LNR BLG

Tänavuse Infopoliitika Foorumi teema on intrigeeriv ja pealkiri taotluslikult massikultuuri sugemetega (Lost in Space, Lost in Translation).

Kuu aja eest allkirjastati elektrooniliselt IT Kolledzhi uue õppehoone ehitusleping. Nüüd hea objektil tolknevaid töömehi kaamera teel jälgida. Ennelõunaseid suitsutunde peetakse päiksepoolsemas nurgas, muudes igapäevaharjumustes pole end veel kurssi jõudnud viia.

9. jaanuari Keelefoorumil peetud ettekande põhjal kirjutasin Sirbile keele ja tehnoloogia ühisosast. Üks minister palus mul kahe lausega öelda, millest ma siis kirjutasin. Kiire aeg inimestel ja kui juba jumal on ameti andnud, küllap annab ka võime metatasandil abstrahheerida. Ma siis pakkusin, et need kaks lauset, millega ettekanne/artikkel kokku võtta on järgmised:

• inimestel kipuvad üle hindama tehnoloogiate lühiajalisi mõjusid ning alahindama tehnoloogiate pikaajalisi mõjusid
• uskumatu, kui vähe võib korda saata, kui üldse ei pinguta (elutarkus 8-aastase Pauline suust)

Olaf Bäri olen kuulnud kahel korral Saksamaal esinemas ning tegemist vapustava lüürilise baritoniga.

Hetkel igati oma parimas vormis ja kuulatav Eestis. Vaadates tema plaadistuste rida (eriti koos Geoffrey Parsonsiga koossalvestatud perioodist) saab aru, et ta on kogu maailma kuulamisväärse liedi sisse laulnud. Tema ja Parsonsi esitatud Schuberti “Talvine teekond” on minu baritonlemmiklied.

Asjatult pole need kaanonid ühed maailma nüüdismuusika kuulatuimad salvestised. Seekordsel, 16. jaanuari Niguliste ettekandel oli aga täiendavat helitausta loomas vanalinna kohalt maanduv Aviesi Kuressaare-Tallinn lend U3 504. Just sai esimene osa alata ning meeshääled pika mmmmm hääliku peal põhja hoidmas, kui täiendav lisaheli Nigulistes koorile lisaks sisse tuli.

Mash-upi tegi eriliseks see, et mingil hetkel oli maanduva lennuki hääl isegi sobivas helistikus, tenorist oktaav allpool ja siis hakkas tasapisi tõusma ja kogu helipilti pudruks keerama. Koor ära ei kukkunud, au neile, kuid pausihetked olid mootorimüra täis. Hiljem vaatasin, et lennuk maandus kenasti kell 19.18. Tulevikuks autoeriversiooni hindava helipildi austajatele kaks varianti – püüelda selleni, et keelataks üle vanalinna maandumised Niguliste kontsertide ajal ära või alustada Nigulistes kontserdiga teadlikult umbes 15 minutit hiljem. Mash-upi austajatelt aga lisaraha erakordse elamuse eest kasseerida. Peaks uurima, kas 15. jaanuari kontserdil, mis algas ka k 19 oli samas koosseisus sama esitus – Kaljuste juhatab Filharmoonia kammerkoori ja Aviesi Jetstream 31 ühisettekannet.

Sai suusatamise vahelt proovitud intervjuud anda, näis, kas oodatult mahlakas välja ka tuli, eks hiljem sekretar.ee juurest paistab.

Aga proovime siis! Kui teil on rohkem aega süveneda, siis ootaksin mahlakaid vastuseid kõigile neile, kui aga mitte, siis palun vastake küsimused: 1, 10, 11, 12, 13, 14, 15

1. Mis on viimasel ajal kõige lahedam asi, mida oma erialal olete avastanud?

Üks lõputu avastus ja muude avastuste allikas on endiselt Internet. Konkreetsemalt olen pilku peal hoidmas sotsiaalsetel ja haridustehnoloogiatel. Koos täiskasvanuikka jõudva internetipõlvkondadega hakkavad nende tehnoloogiate mõjud ja võimalused üha olulisemaks muutuma. Tehnoloogiast huvitavamad on aga inimesed – nii need, kes loovad uusi tehnoloogiaid kuid eelkõige need, kes tehnoloogiaid kasutavad. Kasutajaid on alati rohkem, kui loojaid ning mind paelub kasutajate kaasamine uute toodete arendusse, neile suuremate valikuvabaduste ja võimaluste andmine.

