Archive for the ‘e-Feed’ Category

Eesti infoühiskond muu maailma taustal

Thursday, March 29th, 2007

Tänavuse Global Information Technology Reporti esitluse järel on mitmes riigis heisatud riigipühade puhul pidulikke lippe – eelkõige põhjamaades. Holland trügis õnnitlemistväärivalt Põhjamaade vahele. Siin esimesed 15 kohta (sulgudes märgin ära vastava riigi kohad möödunud ja ülemöödunud aruannetes)
1. Denmark (3;4)
2. Sweden (8;6)
3. Singapore (2;1)
4. Finland (5;3)
5. Switzerland (9;9)
6. Netherlands (12;16)
7. US (1;5)
8. Iceland (4;2)
9. UK (10;12)
10.Norway (13;13)
11.Canada (6;10)
12.Hong Kong SAR (11;7)
13.Taiwan, China (7;15)
14.Japan (16;8)
15.Australia (15;11)

Eesti tõusu 20. kohale märkis ära ka kodumaine meedia, kuid aruandes eneses Eestile pühendatud peatükk käsitleb ikka neidsamu möödunud sajandi lõpu algatusi… Täna leidis aset ka teemale pühendatud Skype avaliku jututoa vormis läbu, milles osalesin läbi esimese kättesattuva lukuaugu… Ekspressi poolt Skaipvjuuks nimetatu leitav siit.

Mehed ja võrdõiguslikkus – konkurss

Thursday, March 22nd, 2007

Võrdõiguslikkuse teemade käsitlemisel hakkab silma aktiivne sisering (gender sensitive), neutraalselt soosiv välisring (gender tolerance) ning teemat eimillekski pidav perifeeria (gender ignorance).

Soo, kui sotsiaalse konstruktsiooni (gender) teadvustamise nimel oleme harjunud kõnelemas nägema naisi ning ekslikult on teema taandatud bioloogilise soo (sex) kategooriasse. Mõneti on kriitika olnud ka õigustatud ja nüüd peaks senist võrdõiguslikkuse naisperspektiivist vaatamist tasakaalustama Avatud Eesti Fondi ja Sotsiaalministeeriumi konkurss “Mehed ja võrdõiguslikkus“.

KLASS – miks nad naeravad?

Wednesday, March 14th, 2007

Nii Ilmar Raagi ajaveebis kui meedias on tekkinud ootamatult küsimus – miks vaatajad (eelkõige siis noorem kinopublik) Klassi traagiliste kohtade ajal naerma hakkab. Äkki ei jõua mõte kohale? Ehk on filmi tegijad mingi tobeda apsu sisse lasknud, mis kulmineeruva stseeni arengult kogu tähelepanu ära võtab?

Jõudis kohale. Ei ole apsu teinud.

Istusin eellinastuse ajal seina ääres, küljega publiku poole ning jätsin aega piiluda vaatajate reaktsioone. Publiku kehakeel rääkis pinevast kaasaelamisest, kaaslasega sosistamiseks ei olnud sõnu, sest mõtted alles kujunesid. Tekkinud tundeid püüti varajata, niiskeid silmapaare sädeles saalist siiski kõikjal vastu. Miks siis “kohatud naerupursked”?

Kui sinuni jõuab tugev emotsionaalne laeng, siis sellele ka reageritakse. Kui sa koed midagi uut, midagi sellist, millega sa pole varem kokku puutunud, siis ei oska sa kohe esimesel hetkel “õieti” reageerida. Nii võibki juhtuda, et klassiõed parima sõbranna matustel nutuhoogude vahel korraga naerma puhkevad. Koolipeol napsutamisega vahele jäänud ja järgmisel päeval aulas kogu kooli ette häbiseisakusse rivistatuna  poiste nägudel on tobe irve. Püüan reageerida, aga ei oska veel. Nii tulebki esimesena minu seest välja vabastav naeruturtsatus, nii kohatu, kui see ka poleks.

Võtsin käte ja helistasin kaks aktiivselt praktiseerivat psühholoogi läbi. Et kas filmipubliku naer sellises filmis tähendab, et sõnum ei jõua kohale või jõuab, kuid ei oska muud moodi, kui naeruga reageerida? Neid kohe kangesti huvitas see, millises stseenis ja mille peale naerdi, ilmselt hakkas ametialasest kretinismist autopiloot tööle. Kokkuvõtvalt leidsid mõlemad, et väga hea, et nad naersid. Naer vabastas vaatajaid stseenides antud emotsionaalsest pingest. Järelikult jõudis kohale, kuid see, mis täpselt kohale jõudis ei ole enam filmi tegijate teha.

