LNR BLG

Täna poes nägin seinatäit uusi televiisoreid, kangesti ilusad olid kõik seal reas. Isuäratavalt sirasid sealt vastu. Siis tuli meelde, et mul on juba televiisor täitsa olemas ja igati hea mudel ka. Eelmine oli ka hea, kuid pärast veekahjustust tegid vaprad tudengid temast uuele karmale kohaselt akvaariumi. Paradoksaalselt on akvaariumina kasutusel olev telekas vaatajate meelest väga sisukas ajaviide.

Täna peaks ametlikult olema viimane telekavaba nädala päev ja vaatasin korra ka telekavast möödunud nädala kava üle. Taganjäreletarkusena peaks inimene ju teadma, millest oled jälle ilma jäänud. Ei jäänud millestki ilma, selgus. TV Turnoff Week tänavuse kampaania tegijatel aga sügav reklaamvideo telekaid vaatavatest lastest. Veel üks hea põhjus, miks lastega tegelemiseks aega leida…

Näha saad videot siit:

Kuidagi on nii juhtunud, et just tänavusel kevadel tuleb pea igal päeval eitavalt vastata mõnele ettepanekule. Sõidavad suunda näitamata küle pealt täie hoga sisse ja soovivad sind näiteks kolmeks kuuks Genfi, kaheks päevaks Bostonisse või pooleks päevaks Stockholmi. Vastanud eitavalt ja seepeale oma tekkinud karmavõlga lappima asunult ei möödu poolt tundigi, kui ettepanija tagasi – äkki ikka mõtlesid ümber. Kuulmisvaeguse all kannatajatele, kuid ka muidu mürarikkas keskkonnas oma tähelepanu suunama pidavatele inimestele on hea abivahendi välja pakkunud atelier v seltskond disainereid.

Tavapärasest kasutusviisist nihestunud tarbeesemetest meeldis mulle veel väga ühiskondlikus transpordis akna najal tukkumise seade, jalgartturi hingamisteid suvisel õhtupoolikul needusena täitvate kihulasparvede vastane filter ja muidugi olulisi tegemisi kõrvatahapanemisest silmeettemanav tööriist.

Tervikut raamatuna tellida pole ka kallis – hea kingiidee meiemaistele lähituttavatele. Siinmail osatakse pisikesi asju uues valguses hästi näha ja peedist pesumasinat teha pole mingi kunst.

Alguses olid lool veidi teine pealkiri, veidi teised rõhuasetused ja veidi teised järeldused ka. Toimetamata originaal allpool, “pärisverisoon” loetav aga siit.

Innovaatiline vaatamata innovatsioonipoliitikale

Tahavaatepeegli kaudu järgmise kurvi taga peituvat ohtu või hoopis kiirendamist võimaldavat sirget ette näha pole võimalik. Tahavaatepeeglist näeme, kuidas teised meist maha jäävad või kuidas konkurentide tuled meile ohtlikult lähenevad. Autokoolis õpetatakse, et peeglisse tuleb pidevalt, kuid vaid vilksamisi piiluda. Vaevalt, et me istume autorooli, et sõit seada sinna, kuhu ülejäänud autodevool meid viib – pigem on meil oma siht olemas ning teistega ühises summas sagimine takistab.

Need olid esmased mõtted, kui olin mandrilt Hiiumaale sõitval praamil läbi lugenud Euroopa (European Innovation Scoreboard 2006) ja Eesti viimatised innovatsiooniuuringud (Innovaatiline tegevus Eesti ettevõtetes 2002-2004) ja otsustasin Heltermaalt saare sügavustesse voolama asunud autodele mitte sappa võtta vaid istuda sadamakohvikus artiklit kirjutama. Mõlemist uuringust oli kasu nii poliitikutele ning ametnikele, kes meie majanduse konkurentsivõime kasvu nimelt pingutavad ning mingil määral oli loetust tolku ka ettevõtjatele, kes oma igapäevase tööga püüavad konkurentsis ellu jääda ja oma seatud sihtide poole kasvada. Mõlemis uurimuses oli häid, rõõmustavaid uudiseid, mõtlemapanevat infot ja kumbki jättis vastamata parile olulisele küsimusele.