2. Mida räägiksite 5 aastasele lapsele oma tööst, kui ta paluks endale selgeks teha, millega siis Linnar Viik tegeleb?

Küsisin just oma tütre Alina käest, kes sai eile 5 aastaseks. Ta vastas – mängib ja teeb tööd. No et mängib lastega, teeb süüa, peseb pesu, teeb arvutiga tööd ja käib vahel ülikoolis loenguid pidamas.

3. Mis on esimene mälestus lapsepõlvest, mis võiks seostuda Teie tänase ametiga?

Väiksena tahtsin saada “teaduseloo professoriks”…

4. Milline on üldse olnud kõige “peenem” väljakutse Teie töös siiani?

Võõras majandus- ja kultuuriruumis – Mongoolia, Sri Lanka, Serbia, Albaania nende valitsuste nõustamine. Infoühiskond ja innovatsioon on sõnadena samad igal pool, kuid nende sisu tegelikkuses äärmiselt erinev.

5. Usun ise kangesti, et tööga on võimalik õnnelikuks saada, kui leiad selle oma ja hää, teed seda pühendunult ja kirega. Samas ei tohi unustada sõprsust iseendaga ja töö ei saa näpata identiteeti inimesena. Mis vahe on IT gurul Linnaril ja tavalisel Linnaril?

Ma ei usu, et pelga tööga oleks võimalik õnnelikuks saada. Mõnusalt elades on õnnelikuks hoopis lihtsam saada. Mõnus elu tähendab seda, et sa oled endaga sõber nii tööl kui vabal ajal ning ei pea end tükkideks rebima eri rollide vahel. Püüan inimesena olla üks ning rikastuda sellest, et teen erinevaid asju, olles ikka seejasama.

6. Rääkige palun ühest erilisest pühapäevast?
7. Mis on Teie viimase aja suurim õppimine?
8. Mis on viimase aja mõjusaim raamat?

Eestikeelsetest raamatutest ehk Louis P. Pojmani “Eetika. Õiget ja väära avastamas”. Usun, et maailmas on meil kõigil lihtsam hakkama saada, kui püüame asju vaadelda eri nurga alt ja mõista ka teisi inimesi. Vähemalt püüame mõista. Mõistmine ise on raske, kui puuduvad kaalud ja teejuhised inimese sõnade ja tegude üle arutlemiseks. See raamat pakkus mulle uue ja täiendava vaate, kuidas maailmas toimuvat näha.

9. Millised on teie elus hetkel tähtsad rollid?
10. Mida plaanite rääkida Büroo Konverentsil?

Sellest, mis Büroos toimub – inimeste ja informatsiooni liikumisest ning selle korraldamise võimalustest. Püüan aidata inimkaugeid strateegilise juhtimise väljendeid tuua bürooametniku igapäevatööle lähemale ja leida võimalusi, kuidas Büroo organisatsiooni eesmärkide saavutamisele saaks kaasa aidata. Office on oma juurtelt pärit ladina keelest ning kuigi ta on plajutähenduslik sõna, on teda esmalt silmas peetud kontori ja büroo mõistes mitte kinniste, suletud ruumidena vaid pigem liikuva, mobiilse teenusena. Fookus saab ka minu ettekandel olema rohkem teenusel ja selle korraldamisel kui kontori, kui tüki kinnisvara korraldamisel.

11. Kui mõelda infoühiskonnas toimetulekust, siis mulle meenuvad esmalt närvilised pilguheidud meilboksi – kui ma ole ühenduses, siis mind pole olemas; pidevalt avatud MSN, inimesed, kes ei suuda kõige pühamates kohtades ka oma mobiili välja lülitada; raamatud, mida ostetakse, kuid ei loeta – veel hullem, raamatud, mida trükitakse ja mida kunagi ei loeta; kohati üha keerulisemad tehnilised lahendused jne, jne.
Teine äärmus on see, et inimesed põgenevad metsa ja isoleerivad end protestiks kõigest moodsast ja mürarohkest.
Kuidas siis sellises keskkonnas ellu jääda, kus on tasakaal, et mitte kaotada kontakti endaga ja samal ajal olla piisavalt pulsil. (Ma ei tea, kas oli liialt segane küsimus nüüd..)

