Archive for February, 2007

I used to care, but things have changed

Wednesday, February 28th, 2007

Sellest Dylani loost sai postitusele pealkirigi leitud. Kuulasin seda möödunud suvel Häälekaal 2 koolitustuuri mööda sõites ja leppisin siis endaga kokku, et teen vähem, kuid endale rahulolu andvaid ja loodetavasti ka mõjusamaid asju.

Aastal 2006 tuli kokku esineda 76 konverentsil ja seminaril, pidada 106 loengut, osaleda 22 töörühmas, komisjonis ja nõukogus ning anda 134 eelnevalt kokku lepitud intervjuud. Artikleid ja arvamusnuppe kuskil 70 ringis. Pisut palju sai endast ära antud ühe aasta kohta, leidsin. Mitte, et mul kade meel oleks, sest ideede ja teadmiste jagamisest andja vaesemaks ei jää vaid saab tagasiside kaudu rikkamaks. Suudab veel rohkem anda. Mõtlemiseks peab aga ka ruumi jätma.

Hoolin endiselt, kuid otsustasin muutuda veel paremaks. Juba homsest.

e-hääletamise kasutamiskogemus ja vigade parandus

Monday, February 26th, 2007

Olen kuulnud linnalegende tundidepikkusest e-hääletamisest. Kui harvakasutatav PIN2 käepärast (PIN1 tavakohaselt kasutajatel juba pähe kulumas), siis ei tohiks ju suurt üle minuti-paari minna. Enamus ajast kulus valijarakenduse allalaadimisele (sekundit 20, pakuksin) ning PIN2 otsimisele (teine sekundit 20). Kandidaadi, kellele olin juba varasemate valimiste ajal silma teinud ning ta omaks ära valinud oli lihtne üles leida – olen tema ja ta erakonna tööga rahule jäänud. Klõps ja valmis.

Kodanikukohuse täitmise ajal jõin teed, rääkisin Londoni kolleegiga Skype vahendusel, chattisin tüütu kärbsega teises aknas ja sain laste käest megasuured kallistused. Teisest küljest – lapsed hakkasid just pärast e-hääletamist rääkima, et kas me sel korral ka valima läheme? Alina oli siis aastane ja ei mäleta sellest muhvigi – oli auto turvahälliga niisama valimisjaosknnas ning 3 aastane Johannes tahtis toona käe peale valimiskasti onu käest templit saada… praegu ei mäleta ta sellest midagi. Seega näis – äkki tuleb isegi tipatapavalima minna.

Teine asi on aga õpetuseks iseendale – ei tasu mingi muu tegevuse kõrval kirjutada numbreid ajakirjanikele ja internetiavarusse – eelmise postituse lõpus on kümnendsüsteemis ja mustvalgel ju kirjas, et usun 5.300 e-hääletanut! Samas oli see number, mida püüdsin oma sardellnäppudega klaviatuuri mööda kobistades ritta saada hoopis 50.300 e-hääletanut. Annan endale aru, et see oleks märkimisväärselt rohkem, kui Vabariigi Valimiskomisjoni ennustused seda eeldaksid. Vähemalt sain enne e-hääletuse lõppu oma vea parandatud, kuid olen nõus – mängu ajal panuseid ei muudeta. Seega olen juba praeguseks hetkeks (mil e-hääletanuid seisuga 26. veebruar kell 23:15 oli 12.450) kaotanud. Ja oma kaotusega igati rahul :)

e-hääletatud

Monday, February 26th, 2007

Delfi e-eesti rubriik küsib:

Tänaseks on ID-kaart juba miljonil eesti kodanikul või elamisluba omaval inimestel taskus. Ometi ennustab Valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul vaid 4% häälte laekumist elektrooniliselt. Siit ka küsimused:

1. Kas inimesed ei ole piisavalt teadlikud või ei ole süsteem ennast korralikult veel tõestanud – oodatakse ära esimesed tulemused ja järgmistel valimistel peaks oluliselt suurem osa kodanikest oma hääle andma ID-kaardiga?