Head uudised, mis tavaliselt jäävad tähelepanuta

Pole mingi uudis, et Eesti ettevõtted on uuenduslikud. Muidu poleks me viimased 15 aastat sellises tempos kasvanud, sest kasvu allikaks pole meil ei diivanist naftat ega kummutist kulda leida. Olematu sisenõudluse ja puuduva infrasturuktuuri kiuste hakkas möödunud sajandi 90ndate alul tekkima uusi ettevõtteid. Neist paljud pidid käigu pealt õppima, oma tegevuskava ja strateegiat looma, muutuva keskkonnaga kohanedes ellu jääma. Mitmed algatused lendasid vastu taevast, kuid õnnestumiste protsent oli väga kõrge. Pideva uuenduslikkuse, kiire otsustamise, tõhusa tegutsemise ning uute tehnoloogiate kasutamisega hakkas tekkima Eesti uuendusmeelsuse oreool. Loetud innovatsiooniuuringud seda kinnitasidki – meie ettevõtted on uuenduslikud. Seda Euroopa keskmisest rohkem. Järelikult näevad nad endiselt oma tahavaatepeeglist meie firmade tulesid endile lähenemas. Meie teenindusettevõtted hakkavad Euroopa taustal kohe eriliselt silma oma uuenduslikkusega, kusjuures see pole pelgalt asi iseeneses vaid kõrge tootlusega investeering -  kõrgema tulususega, kui Euroopas keskmiselt ning seda vaatamata orienteeritusele peamiselt siseturu kliendile. Teenindussfääri eripäraks on ehk ka see, et oma uuenduste tulemuslikkus annab klientide rahulolu kaudu kohese tagasiside. Meie teenindusettevõtted tunnistavad – nende peamiseks koostööpartneriks on nende kliendid. Kes muu, tekib õigustatud küsimus? Paradoksaalselt aga on paljude „vana kooli“ firmade koostööpartneriks suures Euroopas kõik muud võimalikud partnerid peale nende ettevõtete klientide…
Tagasiside turult ja klientidelt võtab tööstuses kauem aega ning juhul, kui oled allhankija, ei ole ilmselt toote lõppkasutajaga kunagi otsekontakti. Eesti ettevõtete üks uuenduslikkuse edusid seisnebki tihedas sidemes kliendi ja turu vajadustega.

Innovatsiooni madal tootlikkus

Kui ettevõtted teevad midagi eelmiste perioodidega võrreldes teisiti – pakuvad uusi kaupu, loovad uusi teenuseid, turustavad neid uuel viisil või korraldavad oma sisemisi protsesse ümber, ei tee nad seda mingist müstilisest sisemisest tungist. Innovatsioon ei tulene loodusseadustest ja kevadvete vulin uusi teenuseid arendama ei sunni. Uuendused teenivad ettevõtte arengut ja kasvu, kuid Eesti puhul hakkab hetkel silma innovaatilise tegevuse väike mõju ettevõtte kasvule. Täpsemalt väljendudes – meie ettevõtete investeeringud innovatsiooni (innovatsioonikulutuste suhe netokäibesse) on madala tootlikkusega (innovatsiooni tulemusena sündinud uute toodete suhe netokäibest).

Põhjuseid selleks võib olla mitmeid:
-    meie ettevõtete innovatsioonikulutuste struktuuris on ülivõimsaks liidriks ikka ja endiselt “uute masinate ja seadmete soetamine”. See tähendab mujal maailmas loodud uute tehnoloogiate import – oleme innovatsiooni väärtusahelas tarbijad, mitte tootjad.
-    meie ettevõtete loodud uuendused on suunatud liialt väikese mahuga Eesti siseturule. Uuenduslike toodete/teenuste potentsiaal on suurem, kui seda osatakse ära kasutada ning Euroopa siseturu vallutamine on takerdunud paljude barjääride taha.
-    meie ettevõtete innovatsioonitase ei võimaldagi enamat. Kuna panused on madalad (innovatsioonikulud keskmisel 4% netokäibest), pole ka odatav tulemus kuigi kõrge. Ei juleta riskida ning miks peakski, kui niigi hästi läheb? Tasapisi innovatsioonikulutusi kasvatades õpitakse ning küllap leitakse ka ideid, millele suuremas mahus panustada, kui esimene maitse edukatest uuendustest on tekkinud.
-    meie ettevõtted ei mõõda innovatsiooni tulemuslikkust. Kuna seni on innovatsiooni riiklikus tugisüsteemis ja juhtimises esile tõstetud eelkõige sisendfaktoreid – investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, teadlaste arvu, arendustöötajate osakaalu, patenditaotluste arvu jne on väljundindikaatorid – näiteks uute toodete osakaal tootevalikust ja uute todete osakaal netokäibest jäänud kõrvaliseks.