Muutuvad ootused bürootöötajate

Monday, March 12th, 2007

Bürootöökonverentsil pidin oma ettekandes vaatlema uuenenud ootuseid bürootöötajatele, eelkõige siis kasvava suhtlustehnoloogia mõjutustest lähtuvalt. Omaaegne Memexi utoopia sekretäre, assistente ja asjaajajaid asendavast elektromehhaanilisest välismälust on tänaseks kustunud. Toona tegeldi tehnilise protsessi automatiseerimisega, praegu pigem tehnilisele protsessile kõrgema lisandväärtuse loomisega.
Peatne Director teeb sellest alloleva kokkuvõtte.
Londoni Ärikooli õppejõu ja Euroopa ühe kõige kuulsama strateegiaguru Costas Markidese kursustele tulevad igal aastal maailma suurfirmade juhid. Ta annab neile individuaalse ülesande minna mõnda Londoni hotelli (ja neid seal jagub), astuda seal koos võõra inimesega lifti ning sõita koos temaga viiendale korrusele. Selle aja jooksul, mil lift sõidab, peab see firmajuht tutvustama ennast võõrale ning tegema talle selgeks oma firma tegevusala ning strateegia.
Markidese sõnum on imelihtne: ettevõtte strateegia peab olema arusaadav kõigile, nii töötajaile kui klientidele, nii vanaemadele kui ämmadele.

Markidese järgi mängivad tuleviku ettevõttes võtmerolli eelkõige liider, aga ka ühenduslülid. Liider on see, kes annab ettevõtte arengule suuna ja motiveerib teisi kaasa tulema. Selleks et nad saaksid aru, mis on strateegia, tuleb see lühidalt kokku võtta, siis saab seda ka edasi kanda nagu pärimust. See on liidri ülesanne.

Ühenduslüliks (inglased nimetavad seda clue’ks, liimiks) on aga tugipersonal (sekretärid, assistendid, juhiabid jt). Tugipersonal täidab ligilähedaselt sama rolli nagu liider. Ta viib kokku info ja info, info ja inimesed, inimesed ja inimesed. Olgu siis tegemist hambaravikabineti või Nokia peakorteriga.
Nad kannavad edasi selle ettevõtte kultuuri ja väärtusi, mis võivad küll kirjas olla, aga ei pruugi. Vandeadvokaat ei kanna seda edasi, sest ta on eelkõige pühendunud erialastele tegevusele. Samamoodi ei kanna ta struktuuri ja protsessi edasi.
Inimesed ja nendevaheline suhe ei ole liidrite ja juhi eest vedada ja ellu viia. See, kas igapäevased suhted on head või halvad, sõltubki just tugipersonalist.

Mõne aasta eest viisid Fortune’i ja Economist läbi ühise uuringu, mis tõi välja juhtide ootused tugipersonalile. Mida siis tegelikult sekretäridelt, juhiabidelt ja assistentidelt oodatakse:
1. Ühenduslüli roll organisatsiooni tegevuste ja üksuste vahel, et luua tervik. Nad on organisatsiooni väärtushoiakute suurimad vahendajad.
2. Varustaja-orgunnigeeniuse roll. Asi ei peaks piirduma ainult paberi ja kirjaklambrite kohale toomisega – palju olulisem on varustada infoga, asjade ärategemine ja see, et ta hoiaks kätt pulsil, organiseeriks ja viiks ellu.
3. Kommunikatsioonikeskuse roll. Ta peaks olema nagu mõni kosmosemissiooni keskus, kes vastab hädakutsungile „Houston, we have a problem!“ Inimesed ei ole enam kontoris koos, mõni on videokonverentsil, mõni mobiiliga kättesaadav jne, kuid mõnes olukorras peab infovahetus toimuma siiski pidevalt.
4. Tark mees taskus. Ta teab, mis toimub ja mida organisatsioon teeb. Kus on meie lepingud, kontaktid, andmebaasid, viimase viie aasta tegevusaruanne. Ühesõnaga info haldajad
5. Kaablikutt – kuidas videoprojektorid omavahel kokku käivad; kuhu käib paber printeris. Nii et tehnilist taipu!

