LNR BLG

Õpitakse asju, mida ei osata. Pärast õppimist oled oskuse võrra rikkam. Aasta-aasta järel heidad pilgu endale ning vaatad järele – mida ma veel ei oska? Millised on minu nõrkused? Koolitustele saadetakse inimesi selleks, et nad omandaksid uusi teadmisi ning kasvaksid eelkõige nendes valdkondades, milles nad seni nõrgad on. Eelnenud mõttekäik oli hästi selge ja loogiline, kas pole?

Olete aga mõelnud sellele, et äkki peaks hoopis keskenduma asjadele, milles tugev oled? Ja oma tugevusi edasi arendama, leidma võimaluse oma tugevuste abil paremaks inimeseks muutuda, tugevamaks spetsialistiks, paremaks ettevõtteks, õnnelikumaks riigiks?

Nõrkusi peab muidugi teadma, kuid neile keskendumine ei pruugi sugugi edasiviivaks jõuks osutuda…

Selle mõttekäigu kõrvale siis küsimus – kuidas aru saada oma tugevustest ja kuidas neid edasi arendada? Kategoriseeritud kujul tehtavaid teste on mitmeid ning ühenda neist ka Strengthsfinder.

Vaatasin, et wolli ja sten on ntx oma tugevused juba avalikuks tagasisideks võrku pannud, siinkohal siis ka Linnari jalajälg:

Ideation: People strong in the Ideation theme are fascinated by ideas. They are able to find connections between seemingly disparate phenomena.

Activator: People strong in the Activator theme can make things happen by turning thoughts into action. They are often impatient.

Relator: People who are strong in the Relator theme enjoy close relationships with others. They find deep satisfaction in working hard with friends to achieve a goal.

Strategic: People strong in the Strategic theme create alternative ways to proceed. Faced with any given scenario, they can quickly spot the relevant patterns and issues.

Input: People strong in the Input theme have a craving to know more. Often they like to collect and archive all kinds of information.

Tänavuse Global Information Technology Reporti esitluse järel on mitmes riigis heisatud riigipühade puhul pidulikke lippe – eelkõige põhjamaades. Holland trügis õnnitlemistväärivalt Põhjamaade vahele. Siin esimesed 15 kohta (sulgudes märgin ära vastava riigi kohad möödunud ja ülemöödunud aruannetes)
1. Denmark (3;4)
2. Sweden (8;6)
3. Singapore (2;1)
4. Finland (5;3)
5. Switzerland (9;9)
6. Netherlands (12;16)
7. US (1;5)
8. Iceland (4;2)
9. UK (10;12)
10.Norway (13;13)
11.Canada (6;10)
12.Hong Kong SAR (11;7)
13.Taiwan, China (7;15)
14.Japan (16;8)
15.Australia (15;11)

Eesti tõusu 20. kohale märkis ära ka kodumaine meedia, kuid aruandes eneses Eestile pühendatud peatükk käsitleb ikka neidsamu möödunud sajandi lõpu algatusi… Täna leidis aset ka teemale pühendatud Skype avaliku jututoa vormis läbu, milles osalesin läbi esimese kättesattuva lukuaugu… Ekspressi poolt Skaipvjuuks nimetatu leitav siit.

Alternatiivmeediast kirjutab Wikipedia umbes nagu alternatiivmeditsiinist. See kõlab nii:

“Alternative media are defined most broadly as those media practices falling outside the mainstreams of corporate communication.”

Mis aga mõnede jaoks peavoolu infokanalitest väljapoole jääv võib teiste jaoks olla eluliselt oluline ning harjumuspärane infokanal.  Peavoolu meedias on tarbija tasapisi harjunud seda täitva reklaamiga ning oskab oma käitumist sellele ka vastavalt kohandada – minna teleka juurest külmkapi juurde, tualetti, keerata lehekülg edasi või vahetada raadiokanalit. Infovoo täitmine  reklaamisõnumiga alternatiivmeedias lööb aga ootamatus kohas ja allapoole vööd.

Unileveri turustatav odavama otsa massitarbekosmeetika meestele märgi AXE all on keeranud seksapiililubaduse juba mitmel korral üle vindi. AXE pakkumine sarnaneb väliselt pornofilmide sissejuhatustest tuttava abitu otsinguga orgia alustamiseks, kuid äriliselt sõnastatakse sportautodest odavama hinnaga naistesaamise garantii. Meedias on nad oma koha sisse võtnud ja sinna püsima jäänud, kuid avalike ruumide (metroo, lennujaam, kino, kaubanduskeskus, kool) evakuatsioonisiltide täiendamine oma panolubadusega on uus mõõde.

PQ Media uuringust selgus, et ainuüksi USAs on viimase 6 aastaga alternativmeedia reklaamimahud kasvanud 16 korda.