Innovatsiooni mõjude mõõtmine

Kuidas innovatsiooni mõjukust hinnata? Ilmselt on iga ettevõtte jaoks tema erinevates arengufasides erinevad olulised faktorid, mida tähele panna ja hinnata, kuid midagi võib ka üldistada.
Toon esmalt kolm näidet rahvusvahelistest ettevõtetest:
-    Uute ideede sissevool ja kasutuselevõtt. Mõõtes oma innovatsiooni tõhusust ning mõjukust on Proctel&Gamble seadnud eesmärgi – kõigist uutest toodetest, mida nende poolt igal aastal turule tuuakse, peab 60% baseeruma ideedel, mis pärit väljastpoolt P&G kontserni. See sunnib juhte uute toodete arengul mitte teineteisele nõutult otsa vaatama vaid tegema enam tööd oma klientidega, kuulama nende soove ja vajadusi ning oma tootmist korraldama viisil, mis laseks ka muudel, kui nende endi spetsialistidel arendatud toteid edukalt valmistada.
-    Innovatsiooni soodustava keskkonna loomine. Google mitte ainult ei püüa endale tööle värvata pooli maailma parimatest rakendusmatematika tippudest vaid on loonud nende jaoks konkurentsitult parima töökeskkonna, kus värvatud geeniused oma ideid suudavad ellu viia. Andes igale töötajale võimaluse pühendada 20% tööajast vabalt valitud või oma algatatud projektidega tegelemisele, lõhkudes ideede vaba liikumist takistava bürokraatia ning hierarhilise struktuuri ning võimaldades uuel ideel rekordkiirusel (ideest turule keskmiselt alla 3 kuu) turule jõuda on tagatud ka oma pidev eeliskasv kõigi konkurentidega võrreldes.
-    Uute toodete osakaal kasumist. Tähtis pole mitte see, et ma tooks igal aastal müriaadi uusi tooteid turule. Tähtis pole ka mitte see, et mu uute toodete osakaal realisatsioonist oleks kõrge. Tähtis on, et mu uuendused oleks kõrgelt kasumlikud – nii kõlab innovatsiooni olulisim mõjukuse argument ühes maailma suurimas tehnoloogiafirmas Hewlett Packard. Pool igaaastasest teenitud kasumist peab tulema todetest, mis sel aastal turule toodud. See survestab totearendust ja innovatsiooni mitte keskenduma uuenduslikkusele, kui asjale iseenesest vaid looma tervikvaadet uuendustele, andes neile konkreetse rolli ettevõtte majdnustulemuses.