Ma ei tea, kas oli liialt segane. Piisavalt segane, pigem ;)

Infoühiskonnas ei ole defitsiidiks mitte informatsioon vaid aeg. Aeg on äärmiselt isiklik ning personaalne ning aeg ootab oma kasutajalt just personaalset lähenemist. Inimeste info vastuvõtlikkus on viimase paarikümne aasta jooksul kasvanud ja lisaks on enda poolt enda ümber asetatud “mürafiltritega” suudetud ka endale personaalset tasakaalu juurde võita. Tasakaalupunkt on infoühiskonnas ja just eelkõige infoühiskonnas inimese enda sees (erinevalt näiteks feodaalajast, kus tasakaalupunkt võis olla maaomaniku või orjade omaniku käes) ning selle leidmiseks soovitan harrastada tasakaalu nõudvaid spordialasid. Näiteks purjelauaga sõitmine on väga hea. Kusjuures ma polegi väga kindel, kas pärast purjelauaga sõitmist on mu sisemine tasakaal selle pärast nii hästi ja pikalt paigas, et ma pidin purjelaua peal seda parimat tasakaalupunkti pidevalt otsima või hopis seepärast, et võtsin paar tundi oma elust iseendale ja pühendasin seda tegevusega, mis sinu tähelepanu jäägitult haarab…

12. Millised olulised oskused ja teadmised peaksid olema uue aja bürootöötajal, et ta suudaks oma tööandjate ootusi täita?

Esmalt tuleks aru pidada selle üle, kas tööandjate ootused on muutunud või peaksid bürootöötajaid näitama oma hoopis uut palet, et tööandjad oskaksid seda tahtma hakata. Kes ikka oskas mobiiltelefoni enne tahta, kui see valmis polnud tehtud ja talle kasutamiseks pihku pistetud. Ka tööandjail võib olla oma ettekujutus sellest, milliste oskuste ja teadmistega inimest neil oma konotris just vaja läheb, kuid see ettekujutus ei pruugi neil oma eesmärkidele lähemale jõuda. Oskustest ja teadmistest on osa juba iseenesestmõistetavad – suhtlus-, keele- ja arvutioskus näiteks. Osad aga sellised, mis tulevad kogemustega – info ületulvas navigeerimisoskus, tähtsal ja vähemolulisel infol vahe tegemine. Uute oskustena võiks aga esile tuua meie senisest kontoritöötaja profiilist välja jäänud loovuse ja uuenduslikkuse võime.

13. Kas ühel ilusal päeval võib internetiseeritusest saada ka meie kurjem vaenlane – juba täna räägime sõltuvusest, noortest, kes oskavad teha küll MSN – is “nägusid”, kuid jäävad sõnatuks, kui peavad oma eakaaslastega silmast silma suhtlema, längus õlgadest, arvutibeebidest jne, jne – on see üldse probleem ja millist rohtu selle vastu on?

Lastega on asi lihtne. Kui vanemad lõpetaksid teleka ja arvuti kasutamise “lapsehoidjana” ning tegeleksid lastega sutsa rohkem ise ning leiaks neile põnevat füüsilist tegelemist harrastada kuuleks me ka vähem linnalegende suhtlemisvaegustes düstroofikutest. On ka selliseid kes vajaksid juba reaalselt abi, kuid enamustel juhtudel on probleem sündinud peresisesest rolli- ja ajajaotusest. Rohkem koostegemist ja vähem omaettekonutamist.

Internetist sõltume aga suurel määral kõik. Täpsemalt – elektrist ja Internetist. Neile kahele oleme oma efektiivselt toimiva halduskorralduse istutanud. Nende “otsasaamist” kartma ei pea, kui ikka peavad alles jääma ka oskused ja teadmised juhuks, kui mõnda aega tuleb mõlemita veeta ja ka oma töödega hakkama saada.

14. Kui palju ise olete täna “kättesaadav” internetis, telefonitsi vm viisil? On see pigem aja teadlik juhtimine või loomulik elustiil?