Võrdõiguslikkuse teemade käsitlemisel hakkab silma aktiivne sisering (gender sensitive), neutraalselt soosiv välisring (gender tolerance) ning teemat eimillekski pidav perifeeria (gender ignorance).

Soo, kui sotsiaalse konstruktsiooni (gender) teadvustamise nimel oleme harjunud kõnelemas nägema naisi ning ekslikult on teema taandatud bioloogilise soo (sex) kategooriasse. Mõneti on kriitika olnud ka õigustatud ja nüüd peaks senist võrdõiguslikkuse naisperspektiivist vaatamist tasakaalustama Avatud Eesti Fondi ja Sotsiaalministeeriumi konkurss “Mehed ja võrdõiguslikkus“.

HÕFF on juba ise nagu väikest viisi hea lugu õuduka tegemiseks.

Kevad pole meie väikesesse rahulikku rannalinnakesse veel päris jõudnud ning tasapisi võtavad sealsetes saalides end sisse horrorihuvilised. Pärast festivali saalid suletakse suvitushooaja ootel ning alles juunikuise palavaga avastatakse, et saalitäis festivalikülalisi on unustatud pärast viimast filmi oma kütkestava elamuse kätte surema…

Täna kell 18 hea tasuta loeng horrorimaailmaga kohanemiseks Xavier Mendiki poolt.

HÕFFi logod ja tirinad saadaval siit.

Nii Ilmar Raagi ajaveebis kui meedias on tekkinud ootamatult küsimus – miks vaatajad (eelkõige siis noorem kinopublik) Klassi traagiliste kohtade ajal naerma hakkab. Äkki ei jõua mõte kohale? Ehk on filmi tegijad mingi tobeda apsu sisse lasknud, mis kulmineeruva stseeni arengult kogu tähelepanu ära võtab?

Jõudis kohale. Ei ole apsu teinud.

Istusin eellinastuse ajal seina ääres, küljega publiku poole ning jätsin aega piiluda vaatajate reaktsioone. Publiku kehakeel rääkis pinevast kaasaelamisest, kaaslasega sosistamiseks ei olnud sõnu, sest mõtted alles kujunesid. Tekkinud tundeid püüti varajata, niiskeid silmapaare sädeles saalist siiski kõikjal vastu. Miks siis “kohatud naerupursked”?

Kui sinuni jõuab tugev emotsionaalne laeng, siis sellele ka reageritakse. Kui sa koed midagi uut, midagi sellist, millega sa pole varem kokku puutunud, siis ei oska sa kohe esimesel hetkel “õieti” reageerida. Nii võibki juhtuda, et klassiõed parima sõbranna matustel nutuhoogude vahel korraga naerma puhkevad. Koolipeol napsutamisega vahele jäänud ja järgmisel päeval aulas kogu kooli ette häbiseisakusse rivistatuna  poiste nägudel on tobe irve. Püüan reageerida, aga ei oska veel. Nii tulebki esimesena minu seest välja vabastav naeruturtsatus, nii kohatu, kui see ka poleks.

Võtsin käte ja helistasin kaks aktiivselt praktiseerivat psühholoogi läbi. Et kas filmipubliku naer sellises filmis tähendab, et sõnum ei jõua kohale või jõuab, kuid ei oska muud moodi, kui naeruga reageerida? Neid kohe kangesti huvitas see, millises stseenis ja mille peale naerdi, ilmselt hakkas ametialasest kretinismist autopiloot tööle. Kokkuvõtvalt leidsid mõlemad, et väga hea, et nad naersid. Naer vabastas vaatajaid stseenides antud emotsionaalsest pingest. Järelikult jõudis kohale, kuid see, mis täpselt kohale jõudis ei ole enam filmi tegijate teha.

Käisin täna vaatamas Ilmar Raagi filmi Klass eellinastust Tallinna 32. Keskkoolis. Sealsamas koolis võeti üles enamus filmist ning mitmetes plaanides oli vaatajatele palju tuttavaid nägusid. Saal oli pungil täis.