Eelnenud näiteid võiks kirjeldada, kui kolmele uuenduslikkuse olulisele mõjufaktorite kategooriatele keskenduvaid innovatsioonipoliitikaid, millest nii meie poliitikutel, ametnikel, kuid eelkõige ettevõtetel oleks rohkem abi, kui innovatsioni sisendite üle jaurates. Vaid väljunditest ja vajadustest lähtuvalt on võimalik hakata arutlema selle üle, millised on tõeliselt olulised sisendid selleks, et plaanitud kasvu saavutada. Kolm kategooriakoormat mõjukuse hindamist võiks aga jagada järgmiselt:
-    Majandustulemusele mõjukatest faktoritest, mis analüüsivad uute toodete osakaalu kasumist, nende mõju ettevõtte turuosale ning ettevõtte väärtusele. Samuti, nagu on olemas meetodid „roheliseks raamatupidamiseks“ või sotsiaalselt vastutustundeliseks raamatupidamiseks, on olemas meetodid ka innovatsiooni raamatupidamiseks. Nende kasutuselevõtt juhtimisinfosüsteemides ei ole müstiline mustkunst, vaid pealehakkamise asi. Kui sellised suured monstrumid nagu Hewlett Packard, Nokia ja IBM saavad hakkama „innovation accounting“ kehtestamisega, saavad hakkama kindlasti ka meie väiksemad ning paindlikuma juhtimissütseemiga ettevõtted.
-    Protsessidele mõjukatest faktoritest, mis räägivad meie sisemistest protsessidest, väärtusruumist ja suutlikkusest ettevõtte sees. Innovatsiooniprojektide arv, nendega seotud inimesed, klientide kaasamine, kuid kõige olulisemana – uute toodete ideest turule jõudmise aeg (time to market) kirjeldavad seda, kas meie ettevõtte sisemised protsessid on innovatsiooni võimendavad või pidurdavad, andes aimu ka innovatsiooni mõjukusest.
-    Projektidele ning konkreetsetele toodetele/teenustele mõjukatest faktoritest hakkasid 1980ndatel aastatel rääkima mitmed rahvusvahelised suurfirmad. Tuues oma portfelli uusi, rahvusvaheliselt ambitsionikaid tooteid ning pidades silmas endi (ja konkurentide) tehtud vigu, hakati konkreetsete toodete ja uute projektide tulemuslikkuse ning mõjukuse analüüsile rohkem tähelepanu pöörama. Mõisted nagu „payback“, „breakeven“, „cash curve“, „spin off“ ja „life cycle“ tõid esile ettevõtte sisese koostöö vajaduse eri osakondade vahel konkreetse toote mõjukas arenduses. Kostub lihtne, kuid ometi lõpetati igavest kahjumit teenima määratud Concorde lennukite kasutamine alles hiljaaegu, Motorola püüab aga vaikida maha oma Iridium satelliittelefoni saagat. Tootekeskse mõjuanalüüsiga alustamine peaks olema kõigi ettevõtete jaoks kõige lihtsam, alustades küsimusega uue idee arutelu käigus – milline saab olema selle toote osakaal meie kasumist?

Innovatsioon tähendab uue idee kasutuselevõttu. Sõnal „kasutama“ on eesti keeles otsekohene ja selge tähendus – kellelgi on innovatsioonist kasu. Kasu peab olema nii innovaatilise toote lõppkasutajale kui ka ettevõttele, kes seda toodet oma kliendile pakub. Sisendid, mis on kasuliku toote valmimiseks tähtsad, tuleb ka silmapiiril hoida ning neid teadvustada, kuid eelkõige peaks sisendid tulenema plaanitava uue idee kasulikkusest nii kliendile, kui ettevõttele, kes seda pakub. Kui innovatsioonisüsteemi kliendiks on ettevõtja ja tema pakkujaks valitsus, peame ka innovatsioonisüsteemi hindamisel hakkama lähtuma mõjukusest. Hetkel kipub hinnag minema pigem kategooriasse – Eesti ettevõtted on uuendusmeelsed ning seda vaatamata meie innovatsioonisüsteemile.

Ega ma muidu poleks seda koalitsioonilepingu teemal kirjutamist ette võtnud, kui osapoolte plaanid kaasaelamist ei vääriks. Alustades lõpust – selle lepingu sõlminutele 100 päeva valitsemisrahu anda pole võimalik – tuleb kohe appi minna.