Minu kontaktid on avalikud ja kättesaadavad Internetis. Telefonile vastan siis, kui saan ning helistan alati tagasi, kui vastata ei saa. Kõik kirjad mis pole just rämpspost loen vähemalt diagonaalis läbi ja vajadusel vastan. Olen viimased 10-15 aastat olnud lähedastele alati vajadusel kättesaadav ning sellega on nii nemad kui ka ma ise ära harjunud. Teinetesie privaatsust aga ilmselt oskame hinnata, sest mulle kirjutatakse ja helistatakse pea alati asja pärast mitte ei aeta mingit hülgemöla.

15. Mis on parim uudis teie valdkonnas lähiaastatel?

Parimaks uudiseks saab olema see, et aastaks 2010 on Interneti ja laiatarbetarkvara monopoolses seisundis olevad ettevõtted oma senise positsiooni kaotanud nii Eestis, Euroopas kui ka globaalselt.

Sessiaeg, nagu teate, on raske ja väljakutseid jagub.

Sai kokku lepitud – kes õigeks ajaks referaati ei saada peavad hilinemise puhul hea põhjenduse välja mõtlema. Seda, et koer sõi ära arvuti, kus valmisreferaat ärameilimist ootas, enam pakkuda ei saa. See igati hea põhjus sai eelmisel aastal parima hilinemispõhjuse preemia ning hilineja patud said lunastatud. Õigustatult, sest eksamil osutus too inimene igati suurepärast hinnet väärivaks. Kui välja arvata see, et ta viimase hingetõmbeni ajas mingit koersõiarvutiära hülgejuttu. Loodame, et tal praeguseks ka hingamine on taastunud.

Selle aasta edetabelit juhib hetkel allolev põhjendus, mis mõningate ekspertide arvates võib ka tõele vastata:

Kahjuks saadan Teile referaadi hilinemisega , kuna juhtus selline asi,
et ma kirjutasin valmis ilusa referaadi endaarust , aga kahjuks juhtus
äpardus , hakkasin kasutama uut office 2007 , minu jaoks hetkel suht
keeruline veel ning ma omaarust salvestasin selle õieti, aga  seda
lisalt pole ja ma ei oska põhjendada kuhu see läks.

Saadan Teile uue  kirjutatud variandi uuesti, kahjuks ei jõudnud
eelnevatel päevadel seda teha.

Ning on suur palve ,sooviksin tagasisidet referaadi kohta , kuna algne
versioon kajastus kuidagi paremini kui praegune versioon.

Teisipäeval, 16. jaanuaril saab Isadusefoorumil õdusas seltskonnas isarolli muutumise üle arutada. Ettekandeid piisavalt vähe, see-eest aga hulk arutelu toitvaid materjale ette valmistatud:

- trükimeedia peegeldus isainstitutsioonist, kus minu jaoks jäid silma kolm paralleelmaailma, kus meie meedia vahendusel elame:

- kristlik-konservatiivne vaade läbi taasiseseisvunud Eesti algusaastate kuni nende praegueksisteeriuvate vormideni – isa on vaadeldud traditsioonilise, vankumatu, perepäise, töödrügava ja austamisvajava asutisena.
- postmodernistlik positiivne utoopia uuest, pehmest ja osalevast isadusest ning selle poole püüüdlemisest – eelkõige lood noortest peredest ja nende teadlikest valikutest
- modernistlik tarbimisühiskondlik narratiiv individualistlikust maailmast, kus uusmehelikkus on olemas, kuid läbi enesekesksete eelistuste, Cosmolikult segregeerunud soorollidega – projektikeskne peremudel

- tänavaintervjuud Tallinnas isa rollist, isapuhkusest ja pere ees olevatest valikutest – seda saab vaadata ka siit

- videointervjuu ühes Tallinna lasteaias isast, tema tegemistest ja lastega koosveedetud ajast – vaatamiseks väljas siin

- lühikokkuvõte kultuslikust Ukraina dokfilmist “Who will sing a lullaby” – igati camp vaatepilt isapuhkusel olevatest meestest ning nende uskumatutest seiklustest sealmail.

