele ei jõudnud, tuli jama astmes jama. Kui verivorst on reaalselt jõulude ajal ahju pistetav ja laual aurav toode, siis uute autode ja arvutitega on arenduse sesoonsus pehmemaks muutunud, samuti on asutud turule esitlema tooteid nende üha varajasemas, ideede ja prototüüpide faasides. Testitakse turu huvi ja saadakse seeläbi ka arenduse jätkamiseks vajalikku tagasisidet ning võimalusi korrektiivide tegemiseks.

Rohkem hakkab silma aga arendustegevuses kiiruse hindamine kõige olulisema faktorina. Sesoonsusest ja arendusele kuluvast eelarvest sõltumata on esmatähtis toode võimalikult kiiresti turule saada ning seeläbi nautida lühiajalist “esimese tegija” positsiooni. Kui spordis võidab suurima preemia ja kõrgeima poodiumi esimene, siis äris see aga tihtilugu nii ei ole. Võidab see, kes tõhusamalt oma tööd teeb ning tihtilugu ei pea olema esimene, et olla oma töös innovaatiline ja samas kasumlikeim. Kiire teise koha võitjat on ülistanud oma raamatus “Fast Second: How Smart Companies Bypass Radical Innovation to Enter and Dominate New Markets” ka Eestis esinenud strateegilise juhtimise professor Costas Markides. Ta räägib just tüüpilisele Eesti firmale – pigem väiksema, kui suure, pigem paindlikuma, kui jäiga ning pigem areneva kui stagneeruva firma väljakutestest – olla samas pidevalt uute ideede genereerimise oaasiks, kuid suuta ka hallis tootearenduse ja turuletoomise argipäevas edukas olla ja kuidas lõpeks ka oma loodud toote ja teenuse matuseid edukalt pidada.

Tere Linnar!
13.09.06 12:33
Palun saatke meile ühe raamatu pealkiri, mida soovitad noortel lugeda, ja palun põhjenda 4-5 lausega, miks Te soovitate just seda raamatut lugeda. Paneme esinejate soovitused selle aasta noortekonverentsi Lahe Koolipäev 2006 “Kuidas targalt otsustada?” materjalidesse, et innustada noori lugema.
13.09.06 12:34
Rene Mets I Noortekonverentsi meeskonna liige I Noortekonverents I www.noortekonverents.ee I
13.09.06 12:35
Palju tarku otsuseid soovides,
Noortekonverentsi meeskond

Minu raamatusoovitus on Lawrence Lessigi “Free culture”. Soovitan seda, sest selle lugemiseks ei pea raamatut mitte ostma, vaid igaüks võib selle vabalt laadida endale arvutisse aadressilt http://www.free-culture.cc/freecontent/ ning ta räägib maailmast, kus me oleme oma mõtlemisvabadusele ja ideede vabale levikule ise loonud kunstlikud piirid. Nende piiride üle mõtlemine ja nende purustamine on mina arvates just Noortekonverentsi põlvkonna huvides ja ka selle põlvkonna teha.

Minu teine soovitus on laiem – raamatute lugemine ei ole just eriti sotsiaalne tegevus ning seda ei saa erinevalt jalgpallist kambakesi harrastada. Kuvandid, mis meile tekivad on isiklikud, kuid katsetage ja imestage – kui olete mitmekesi lugenud sama raamatut ja selle üle arutate, muutub ka teis tekkinud pilt sellest raamatust ja temas toimunust. See pilt muutub rikkamaks ning selles peitub ideede ja mõtete jagamise jõud – saada jagades rikkamaks nii, et keegi ei jää vaesemaks ega millesti ilma.

Kuri saatus on juba hulgemat aega minuni toonud Berliinis peagi algava Inno Trans messi eelinfot. Ei saa sellest viisakate “progress reportide” tulvast lahti kuidagi. Mida ma peaks huvitav raudtee infrastruktuuri ja veeremi komponentide stendidest otsima minema? Ja miks sellised kirjad mulle tulevad?

Aa, vist seepärast, et üheks teemaks ka “ühistranspordi infosüsteemid reisijatele, raha management.” Mobil sellised tooted portfellis olemas ka… Aga kuidas nad ikka oma kirjadega otse minuni jõuavad?

Seniks ootan, et ehk lakkab messiteadete tulv koos messi algusega. Ootan innuga.

Täna Riias mobiilimeedia konverentsil minu ettekandeks m-ühiskond, ehk siis sellist sorti infoühiskond, mille arendamisel mobiiltelefonid pole iluvidinad, pelgad kõnelemisriistad ega tirinate rebijad vaid ka kasulikud abivahendid igapäevaste probleemide lahendamisel.

Selliseid häid ja uudsete kasutusaladega näiteid leiab palju just Aasiast – minule kõige elamuslikumad ikka Lõuna-Aasia kandi lahendused Indiast ja Sri Lankast. Siin ka üks sajakonnast Rural Magic teenusest, mis Indias edukalt käimas – mobiiltelefoni kaameraga tehtud fotode abil loomale diagnoosi ja võimaliku ravi määramine. Polegi nagu midagi erilist, kuid läheb korda ja on kasutatav nagu enamus sealkandi m-teenuseid. Sutsa kirjutasin asjast ka teise nurga alt Mobi ajaveebis.