Sirbi tarbeks tahakülje humoreskina mõeldud, kuid sotsiaalia sektsioonis tõsiste arvamuslugude seas ilmunud minupoolne arvamus kaheteistmehelise armaada sünnitisest:

Nädalavahetusel kirjutas mulle oma elu esimese elektronkirja kultuslik vabadusvõitleja ning elusepp Ivan Orav. Oma kirjas süüdistas ta kahtteist väikest rohelist mehikest Marsilt selles, et nad olevat röövinud ära Eestis valitsusliidu moodustamiseks läbirääkimisi pidanud delegatsiooni liikmed. Muidu poleks ka tema vilunud silm vahet osanud teha, kuid erakordselt soe kevadpäike olevat marslaste salaplaani reetnud – kui läbi vana filmilindi ja vastu päikest läbirääkijaid vaadata, olnud marslased selgelt näha.
Kosmoselaev viivat nad jälle koduplaneedile tagasi pärast koalitsioonileppe allkirjastamist ja andvat meie 12 poega vahepeal toimunust kustutatud mäluga tagasi. Uskumatu lugu, kas pole? Ta püüdnud sellest ka presidenti teavitada, kuid sel korral polnud valvemeeskond vana seppa Kadrioru lossi oma sõnumiga sisse lasknud.
Huh, pühapäev, mil Ivani kirja sain, oli ju 1. aprill, kuid mõningad kahtlused siiski jäid. Vana sepp pole kunagi pilapäevadest pidanud, vaid ikka tõsiselt Eesti asja eest väljas olnud. Kui Orava jutus peaks tõtt olema, tuleb hädapasunat valjusti puhuma hakata: roheliste mehikeste käkki peab nüüd ju võimuliit hakkama ellu viima ning meie selle järgi elama…
Võtsin marslastest maha jäetud võimuleppe ette ja kahtlused süvenesid. Ükski mõistuse juures olev eestlane ei loo sedavõrd optimistlikele tulevikuootusele tuginevaid plaane, pigem on kombeks ikka lubada poole vähem, kui ärbelda täie eest. Eriti veel ajal, kui analüütikud kutsuvad üles majanduskasvu prognoosi optimismi  pigem kahandama ning juhivad ülekuumenemise ilmingute kõrval tähelepanu sissevoolanud investeeringutest hoolimata madalaks jäänud tööviljakusele. Üldise konjunktuuri kõrval on lepingu autorid olnud äärmiselt optimistlikud ka iseenda ja ühiskonna suutlikkuse osas kõiki neid ideesid ellu viia. Minu kogemus on näidanud, et iga uue hea idee kohta peab olema ka keegi seda ellu viimas ning ideede puuduse üle dokumendis kurta ei saa. Ideede elluviijate koha pealt lepe aga vaikib. Pigem paistab lepe silma sellega, et on kui poolelijäänud ajurünnaku mustand, kus hulk mõtteid on lahedas seltskonnas ning parimas usus välja pakutud. Mõned neist lähevad välja detailideni (eelkõige pere- ja rahvastikupoliitika osa ning kas või hambaravi prioriteetide sõnastamine) ning teised on lihtsalt toredad mõtted (“muudab lihtsamaks väike- ja keskmise suurusega ettevõtlusega tegelemise” või  “arendab rahvusteadusi”).