Millise isarolli poole peaks siis Eestis püüdlema? Minu jaoks on ühiskonna laiemate eesmärkide ja arenguga kõige paremini kokku sobiv eelnimetatud postmodernistlik, osaleva ja pehmema isaduse võimaldamine. Kaasa saab aidata otsusetegemispunktides ja need on mu arust:

- pereringis tehtavad otsused, neid kujundavad hoiakud/võmalused/reaalia
- töökeskkonna poolt saadav tugi oma otsuste elluviimiseks
- poliitilis-administratiivne keskkond ning tema mõju isaduse avardumisele

Mina pean loomulikuks, et vanemahüvitise seadus võimaldaks lapse sünni järgset aastat mõlemal vanemal kasutada.

Samm edasi tasuks ka astuda – nimelt võiks tööandja ning riik pakkuda välja ühise, täiendava isapuhkuse – igal aastal kaks nädalat tasustatud puhkust kuni lapse kooliminekuni. Selline isa ja laste ühisaeg. Sellest võidaks lapsed, isa, emad, tööandja ja ühiskond tervikuna.

Näis, mis muid häid ideid Isadusfoorumil välja pakutakse.

Sain mõni aeg tagasi näituse avamisele kutse:

 Tere Linnar,

Oled teretulnud minu näituse avamisele virtuaalses internetikeskkonnas
Second Life 10 jaanuaril kl 19.00. Eest aja järgi
Täpsemalt aadressil http://slurl.com/secondlife/Kilmarten/87/5/27/  (see
aadress on vaid nn. värav keskkonda – sisenemiseks tuleb ennast kasutajaks
registreerida)

Staatilisi pilte näitusest saab etteruttavalt vaadata aadressil
www.kasemaa.ee/secondlife

Tegu “päris” akrüülmaalidest (vt. nt.

http://www.art.ee/markus/gallery/acrylics_kuressaare2005/index.htm)

arvutis edasi maalitud versioonidega mis siis omakorda leiavad  väljundi
digitrükkidena või ka mõnel muul sobilikul viisil.

Samal õhtul oli vaja pidada tütre 5-aastast juubelit ja kuidagi ei pääsenud korraks arvuti juurde, et oma värskelt hangitud Nykvisti kehaga avamisele eputama minna.

Kuid korraldajad olid isegi mulliveini tellinud ja juttu jagunud pikemaks. Soovitan vaatama minna ja Markusel on ka näituse väisamiseks mõned kehad välja pakkuda. Avamise järelkajadest ja seltskonnakroonikale ehk huvipakkuvatest asjadest nii palju, et Tallinna Ülikool pidavat varsti Second Lifes endale terve saare ostma. Pilte avamisest on ka – tea, kas mõni seltskonnaajakiri võtaks neid ka avaldada – et see miniseelikus beib seal on tegelikult Rein Raud ja too kiilaspäine habemik on Makus Kasemaa jne.

Kellele eelnenud jutt päris haige ja arusaamatu, siis Second Life on virtuaalmaailm.

Mitu korda on Õpetajate Leht palunud vastust oma küsimustele, kuid ikka on sattunud nii, et ma just pole eilseks jõudnud. Nüüd läks paremini, sain vanast karmavõlast lahti. Kuigi mine tea…

Seega küsis (vastust paarituhande täheruumiga piiravalt) Õpetajate Leht: “Milliseid samme tuleks Eestis astuda vähendamaks Internetis vohavat piraatlust ja kui suured on sellise tegevuse (mõeldud on võitlust piraatlusega) eduvõimalused?”

—

Intellektuaalomandi kuritarvitamine Internetis on ja jääb lähiaastatel probleemiks, mille vastu võitlemise enimlevinud, kuid edutuks tegevuseks on arvutikasutajate, eelkõige noorte teadlikkuse tõstmine intellektuaalomandi olemusest.

Kuna nii intellektuaalomand kui ka Internet ei ole ainult “Eesti asi” vaid mõlemad on piirideta ning üleilmseld, peaks vohava piraatluse vastu tegema eelkõige tihedamat rahvusvahelist koostööd. Minu nägemuses ei seisne see koostöö mitte politseistruktuuride tihedamas koostöös vaid arutelus selle üle, kas ja millisel kujul peaksid tänapäeval kehtima ning toimima paarisaja aasta vanused reeglid, mis intellektuaalomandit ümbritsevad.

Autorite, levitajate, tehnoloogiatootjate, valitsuste ja kasutajate vahel tuleb saavutada mõistlik kompromiss, kuid seda ei saavuta ükski riik üksinda.

Seniks jätkame “teadlikkuse tõstmise” kampaaniatega.