Inimestel on komme tehnoloogiate lühiajalisi mõjusid ülehinnata ning pikaajalisi mõjusid alahinnata. samuti on meil tavaliselt õigustamatult suured lühiajalised ootused tehnoloogiate levikule ühiskonnas. ID-kaart on olnud kasutusel 5 aastat ning ennustan, et järgmiseks juubeliks – aastal 2012 on tema kasutus ühiskonnas ületanud kriitilise massi – 40% kasutajate piiri. Hetkel laome alles vundamenti tulevasele turvalisele infoühiskonnale ning inimeste usaldus ja valmisoleks ID-kaarti oma igapäevasteks asjatoimetusteks kasutada tõuseb koos positiivsete kasutuskogemustega. e-hääletus on üks sellistest.

2. Kas annad oma hääle elektrooniliselt?

Jah, just andsin.

3. Kui jah, siis miks?  Kui ei, siis miks ei?

Minu jaoks mugavaim viis konkreetse kodanikukohuse täitmiseks. ID-kaardi eest kõnelejana tunnen, et mu sõnad oleks tühjad, kui ma nende kohaselt ei käituks :)

4. Palun ennusta kui palju inimesi otsustab parlamendivalimistel oma hääle elektrooniliselt anda?

Pakun, 5.300 inimest teeb seda. Enamuses mehed, enamuses alla 35-aastased, paraku…

42

Monday, February 26th, 2007

Eesti – omasoodu innovaatiline ja seda meie valitsuste tegevusele vaatamata

Thursday, February 22nd, 2007

Veel üks väike päevakohane nupuke Eesti Ekspressi võrguväljaande tarbeks:

Mäletan noorpõlvest pöördteadet: “Arstid tegid kõik, mis suutsid, kuid patsient… jäi ellu”. Viimati vist kippus arutelou samas suunas minema ühel EBSi vilistlaskonverentsil, kui arutati riikliku innovatsioonisüsteemi ja majanduskasvu seoseid. Leiti, et riiklikule innovatsioonisüsteemile vaatamata majandus Eestis ikka muudkui kasvab ja kasvab ning seda täitsa omasoodu. Valitsuse tehtmisest või mittetahtmisest sõltumata. samale järeldusele, kuigi globaalsel tasemel, tulid ka hiljutisel Davosi majandusfoorumil arutelus osalenud tippanalüütikud, kes leidsid, et globaalne majandus ning finantsturud on hetkel nii heas vormis, et isegi keskmises perspektiivis (3-5 aastat) ei mõjuta valitsuste (rumalad) otsused maailmamajanduse arengut. Küsimus valitsuse ponnistuste kiuste omasoodu (ja seejuures mitte innovatsioonimahukalt) kasvava majanduse mõjutamisest on vaatluse all ka värskes Tuleviku-Uuringute instituudi uurimuses “Innovaatiline tegevus Eesti ettevõtetes“. Sama teemat, kuid avaramalt vaatleb seoses tähtsa Euroopa ametniku ootamatu ajakavamuudatusega nädal aega hiljem avalikustatud Euroopa Innovatsiooni Tulemuskaart.

Eesti ettevõtted on uuenduslikud. Seda Euroopa keskmisest rohkem. Meie teenindusettevõtted hakkavad Euroopa taustal kohe eriliselt silma oma uuenduslikkusega, kusjuures ühe innovatsioonile investeeritu teenivad nad ka päris kenasti tagasi. Teenindussfääri eripära ehk ka – oma uuenduste tulemuslikkus annab klientide rahulolu kaudu kohese tagasiside. Tööstuses võtab see kauem aega ning juhul, kui oled allhankija, ei ole ilmselt toote lõppkasutajaga kunagi otsekontakti.

Eesti puhul hakkas silma aga kaks iseloomukat näitajat:

- meie ettevõtete investeeringud innovatsiooni (innovatsioonikulutuste suhe netokäibesse) on madala tootlikkusega (innovatsiooni tulemusena sündinud uute toodete suhe netokäibest).