Möödunud valimiste parim metafoor

Tuesday, March 6th, 2007

Suutsin möödunud valimised üle elada nii, et ühegi partei kampaaniaga eriti pihta ei saanud. Lugesin erakondade valimisprogrammid läbi, arutasin omakeskis/tuttavatega tuutu-luutu meetodil nendes sisalduvate tambovi koefitsentide üle ja e-hääletuse järgselt vaatasin vaid korra ETVs vihuviimast debatti. Täpsemalt isegi vaid selle lõppu ja sedagi vaid silmanurgast. Seal aga hakkas silma üks pilt, mille Marek Strandberg oli taasilmuva Rohelise Värava tarbeks kribanud. Selle asemel, et jahuda sellest, mida teha kavatsetakse ja milelst hoidutakse pani ta vatamiseks pildi ülesmäge rühkivast eestlasest, kes lükkab hogu juurde, et kiiremini ning suurema hoga oma allamäge teekonnale asuda. Parim metafoor meie hetkeseisust ning Marek oli nii lahke, et saatis pildi nimega “piirideta kasv” ka mulle.

Selline ta siis on:

Skype avas Stockholmis 91 tugijaamaga traadita interneti – loomulikult tasuta

Friday, March 2nd, 2007

Stockholmi kesklinnas on paar tasuta netiga kaetud laiku ka varem olnud, kuid neid leida on paras kunst. Samas on suletud ligipääsuga võrkusid (enamus tänavatele ulatuvat jalajälge kuulub tugijaamadele, mis mõeldud ettevõtete sisemiseks kasutuseks) pea igal pool. Kui inimesi piisavalt kaua aega veenda, et traadita internet maksab ning palju, siis inimesed usuvadki seda ja hakkavad maksma (enamuses siiski otsustavad, et ei kasuta) ning ei oska miskit muud oodatagi.

Sestap siis ongi südalinna sadakond (neid tuleb veel riburada pidi lähinädalal juurde) SkypeWiFiZones alla kuuluvat tugijaama kohaliku tähtsusega turuehmatus. Stockholmi külastajal hea pilk ette visata tugijaamade kaardile, mille leiab avalehe vahendusel. Siin kaardist levialast ülevaadet andev tõmmis.

e-hääletamise kasutamiskogemus ja vigade parandus

Monday, February 26th, 2007

Olen kuulnud linnalegende tundidepikkusest e-hääletamisest. Kui harvakasutatav PIN2 käepärast (PIN1 tavakohaselt kasutajatel juba pähe kulumas), siis ei tohiks ju suurt üle minuti-paari minna. Enamus ajast kulus valijarakenduse allalaadimisele (sekundit 20, pakuksin) ning PIN2 otsimisele (teine sekundit 20). Kandidaadi, kellele olin juba varasemate valimiste ajal silma teinud ning ta omaks ära valinud oli lihtne üles leida – olen tema ja ta erakonna tööga rahule jäänud. Klõps ja valmis.

Kodanikukohuse täitmise ajal jõin teed, rääkisin Londoni kolleegiga Skype vahendusel, chattisin tüütu kärbsega teises aknas ja sain laste käest megasuured kallistused. Teisest küljest – lapsed hakkasid just pärast e-hääletamist rääkima, et kas me sel korral ka valima läheme? Alina oli siis aastane ja ei mäleta sellest muhvigi – oli auto turvahälliga niisama valimisjaosknnas ning 3 aastane Johannes tahtis toona käe peale valimiskasti onu käest templit saada… praegu ei mäleta ta sellest midagi. Seega näis – äkki tuleb isegi tipatapavalima minna.

Teine asi on aga õpetuseks iseendale – ei tasu mingi muu tegevuse kõrval kirjutada numbreid ajakirjanikele ja internetiavarusse – eelmise postituse lõpus on kümnendsüsteemis ja mustvalgel ju kirjas, et usun 5.300 e-hääletanut! Samas oli see number, mida püüdsin oma sardellnäppudega klaviatuuri mööda kobistades ritta saada hoopis 50.300 e-hääletanut. Annan endale aru, et see oleks märkimisväärselt rohkem, kui Vabariigi Valimiskomisjoni ennustused seda eeldaksid. Vähemalt sain enne e-hääletuse lõppu oma vea parandatud, kuid olen nõus – mängu ajal panuseid ei muudeta. Seega olen juba praeguseks hetkeks (mil e-hääletanuid seisuga 26. veebruar kell 23:15 oli 12.450) kaotanud. Ja oma kaotusega igati rahul :)

e-hääletatud

Monday, February 26th, 2007

Delfi e-eesti rubriik küsib:

