Sai suusatamise vahelt proovitud intervjuud anda, näis, kas oodatult mahlakas välja ka tuli, eks hiljem sekretar.ee juurest paistab.
Aga proovime siis! Kui teil on rohkem aega süveneda, siis ootaksin mahlakaid vastuseid kõigile neile, kui aga mitte, siis palun vastake küsimused: 1, 10, 11, 12, 13, 14, 15
1. Mis on viimasel ajal kõige lahedam asi, mida oma erialal olete avastanud?
Üks lõputu avastus ja muude avastuste allikas on endiselt Internet. Konkreetsemalt olen pilku peal hoidmas sotsiaalsetel ja haridustehnoloogiatel. Koos täiskasvanuikka jõudva internetipõlvkondadega hakkavad nende tehnoloogiate mõjud ja võimalused üha olulisemaks muutuma. Tehnoloogiast huvitavamad on aga inimesed – nii need, kes loovad uusi tehnoloogiaid kuid eelkõige need, kes tehnoloogiaid kasutavad. Kasutajaid on alati rohkem, kui loojaid ning mind paelub kasutajate kaasamine uute toodete arendusse, neile suuremate valikuvabaduste ja võimaluste andmine.
2. Mida räägiksite 5 aastasele lapsele oma tööst, kui ta paluks endale selgeks teha, millega siis Linnar Viik tegeleb?
Küsisin just oma tütre Alina käest, kes sai eile 5 aastaseks. Ta vastas – mängib ja teeb tööd. No et mängib lastega, teeb süüa, peseb pesu, teeb arvutiga tööd ja käib vahel ülikoolis loenguid pidamas.
3. Mis on esimene mälestus lapsepõlvest, mis võiks seostuda Teie tänase ametiga?
Väiksena tahtsin saada “teaduseloo professoriks”…
4. Milline on üldse olnud kõige “peenem” väljakutse Teie töös siiani?
Võõras majandus- ja kultuuriruumis – Mongoolia, Sri Lanka, Serbia, Albaania nende valitsuste nõustamine. Infoühiskond ja innovatsioon on sõnadena samad igal pool, kuid nende sisu tegelikkuses äärmiselt erinev.
5. Usun ise kangesti, et tööga on võimalik õnnelikuks saada, kui leiad selle oma ja hää, teed seda pühendunult ja kirega. Samas ei tohi unustada sõprsust iseendaga ja töö ei saa näpata identiteeti inimesena. Mis vahe on IT gurul Linnaril ja tavalisel Linnaril?
Ma ei usu, et pelga tööga oleks võimalik õnnelikuks saada. Mõnusalt elades on õnnelikuks hoopis lihtsam saada. Mõnus elu tähendab seda, et sa oled endaga sõber nii tööl kui vabal ajal ning ei pea end tükkideks rebima eri rollide vahel. Püüan inimesena olla üks ning rikastuda sellest, et teen erinevaid asju, olles ikka seejasama.
6. Rääkige palun ühest erilisest pühapäevast?
7. Mis on Teie viimase aja suurim õppimine?
8. Mis on viimase aja mõjusaim raamat?
Eestikeelsetest raamatutest ehk Louis P. Pojmani “Eetika. Õiget ja väära avastamas”. Usun, et maailmas on meil kõigil lihtsam hakkama saada, kui püüame asju vaadelda eri nurga alt ja mõista ka teisi inimesi. Vähemalt püüame mõista. Mõistmine ise on raske, kui puuduvad kaalud ja teejuhised inimese sõnade ja tegude üle arutlemiseks. See raamat pakkus mulle uue ja täiendava vaate, kuidas maailmas toimuvat näha.