Vaevalt, et vaatajad pelgalt “oma kooli tundest” sellele kaasa elasid. Ei usu, et see oli “lugu nende koolist”. Kaasa elati, sest lugu oli hea, rääkis publikuga nende keeles ja neile olulistest asjadest. Ilmar on ise mitmel korral seda filmi kommenteerides toonud esile stsenaariumi mitmemõõtmelisuse – jah, film jookseb küll ajaliselt läbi seitsme päeva vastu oma paratamatule lõputupikule, kuid selles on ruumi jäetud mitmele ajatule teemale. Selles on lugu meheks saamise mängudest ja rituaalidest, lugu lähedusest ja pealiskaudsusest, enesekehtestamisest ja allaandmisest, kaasaminemisest ja käegalöömisest. Lugu on ajatu ega sõltu kohast – ka minu klassis, hoovis, malevarühmas, sõjaväes on seesama lugu kordunud ja kordunud. Iga kord on ta saanud mingi lahenduse, kuid kordagi pole lahendus olnud selline, mille üle võiks uhkusega öelda, et kõik õppisid midagi ja said sellest väärt kogemuse võrra rikkamaks. Sama lugu on kord lõppenud surmaga, kord inimese vaimse vigastamisega kogu eluks, sõjaväeosast põgenemise ning seejärel põgenemise eest sõjaväetribunali all vangi mõistmisega ning ühelgi korral ei tahaks ma öelda – mis ei tapa, see teeb tugevamaks. Eesmärk ei ole ju sotsiaalselt pärsitud misantroope toota vaid kasvatada meie ühisosa ja teineteisega ühiselt hakkamasaamise võimet. Ilmar ei lase ka lool happyendi valguda ega lõpeta filmi seal, kus paljudel tekib kiusatus päästvaid tiireid kohe-kohe nägema hakata. Kui asi ei saa enam halvemaks minna, siis ikka saab küll…
Aga tegelikult. Ilmar on hea loo kirjutanud ja hästi kirjutanud – selles jäetakse palju rääkimata ja osatakse õigel kohal vaatajale edasi mõtlemiseks ruumi jätta. “Klassi” stsenaariumit lugenuna ja tegijatega põgusates kontaktides olnuna arvasin, et tegu filmiga, mida oleks hea ka pärast vaatamist koolis arutelu alla võtta. Nüüd, filmi näinuna arvan endiselt, et filmis on palju arutamisväärset, kuid paraku ei ole võimalik end ette kujutada olukorda, kus peale lõppu oleks tuled põlema pandud ja kergelt käsi kokku plaksutades kamandatud – nonii, nüüd hakkame nähtut arutama. Peab jätma veidi aega omaetteolemiseks. Veidi iseendaga hakkama saamiseks. Minul oli küll hea meel, et täna kohe aruteluks ei länud ja Ilmar mind arutelu käivitamiseks ära ei kasutanud… Ma olin sedavõrd tugevate tunnete kütkes, et poleks miskit mõistlikku osanud rääkida.

Eellinastust näinuna ei tohi ma kuidagi tulevaste vaatajate elu ära rikkuda ja tuleb end vaos hoida sisust rääkimisel, kuid apetiiti võib ikka üles kütta :) Samas pole üldse lohutav teada, et selles filmis, erinevalt maailma filmiklassika reeglitest jäävad Romeo ja Julia ainsatena ellu. Nemad peavad kuidagi edasi elama ja eluga hakkama saama.

Aitab. Ma olen endiselt filmi mõju all ja värsked emotsionid vaja esmalt läbi seedida. Arvan aga filmist küll. Hästi arvan.

Arvan, et see film saab suureks. Arvan, et üks tänavuse lõpukirjandi teemasid on “Klass”. Õigusega. Usun, et koolilõpetajatel on selleteemalises kirjandis palju öelda. Olen veendunud, et selle filmiga on antud meile võimalus muuta midagi Eestis, liigutada märkimisväärset osa ühiskonnast, panna inimesi kaasa mõtlema, küsimusi otsima, vastuseid leidma ja end muutma.

Respect, Ilmarile ja kogu tiimile.

Bürootöökonverentsil pidin oma ettekandes vaatlema uuenenud ootuseid bürootöötajatele, eelkõige siis kasvava suhtlustehnoloogia mõjutustest lähtuvalt. Omaaegne Memexi utoopia sekretäre, assistente ja asjaajajaid asendavast elektromehhaanilisest välismälust on tänaseks kustunud. Toona tegeldi tehnilise protsessi automatiseerimisega, praegu pigem tehnilisele protsessile kõrgema lisandväärtuse loomisega.
Peatne Director teeb sellest alloleva kokkuvõtte.
Londoni Ärikooli õppejõu ja Euroopa ühe kõige kuulsama strateegiaguru Costas Markidese kursustele tulevad igal aastal maailma suurfirmade juhid. Ta annab neile individuaalse ülesande minna mõnda Londoni hotelli (ja neid seal jagub), astuda seal koos võõra inimesega lifti ning sõita koos temaga viiendale korrusele. Selle aja jooksul, mil lift sõidab, peab see firmajuht tutvustama ennast võõrale ning tegema talle selgeks oma firma tegevusala ning strateegia.
Markidese sõnum on imelihtne: ettevõtte strateegia peab olema arusaadav kõigile, nii töötajaile kui klientidele, nii vanaemadele kui ämmadele.