Tänaseks on ID-kaart juba miljonil eesti kodanikul või elamisluba omaval inimestel taskus. Ometi ennustab Valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul vaid 4% häälte laekumist elektrooniliselt. Siit ka küsimused:

1. Kas inimesed ei ole piisavalt teadlikud või ei ole süsteem ennast korralikult veel tõestanud – oodatakse ära esimesed tulemused ja järgmistel valimistel peaks oluliselt suurem osa kodanikest oma hääle andma ID-kaardiga?

Inimestel on komme tehnoloogiate lühiajalisi mõjusid ülehinnata ning pikaajalisi mõjusid alahinnata. samuti on meil tavaliselt õigustamatult suured lühiajalised ootused tehnoloogiate levikule ühiskonnas. ID-kaart on olnud kasutusel 5 aastat ning ennustan, et järgmiseks juubeliks – aastal 2012 on tema kasutus ühiskonnas ületanud kriitilise massi – 40% kasutajate piiri. Hetkel laome alles vundamenti tulevasele turvalisele infoühiskonnale ning inimeste usaldus ja valmisoleks ID-kaarti oma igapäevasteks asjatoimetusteks kasutada tõuseb koos positiivsete kasutuskogemustega. e-hääletus on üks sellistest.

2. Kas annad oma hääle elektrooniliselt?

Jah, just andsin.

3. Kui jah, siis miks?  Kui ei, siis miks ei?

Minu jaoks mugavaim viis konkreetse kodanikukohuse täitmiseks. ID-kaardi eest kõnelejana tunnen, et mu sõnad oleks tühjad, kui ma nende kohaselt ei käituks :)

4. Palun ennusta kui palju inimesi otsustab parlamendivalimistel oma hääle elektrooniliselt anda?

Pakun, 5.300 inimest teeb seda. Enamuses mehed, enamuses alla 35-aastased, paraku…

Eesti – omasoodu innovaatiline ja seda meie valitsuste tegevusele vaatamata

Thursday, February 22nd, 2007

Veel üks väike päevakohane nupuke Eesti Ekspressi võrguväljaande tarbeks:

Mäletan noorpõlvest pöördteadet: “Arstid tegid kõik, mis suutsid, kuid patsient… jäi ellu”. Viimati vist kippus arutelou samas suunas minema ühel EBSi vilistlaskonverentsil, kui arutati riikliku innovatsioonisüsteemi ja majanduskasvu seoseid. Leiti, et riiklikule innovatsioonisüsteemile vaatamata majandus Eestis ikka muudkui kasvab ja kasvab ning seda täitsa omasoodu. Valitsuse tehtmisest või mittetahtmisest sõltumata. samale järeldusele, kuigi globaalsel tasemel, tulid ka hiljutisel Davosi majandusfoorumil arutelus osalenud tippanalüütikud, kes leidsid, et globaalne majandus ning finantsturud on hetkel nii heas vormis, et isegi keskmises perspektiivis (3-5 aastat) ei mõjuta valitsuste (rumalad) otsused maailmamajanduse arengut. Küsimus valitsuse ponnistuste kiuste omasoodu (ja seejuures mitte innovatsioonimahukalt) kasvava majanduse mõjutamisest on vaatluse all ka värskes Tuleviku-Uuringute instituudi uurimuses “Innovaatiline tegevus Eesti ettevõtetes“. Sama teemat, kuid avaramalt vaatleb seoses tähtsa Euroopa ametniku ootamatu ajakavamuudatusega nädal aega hiljem avalikustatud Euroopa Innovatsiooni Tulemuskaart.

Eesti ettevõtted on uuenduslikud. Seda Euroopa keskmisest rohkem. Meie teenindusettevõtted hakkavad Euroopa taustal kohe eriliselt silma oma uuenduslikkusega, kusjuures ühe innovatsioonile investeeritu teenivad nad ka päris kenasti tagasi. Teenindussfääri eripära ehk ka – oma uuenduste tulemuslikkus annab klientide rahulolu kaudu kohese tagasiside. Tööstuses võtab see kauem aega ning juhul, kui oled allhankija, ei ole ilmselt toote lõppkasutajaga kunagi otsekontakti.