- meie ettevõtete innovatsioonikulutuste struktuuris on ülivõimsaks liidriks ikka ja endiselt “uute masinate ja seadmete soetamine”. See tähendab mujal maailmas loodud uute tehnoloogiate import – oleme innovatsiooni väärtusahelas tarbijad, mitte tootjad.

Uuringu lõpus pakutud soovitused valitsusele on vormistatud viisil, mis ei riikliku innovatsioonipoliitika mõjukuse üle suurt ei arutle, kuid meentuades Soomes enne viimast suurt 80ndate lõpu-90ndate alguse “lama” ning sellest edukat väljumist saab öelda vaid, et innovatsioonisüsteemi mõjukus ja tõhusus ilmneb majanduskriisi tingimustes. Jälle tuleb meelde see, et viimastes vestlusringides on kohalikud analüütikud lausa anuvas toonis hakanud lootma peagisaabuva majanduskriisi puhastavale jõule.

TNS Emor oodatavast valimisaktiivsusest…

Friday, February 16th, 2007

Askur Alas 16.02.07 15:05
Tere! Kas sa viitsid mulle siia kribada kaks lauset kommentaariks, et mida sa arvad?
16.02.07 15:06
Uuringufirma TNS Emor projektijuht Jaanika Hämmal ütles Eesti Ekspressile, et seekordsetel riigikogu valimistel võib valimisaktiivsuseks ennustada 55%, mis on läbi aegade väikseim.
„Praegune seis laseb arvata, et valimisaktiivsus jääb seekord siiski alla viimaste riigikogu valimiste tulemusele 2003. aasta märtsis, mil valimas käis 58% hääleõiguslikest kodanikest. Julgeks ennustada, et valimisaktiivsus jääb umbes 55% lähedusse,” ütles Hämmal.
16.02.07 15:06
Et mida siit järeldad…
Linnar Viik 16.02.07 15:14
esimene järeldus, mis ei pruugi olla paikapidav:
- inimesed tunnevad, et nende osalusest valimisel ei sõltu mitte midagi. siit tuleks sammukene edasi vaadata ning otsida järelikult esindusdemokraatiale täiendavaid võimalusi, et inimesi paremini kaasata. kaasata nii, et nad tunnevad, et nende öeldul ja arvatul on mõju
teine mõte:
- inimesed ei taha end loomu poolest siduda asjadega, mis on halvamaigulised ja neile ei sümpatiseeri. siin peaks erakonnad eelkõige vaatama poliitilise debati sisule ning püüdlema selle muutmiseks kaasalöömist väärivaks
16.02.07 15:16
mõlema järelduse puhul tuleb aga tõdeda seda, et osaluse kasvatamist ei ole võimalik saavutada üleöö vaid pikemaajalise pingutusega – olgu see siis osalusdemokraatia aktiivsem kasutamine või poliitilise debati kvaliteedi parandamine. alustades nende tegevustega kohe täna on mõju võimalik oodata alles kümnekonna aasta pärast.
Askur Alas 16.02.07 15:16
Tähh
Linnar Viik 16.02.07 15:16
siit kõsimus – kas erakondadel, kes elavad valimistsüklist valimistsüklise on soovi ja kannatust pikemas perioodis, käegakatsumatus ajahorisondis oma tegevusi plaanida
16.02.07 15:17
mõtte lõpp
Askur Alas 16.02.07 15:27
http://www.ekspress.ee/viewdoc/33F7DEDCE899509EC225728400459857

Inimese suurim sõber tehnoloogia

Thursday, February 15th, 2007

Ekspressi veebiväljaande tarbeks sõbrapäevajärgne avastus

Aprillis 2006 leiti Londonis oma korterist surnuna Joyce Vincent. Mitte see Joyce, kes omal ajal laulis hiti kuldsetest lintidest, mis tuli siduda ümber tammepuu. Üks teine Joyce. Lihtsalt suri ühel heal päeval ära. Kui tema korteri uks politsei poolt lahti murti, siis televiisor mängis kodus ja jõulukingid ootasid endiselt avamist. Kingid kolleegidelt, sõpradelt, sugulastelt detsembrist 2003. Kortermajas, Londoni linnas, sõbrad, sugulased, naabrid, kollegid, ametkonnad – ja kaks aastat hiljem leitakse skelett mängiva televiisori eest.