Markidese järgi mängivad tuleviku ettevõttes võtmerolli eelkõige liider, aga ka ühenduslülid. Liider on see, kes annab ettevõtte arengule suuna ja motiveerib teisi kaasa tulema. Selleks et nad saaksid aru, mis on strateegia, tuleb see lühidalt kokku võtta, siis saab seda ka edasi kanda nagu pärimust. See on liidri ülesanne.

Ühenduslüliks (inglased nimetavad seda clue’ks, liimiks) on aga tugipersonal (sekretärid, assistendid, juhiabid jt). Tugipersonal täidab ligilähedaselt sama rolli nagu liider. Ta viib kokku info ja info, info ja inimesed, inimesed ja inimesed. Olgu siis tegemist hambaravikabineti või Nokia peakorteriga.
Nad kannavad edasi selle ettevõtte kultuuri ja väärtusi, mis võivad küll kirjas olla, aga ei pruugi. Vandeadvokaat ei kanna seda edasi, sest ta on eelkõige pühendunud erialastele tegevusele. Samamoodi ei kanna ta struktuuri ja protsessi edasi.
Inimesed ja nendevaheline suhe ei ole liidrite ja juhi eest vedada ja ellu viia. See, kas igapäevased suhted on head või halvad, sõltubki just tugipersonalist.

Mõne aasta eest viisid Fortune’i ja Economist läbi ühise uuringu, mis tõi välja juhtide ootused tugipersonalile. Mida siis tegelikult sekretäridelt, juhiabidelt ja assistentidelt oodatakse:
1. Ühenduslüli roll organisatsiooni tegevuste ja üksuste vahel, et luua tervik. Nad on organisatsiooni väärtushoiakute suurimad vahendajad.
2. Varustaja-orgunnigeeniuse roll. Asi ei peaks piirduma ainult paberi ja kirjaklambrite kohale toomisega – palju olulisem on varustada infoga, asjade ärategemine ja see, et ta hoiaks kätt pulsil, organiseeriks ja viiks ellu.
3. Kommunikatsioonikeskuse roll. Ta peaks olema nagu mõni kosmosemissiooni keskus, kes vastab hädakutsungile „Houston, we have a problem!“ Inimesed ei ole enam kontoris koos, mõni on videokonverentsil, mõni mobiiliga kättesaadav jne, kuid mõnes olukorras peab infovahetus toimuma siiski pidevalt.
4. Tark mees taskus. Ta teab, mis toimub ja mida organisatsioon teeb. Kus on meie lepingud, kontaktid, andmebaasid, viimase viie aasta tegevusaruanne. Ühesõnaga info haldajad
5. Kaablikutt – kuidas videoprojektorid omavahel kokku käivad; kuhu käib paber printeris. Nii et tehnilist taipu!

Suutsin möödunud valimised üle elada nii, et ühegi partei kampaaniaga eriti pihta ei saanud. Lugesin erakondade valimisprogrammid läbi, arutasin omakeskis/tuttavatega tuutu-luutu meetodil nendes sisalduvate tambovi koefitsentide üle ja e-hääletuse järgselt vaatasin vaid korra ETVs vihuviimast debatti. Täpsemalt isegi vaid selle lõppu ja sedagi vaid silmanurgast. Seal aga hakkas silma üks pilt, mille Marek Strandberg oli taasilmuva Rohelise Värava tarbeks kribanud. Selle asemel, et jahuda sellest, mida teha kavatsetakse ja milelst hoidutakse pani ta vatamiseks pildi ülesmäge rühkivast eestlasest, kes lükkab hogu juurde, et kiiremini ning suurema hoga oma allamäge teekonnale asuda. Parim metafoor meie hetkeseisust ning Marek oli nii lahke, et saatis pildi nimega “piirideta kasv” ka mulle.

Selline ta siis on:

Hüpoteetilis-deduktiivse meetodiga liinitööliste ning keskastmejuhtide kasvava kiilaspäisuse probleemile lähenedes pakkus Scientific American aastal 1872 välja geniaalse lahenduse – kasutada paberist volditud mütse:

” It is a noticeable fact that in workshops and factories where numbers of men are employed, a large percentage of the operatives will be found to be prematurely bald. If the cause of this affliction be sought, it will be traced to the pernicious habit of continually wearing the close cap or hat, thus keeping the scalp at an unnatural heat and shutting off from it all ventilation. The hair under such treatment is, as a matter of course, weakend, and, decaying at the roots, falls out in large quantities.”

Allkirjeldatu kujunes ka laste paberivoltimise pühapäeva populaarsemaiks mudeliks, seljatades kõik muud volditud maalrimütside kullafondi kuuluvad klassikud.