Eesti puhul hakkas silma aga kaks iseloomukat näitajat:

- meie ettevõtete investeeringud innovatsiooni (innovatsioonikulutuste suhe netokäibesse) on madala tootlikkusega (innovatsiooni tulemusena sündinud uute toodete suhe netokäibest).

- meie ettevõtete innovatsioonikulutuste struktuuris on ülivõimsaks liidriks ikka ja endiselt “uute masinate ja seadmete soetamine”. See tähendab mujal maailmas loodud uute tehnoloogiate import – oleme innovatsiooni väärtusahelas tarbijad, mitte tootjad.

Uuringu lõpus pakutud soovitused valitsusele on vormistatud viisil, mis ei riikliku innovatsioonipoliitika mõjukuse üle suurt ei arutle, kuid meentuades Soomes enne viimast suurt 80ndate lõpu-90ndate alguse “lama” ning sellest edukat väljumist saab öelda vaid, et innovatsioonisüsteemi mõjukus ja tõhusus ilmneb majanduskriisi tingimustes. Jälle tuleb meelde see, et viimastes vestlusringides on kohalikud analüütikud lausa anuvas toonis hakanud lootma peagisaabuva majanduskriisi puhastavale jõule.

Inimese suurim sõber tehnoloogia

Thursday, February 15th, 2007

Ekspressi veebiväljaande tarbeks sõbrapäevajärgne avastus

Aprillis 2006 leiti Londonis oma korterist surnuna Joyce Vincent. Mitte see Joyce, kes omal ajal laulis hiti kuldsetest lintidest, mis tuli siduda ümber tammepuu. Üks teine Joyce. Lihtsalt suri ühel heal päeval ära. Kui tema korteri uks politsei poolt lahti murti, siis televiisor mängis kodus ja jõulukingid ootasid endiselt avamist. Kingid kolleegidelt, sõpradelt, sugulastelt detsembrist 2003. Kortermajas, Londoni linnas, sõbrad, sugulased, naabrid, kollegid, ametkonnad – ja kaks aastat hiljem leitakse skelett mängiva televiisori eest.

Robert Putnam väitis EPLile antud intervjuus veidi pärast Joyce skeleti leidmist: “Sotsiaalne isolatsioon on kõrge enneaegse surma riskifaktor.” Putnam pole ainus, kes on juhtinud inimeste vahel oleva suhete võrgustiku väärtust kõrgelt hinnanud ning suhete kadumise üle muret tundnud. Keskmisel ameeriklasel on kodus 23 elektroonikaseadet ning tal on kaks lähedast tuttavat. Tehnoloogiaeelarve on tal kuskil 1.500 USD/aastas, lähedastele kulutatakse aastas umbes 3 korda vähem.

Sotsiaalne kapital, täpsemalt aga tema muutumine tehnoloogiate poolt vahendatud suhtluseks on andnud võimaluse ka sotsiaalsete võrgustikele rahalist väärtust arvutada. Tavaliseks hinnaks kipub kujunema kuskil 100 USD elektroonilise sotsiaalse võrgustikuga liitunu kohta ning kuna üks inimene võib kuuluda paljudesse erinevatesse võrgustikesse alates Friendsterist ja lõpetades Orkutiga, on ka sotsiaalse kapitali äril piiramatu rahaline väärtus. Järjekordse mulli lõhkemiseni, sest oma tulude poolelt jäävad nad pea sadakond korda alla oma rahalisele väärtusele ning investorid muutuvad tasahilju juba ärevaks.

Investorite survest olenemata on aga inimese suurimaks sõbraks saanud tehnoloogia, teised inimesed on küll igati suhtlemistväärt, kuid seda pigem tehnoloogia vahendusel. Virtuaalmailma Second Life on oma kampused kolinud juba mitukümmend kõrgkooli, püüdes aktiivselt võidelda turuosa eest selles uues keskkonnas. Tiigrihüppe juubelikonverentsil räägib sellest, kuidas tänapäeval noored suhtlevad rate.ee asutaja Andrei Korobeinik. Ka sõbrapäeval emmatakse esimesena hommikul ärgates oma mobiiltelefoni ning alles seejärel kallimat inimest enda kõrval. Seda, kas me oma parima sõbra – tehnoloogiaga omaetteolemise käigus äkki vahepeal ära surnud pole, annab oma klientide käitumise analüüsist ning profileerimisest lähtuvalt vastavatele organitele teada aga Google.