Robert Putnam väitis EPLile antud intervjuus veidi pärast Joyce skeleti leidmist: “Sotsiaalne isolatsioon on kõrge enneaegse surma riskifaktor.” Putnam pole ainus, kes on juhtinud inimeste vahel oleva suhete võrgustiku väärtust kõrgelt hinnanud ning suhete kadumise üle muret tundnud. Keskmisel ameeriklasel on kodus 23 elektroonikaseadet ning tal on kaks lähedast tuttavat. Tehnoloogiaeelarve on tal kuskil 1.500 USD/aastas, lähedastele kulutatakse aastas umbes 3 korda vähem.

Sotsiaalne kapital, täpsemalt aga tema muutumine tehnoloogiate poolt vahendatud suhtluseks on andnud võimaluse ka sotsiaalsete võrgustikele rahalist väärtust arvutada. Tavaliseks hinnaks kipub kujunema kuskil 100 USD elektroonilise sotsiaalse võrgustikuga liitunu kohta ning kuna üks inimene võib kuuluda paljudesse erinevatesse võrgustikesse alates Friendsterist ja lõpetades Orkutiga, on ka sotsiaalse kapitali äril piiramatu rahaline väärtus. Järjekordse mulli lõhkemiseni, sest oma tulude poolelt jäävad nad pea sadakond korda alla oma rahalisele väärtusele ning investorid muutuvad tasahilju juba ärevaks.

Investorite survest olenemata on aga inimese suurimaks sõbraks saanud tehnoloogia, teised inimesed on küll igati suhtlemistväärt, kuid seda pigem tehnoloogia vahendusel. Virtuaalmailma Second Life on oma kampused kolinud juba mitukümmend kõrgkooli, püüdes aktiivselt võidelda turuosa eest selles uues keskkonnas. Tiigrihüppe juubelikonverentsil räägib sellest, kuidas tänapäeval noored suhtlevad rate.ee asutaja Andrei Korobeinik. Ka sõbrapäeval emmatakse esimesena hommikul ärgates oma mobiiltelefoni ning alles seejärel kallimat inimest enda kõrval. Seda, kas me oma parima sõbra – tehnoloogiaga omaetteolemise käigus äkki vahepeal ära surnud pole, annab oma klientide käitumise analüüsist ning profileerimisest lähtuvalt vastavatele organitele teada aga Google.

Belgia trükimeedia enesetapp Internetis

Thursday, February 15th, 2007

Vastavalt Belgia kohtu otsusele on Google ka käitunud ning tulemus on ilmselt kohust rahuldav, kuid vaevalt, et meediakontsernid, kes Google väidetava autorikaise reeglite rikkumise eest kohtusse kaebasid just sellist tulemust ootasid.

Raha tahtsid nad, ikka raha ning seda neile ju advokaadid ka alul lubasid. Hetkel aga ei mingit raha vaid sind lihtsalt ei ole enam olemas.

Üleöö oled korraga Googlest kadunud, koos naha, karvade ja muu sinna juurde käinuga. Huvilsed võivad katsetada ka muid kaebusega liitunud väljaandeid ning teha päringuid, mis allpool hüperlingitud.
site:dhnet.be
site:grenzecho.be
site:lacapitale.be
site:lalibre.be
site:lameuse.be
site:lanouvellegazette.be
site:laprovince.be
site:lecho.be
site:lequotidiendenamur.be
site:lesoir.be
site:pressbanking.com
site:votrejournal.be

Kogemus on kamm, mis antakse inimesele siis, kui ta on kiilaks jäänud.

Thursday, February 15th, 2007

Kogemus on kamm, mis antakse inimesele siis, kui ta on kiilaks jäänud. (Tai vanasõna)

Ma olen päris mitu korda oma elus juba tundnud, et vot nüüd saabus see hetk, kus nurga tagant peaks välja ilmuma hea haldjas koos kammiga, kuid ikka on miski teda kinni pidanud või olen ma ise ootamisest ära tüdinud ja minema läinud midagi uut ja huvitavat tegema.