Vastuoluline arusaam riigiaparaadi arengust

 Konfliktseid seisukohti ilmestab näiteks arusaam riigiaparaadi arengust: peatükis “Kodanikuühiskond ja riiklus” on sõnastatud, et “Eesti ei saa endale demograafilistel põhjustel lubada riigiaparaadi suurendamist” ning samas antud lubadus kasvatada ametnike arvu peatükis “Välispoliitika” – “tugevdab Eesti välisesindusi konsulaartöötajatega”. Ka riigi- ja omavalitsustele pandud kasvavaid kohustusi ning täiesti uusi algatusi viivad ellu inimesed, reaalsed inimesed, kes tuleb selleks tööle võtta.
Programmis on ka peatükke läbivaid ühisjooni, mis korduvad – üheks selliseks on innovatsioon ning toetumine uutele tehnoloogiatele ja tehnikale. Arvan isegi, et tegemist on Euroopa ühe tehnokraatlikuma valitsusliidu programmiga: eraldi peatükk on pühendatud infoühiskonnale ja e-riigile, portaale ja e-värke mainitakse pea iga peatüki juures.
Selle taustal on loomulik ka lubadus varustada “sisejulgeolekuasutused parima võimaliku tehnika ja tehnoloogiaga” ning digitaliseerida muuseumid, arhiivid ja ringhääling. Isegi eraomanduses ning oma sisu kiivalt elektroonilise kirjastamise eest kaitsva Eesti Entsüklopeediakirjastuse Aktsiaseltsile jagub toetust veebientsüklopeedia väljaandmiseks (ilmselt on silmas peetud siiski miskit muud kui omaaegse ENE õigusjärglase sisu kuiva digitaliseerimist). Vaesed töövihikute autorid, kes oma loodud teoste kõik kirjastamisõigused on juba korra kirjastustele maha müünud, peavad aga need nüüd uuesti valitsusele müüma, et too asjad Internetti vabalt väljaprintimiseks saaks panna…
Innovatsioon oma lihtsas ja avaras mõistes tähendab uue idee elluviimist: esmalt siis uued ideed ja seejärel suutlikkus neid ellu viia. “Innovatsioon” ongi sisult pigem tegusõna: sellega samastub hoog, dünaamika, muutused, tegevus, mis on tulevikku suunatud. Valitsusliidu programmi aastateks 2007 – 2011 võiks samuti vaadelda kui Eesti arengut hoogustava tegevuse kogumit, jagades selle oma mõjult kogu ühiskonda puudutavaks, avalikku haldust uuendavaks ning kõige otsesemalt ka ettevõtlus innovatsiooni puudutavaks tegevuseks.
Ühiskonna koostoimet puudutavat tegevust nimetatakse ka sotsiaalseks innovatsiooniks – meie väärtushinnanguid, norme, arusaamu ja käitumismustreid puudutavateks muutusteks. Pere- ja rahvastikupoliitika, kodanikuühiskonna ning infoühiskonna edendamisel ei domineeri aga mitte ühisväärtuste ja koostöö poole püüdlemine, vaid indiviidi- ja paremal juhul perekeskne lähenemine.
Euroopas on aasta 2007 kuulutatud võrdsete võimaluste aastaks, tegemist on pikaajalise ning Euroopat laiemalt puudutava väärtusruumi muutmise püüdega. Sotsiaalse innovatsiooni puudulikkus ning vähene ambitsioonikus ka valitsusliidu kavades mõjutab nii uute ideede teket, inimeste vastuvõtlikkust uutele ideedele kui ka nendega kaasatulemist. Rahvuslike sugemetega feodaalne patriarhaat ei ole kohane XXI sajandi avatud maailmas ellujäämiseks.

E-riigi elluviimine muutub üha segasemaks

 Kõige vahetumalt saab valitsus muuta riigivalitsemist ning avalike teenuste sisu ja vormi ehk ellu viia haldusinnovatsiooni. Esimest korda saame võimuliidu, kes e-riigi arendamise on programmi tasemele toonud, kuid selle elluviimine muutub üha segasemaks. Kui seni on Riigikantselei koordineeritava avaliku teenistuse üldise standardi kõrval elanud oma elu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koordineeritav e-riik, siis uue, avaliku halduse ministri positsioon peab end seniste jõujoonte vahel paika loksutama. E-riiginduse kõrval on leppes ka hulk omavalitsuste pärusmaale tungivaid kavasid, seega tuleb meie portfellita ministril haldusinnovatsiooni mitmel rindel ellu viia. Seda enam, et programmilisi eesmärke on sõnastatud terve suure ministeeriumi jagu.
Teadus- ja arendustegevuse ning ettevõtluses toimuva suunamiseks teadmistemahukamale tegevusele on samuti ideid küllaga, kuid oma praegust mahajäämust ei saa kompenseerida püüdega teha samu asju ja peaaegu samas mahus kui edukaimad innovaatorid. Järelejõudmiseks tuleks mitme valitsemisperioodi jooksul ja mitu korda rohkem pingutada kui ülejäänud Euroopa. Majandus- ja innovatsioonipoliitika käsitlemine eraldi peatükkides ning teineteisega seostamata kujul, samuti muudesse peatükkidesse teadus- ning innovatsioonimahuka tegevuse pikkimine ei loo tervikpilti ega kinnista veendumust, et pakutud ideede elluviimisele tõsiselt mõelda on jõutud.
Millest aga valitsusliidu programm ei räägi? Minu ehmatuseks ei esitata programmis ühtegi küsimust, vaid antakse hulganisti vastuseid. Põhjanaabrite juures alustas “hallitustunnustelija” tiitlit kandev peaministrist peaministri kandidaat Matti Vanhanen läbirääkimisi kirjaga kõigile erakondadele, kus esitati seitse küsimust Soome ühiskonna ja Euroopa ees seisvatest olulisematest teemadest lähtuvalt kliima soojenemisest ühiskonna vananemise ja majanduse konkurentsivõimeni. Kui ühised probleemid ja küsimused on sõnastatud, selgub ka partnerite kogu, kellega koos lahendusi otsida. Eesti puhul on käitutud vastupidi: lahendusi näikse olevat kõigil, kuid ühiseid küsimusi ja Eesti arenguväljakutseid pole valitsusliidu moodustanud seni esile toonud.
Kokkuvõtvalt tahan ma väga nõustuda vana sepa Ivan Oravaga, kes kutsus kõiki inimesi üles võimule tulevale valitsusele sel korral sajapäevast töörahu mitte andma, vaid kohe esimesest päevast alates valitsusele appi minema seda roheliste mehikeste kokku keeratud suppi sööma. Muidu nikastavad end kohe suure koorma all ära ja siis pole neist enam eluloomagi. Võtame kätte ja läheme appi – teist sellist head võimalust lähiajal ei tule!

Kanalistasioon, kui nüüd järele mõelda, on ka pakett(andme)sidevõrk, paraku oma parimad kasutajakogemused pärinevad just pakettide saatmise poolelt. Vaevalt, et keegi väga ihkakski oma päringule selle infra kaudu vastust saada. Beetaks aga Google TiSP asi paistab jääma. Nii on targem ka.

Mulle tilkus koalitsioonilepingu mustandit päris mitmel korral postkasti. Dokumenti oli lõikude kaupa eelformateeritud ning muudest arvutitest pärinevaid tekstijuppe sisse pikitud, mõned (ilmselt arutelu all olevad) lõigud oli punaseks värvitud ja osade lõikude tekstiseadetest (rääkimata keelekasutusest) oli ära tunda eri autoreid. Seda üllatavam oli nii toorest ja tervikuks toimetamata teksti näha parafeerituna ja allkirjastatuna mõned päevad hiljem. Minu lühikommentaar, kirjutatud EPLi palvel ja vaatlemas leppe innovatsioonilõike siinsamas ja toimetamata kujul:

Innovatsioon oma lihtsas ja avaras mõistes tähendab uue idee elluviimist. Esmalt siis uued ideed ja seejärel suutlikkus neid ellu viia, mitte sõnadesse jääda. Innovatsioon ondi pigem tegusõna – temaga samastub hoog, dünaamika, muutused, tegevused, mis on tulevikku suunatud. Valitsusliidu programmi aastateks 2007-2011 võib samuti vaadelda läbi Eesti arengut hoogustavate tegevuste kogumi, jagades neid oma mõjult kogu ühiskonda puudutavaks, avalikku haldust uuendavaks ning kõige otsesemalt ka ettevõtluses toimuvat innovatsioni puudutavaks. Sõnade rohkust programmile ette heita ei saa, kuid veendumust, et neid ideid ka ellu viikase, ei teki.

Ühiskonna koostoimet puudutavaid tegevusi nimetatakse ka sotsiaalseks innovatsiooniks – meie väärtushinnanguid, norme, arusaamu ja käitumismustreid puudutavateks muutusteks. Pere- ja rahvastikupoliitika, kodanikuühiskonna ning infoühiskonna edendamisel ei domineeri aga mitte ühisväärtuste ja koostöö poole püüdlemine vaid indiviidi- ja parermal juhul perekeskne lähenemine. Euroopas on aasta 2007 kuulutatud võrdsete võimaluste aastaks – tegemist on pikemaajalise ning Euroopat laiemalt puudutava väärtusruumi muutmise püüdega. Sotsiaalse innovatsiooni puudulikkus ning vähene ambitsioonikus ka valitsusliidu kavades mõjutab nii uute ideede teket, inimeste vastuvõtlikkust uutele ideedele kui ka nendega kaasa tulemist. Rahvuslike sugemetega feodaalne patriarhaat ei ole kohane 21. sajandi avatud maailmas ellujäämiseks.