Erakondade infoühiskonna poliitikate analüüs

Saturday, February 10th, 2007

Täna Tehnokrati raadiosaates plaan erakondade poolt saabuvateks valimisteks ette valmistatud infoühiskonna poliitikaid analüüsida. Aluseks plaanitakse võtta loomingulise kollektiivi IT-neeger esitatud ning erakondade poolt vastatud küsimused, samuti väärt neegrite läbi surfatud erakondade veebid/valimislubadused.

Mina mängin samal ajal Pärnus tenniseturniiril ja saates osalen ilmselt kaughäälingu teel vaba libero rollis. Mõned esmased märksõnad aga ette – saatejuhtidel mind lihtsam oma plaanidesse seada.

  • Kas IT, IKT, infoühiskonna või teadmistepõhise ühiskonna poliitika?

Mida aeg edasi, seda enam nähakse uusi tehnoloogiaid lahutamatu osana ühiskonna arengust ning sestap on hakatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate laiemat levikud ja edendamist koondama teadmistepõhise ühiskonna alla. Tõsi, seda küll eraldi alateemana – muidu võib teema liialt hägustuda. Seega ei peaks me ka erakondade valimisprogramme/lubadusi analüüsima pelga IT kaudu vaid nägema plaanitud tegevuste realiseerimise taga uute tehnoloogiate mõju/kasutamist.

  • Kas erakonna või erakonda kuuluva solisti poliitika?

Tavaliselt hakkab silma mingi kimp aktiviste, kes konkreetses valdkonnas erakonnasisese poliitika kujundamise ning eestkõnelemise oma asjaks võtavad ning püüavad seda erakonna poliitikat läbivaks muuta a la – kuidas liberaalse maailmavaate järgi kuritegevusega võitlemine ikka peaks käima või kuidas rahvuslik-konservatiivne maailmavaade suhtestub riigikaitsesse? Aja jooksul muutub mõni neist valdkondadest erakonnale “märgilist väärtust” andvaks ning ka muid poliitikaid läbivaks.

On ka olukordi, kus erakonnas mingi konkreetse poliitika laiem nägemus puudub ja usaldatakse ühte-kahte asjatundjat, kes oma seisukohtadega muud erakonda vee peal hoiaks ning augu täidaks. Peavad ju igal erakonnal olema seisukohad hariduse, tööhõive, välispoliitika ja mustmiljon muu teema suhtes. Pink aga teadagi – lühikesevõitu. Ei saa igas valdkonnas täit tiimi platsile saata ning sestap usaldatakse rohkem soliste. See viib üldjuhul ka antud valdkonna “ohverdamiseni” juhul, kui erakond peaks tegelikult võimule tulema. Keskendutakse ikka sellele, mida osatakse ja mis südamelähedana ning see ripatsvaldkond jääb reaalse katteta.

  • Kas valimislubadused/programmid on turundus või lahutamatu osa erakonna poliitikast?

No ikka pigem müügi- ja turunduse teenistuses, eks? Mitte alati – just teadmistepõhise ühiskonna esilekerkimine väitlustes ja valijahuvis on tinginud selle, et infoühiskonna teema üldse on erakondades arutusel. Seega nõdlusel põhinev poliitikakujundus, kus peaasjalikult püütakse noppida lühiajalisi võite, kuid seejuures nakkub infoühiskonna teemaga ka pikaajaline poliitika.

  • Kas terviklik poliitika või üksikutele detailidele keskenduv poliitika?

Enamjaolt hakkab silma ikka üksikdetaile ja konkreetseid tegevusi sisaldav “pakkumine”. Terviklikus poliitikast ei ole asi just väga kaugel, kuid mina ootaksin lähenemist, kus erakond annab endale (ja avalikkusele) pildi konkreetse valdkonna (nõiteks infoühiskonna poliitika):

  • Seadusandlusest ja regulatsioonist
  • Juhtimisest
  • Strateegilistest eesmärkidest
  • Olulisematest tegevustest
  • Peamistest partneritest
  • Mõjudest muudele valdkonadele ja seotusest nendega