Kõige vahetumalt saab valitsus muuta riigivalitsemist ning avalike teenuste sisu ja vormi ehk ellu viia haldusinnovatsiooni. Esimest korda saame võimuliidu, kes e-riigi arendamise on programmi tasemele toonud, kuid selle elluviimine muutub üha segasemaks – kui seni on Riigikantselei koordineeritava avaliku teenistuse üldise standardi kõrval elanud oma elu Majandus- ja Kommunikatsioonimisnisteeirumi koordineeritav e-riik, siis uue, avaliku halduse ministri positsioon peab end seniste jõujoonte vahel paika loksutama. Seda enam, et programmilisi eesmärke on sõnastatud terve suure ministeeriumi jagu…

Teadus- ja arendustegevuse ning ettevõtluses toimuva suunamiseks teadmistemahukamale tegevusele on ideid küllaga, kuid oma praegust mahajäämust ei saa kompenseerida püüdega teha samu tegevus ja peaaegu samas mahus, kui edukaimad innovaatorid. Järele jõudmiseks tuleks mitme valitsemisperioodi jooksul ja kordades enam pingutada, kui ülejäänud Euroopa. Majandus- ja innovatsioonipoliitika käsitlemine eraldi peatükkides ning teineteisega seostamata kujul, samuti muudesse peatükkidesse teadus- ning innovatsioonimahukate tegevuste sisse pikkimine ei loo tervikpilti ega kinnista veendumust, et osapooled pakutud ideede elluviimisele tõsiselt mõelda on jõudnud. Praegune kokkulepe meenutab toreda ajurünnaku tulemust, millelt kõik lahkuvad lootuses, et piiratud võimaluste tingimustes pistetakse nahka enne mõne teise Peetrikese moonakott, kui teisi oma koti kallale lubatakse.

Peagise valitsuse koalitsioonileppe punktidest on e-riigi arenduse all olev infosüsteemide arenduse põhimõte tekitanud vähe avalikku vastukaja, küllalt aga kaadritaguste niiditõmbajate huvi, kohati nördimust, kohati ka nõutust. See-selleks, et meil on mingi kildkond avatud lähtekoodi eest kõnelevaid inimesi (nagu neid leidub kõikjal maailma riikides oma normaalses propotsioonis), kuid et valitsusliidu programmi saab sisse allolev tekst – see on küll mõne tarnija jaoks tööõnnetus.
“infosüsteeme tellides lähtub riik põhimõttest, et süsteem ei oleks seotud konkreetse tarnijaga ning seda oleks võimalik edasi arendada ja kasutada kogu riigi sektoris piiranguteta”

Esimese pääsukese tunnustuseks selle lause peale andis ECIS (European Committee for Interoperable Systems), kes lennutas laiali pressiteate vormis kommentaari:
ECIS Press Statement

ECIS commends Estonian coalition agreement

Tallinn, 2 April 2007 — Today the new Estonian government adopted its coalition agreement.  By putting e-government as a central plank in its programme, the new government will maintain Estonia’s leadership position in use of information technology in the public sector

“The coalition agreement will avoid imposing a single technology choice on Estonians seeking access to government services,” said Thomas Vinje, spokesperson for the European Committee for Interoperable Systems (ECIS).  “By committing the coalition to ensuring that e-government services are available to citizens in a variety of widely used formats, fair and open competition are enhanced and citizens will benefit from greater choice in the marketplace.”

About ECIS
ECIS is an international non-profit association founded in 1989 that strives to promote market conditions in the ICT sector allowing vigorous competition on the merits and a diversity of consumer choice. ECIS has actively represented its members on many issues related to interoperability and competition before European, national and international bodies, including the EU institutions and WIPO. ECIS’ members include large and smaller information and communications technology hardware and software providers Adobe, Corel, IBM, Linspire, Nokia, Opera, Oracle, RealNetworks, Red Hat, and Sun Microsystems.

ECIS media desk at Burson-Marsteller:
Tel: +32 2 743 66 10
Fax: +32 2 735 85 28
Email: info@e-c-i-s.org