9. Millised on teie elus hetkel tähtsad rollid?
10. Mida plaanite rääkida Büroo Konverentsil?
Sellest, mis Büroos toimub – inimeste ja informatsiooni liikumisest ning selle korraldamise võimalustest. Püüan aidata inimkaugeid strateegilise juhtimise väljendeid tuua bürooametniku igapäevatööle lähemale ja leida võimalusi, kuidas Büroo organisatsiooni eesmärkide saavutamisele saaks kaasa aidata. Office on oma juurtelt pärit ladina keelest ning kuigi ta on plajutähenduslik sõna, on teda esmalt silmas peetud kontori ja büroo mõistes mitte kinniste, suletud ruumidena vaid pigem liikuva, mobiilse teenusena. Fookus saab ka minu ettekandel olema rohkem teenusel ja selle korraldamisel kui kontori, kui tüki kinnisvara korraldamisel.
11. Kui mõelda infoühiskonnas toimetulekust, siis mulle meenuvad esmalt närvilised pilguheidud meilboksi – kui ma ole ühenduses, siis mind pole olemas; pidevalt avatud MSN, inimesed, kes ei suuda kõige pühamates kohtades ka oma mobiili välja lülitada; raamatud, mida ostetakse, kuid ei loeta – veel hullem, raamatud, mida trükitakse ja mida kunagi ei loeta; kohati üha keerulisemad tehnilised lahendused jne, jne.
Teine äärmus on see, et inimesed põgenevad metsa ja isoleerivad end protestiks kõigest moodsast ja mürarohkest.
Kuidas siis sellises keskkonnas ellu jääda, kus on tasakaal, et mitte kaotada kontakti endaga ja samal ajal olla piisavalt pulsil. (Ma ei tea, kas oli liialt segane küsimus nüüd..)
Ma ei tea, kas oli liialt segane. Piisavalt segane, pigem ;)
Infoühiskonnas ei ole defitsiidiks mitte informatsioon vaid aeg. Aeg on äärmiselt isiklik ning personaalne ning aeg ootab oma kasutajalt just personaalset lähenemist. Inimeste info vastuvõtlikkus on viimase paarikümne aasta jooksul kasvanud ja lisaks on enda poolt enda ümber asetatud “mürafiltritega” suudetud ka endale personaalset tasakaalu juurde võita. Tasakaalupunkt on infoühiskonnas ja just eelkõige infoühiskonnas inimese enda sees (erinevalt näiteks feodaalajast, kus tasakaalupunkt võis olla maaomaniku või orjade omaniku käes) ning selle leidmiseks soovitan harrastada tasakaalu nõudvaid spordialasid. Näiteks purjelauaga sõitmine on väga hea. Kusjuures ma polegi väga kindel, kas pärast purjelauaga sõitmist on mu sisemine tasakaal selle pärast nii hästi ja pikalt paigas, et ma pidin purjelaua peal seda parimat tasakaalupunkti pidevalt otsima või hopis seepärast, et võtsin paar tundi oma elust iseendale ja pühendasin seda tegevusega, mis sinu tähelepanu jäägitult haarab…
12. Millised olulised oskused ja teadmised peaksid olema uue aja bürootöötajal, et ta suudaks oma tööandjate ootusi täita?
Esmalt tuleks aru pidada selle üle, kas tööandjate ootused on muutunud või peaksid bürootöötajaid näitama oma hoopis uut palet, et tööandjad oskaksid seda tahtma hakata. Kes ikka oskas mobiiltelefoni enne tahta, kui see valmis polnud tehtud ja talle kasutamiseks pihku pistetud. Ka tööandjail võib olla oma ettekujutus sellest, milliste oskuste ja teadmistega inimest neil oma konotris just vaja läheb, kuid see ettekujutus ei pruugi neil oma eesmärkidele lähemale jõuda. Oskustest ja teadmistest on osa juba iseenesestmõistetavad – suhtlus-, keele- ja arvutioskus näiteks. Osad aga sellised, mis tulevad kogemustega – info ületulvas navigeerimisoskus, tähtsal ja vähemolulisel infol vahe tegemine. Uute oskustena võiks aga esile tuua meie senisest kontoritöötaja profiilist välja jäänud loovuse ja uuenduslikkuse võime.
13. Kas ühel ilusal päeval võib internetiseeritusest saada ka meie kurjem vaenlane – juba täna räägime sõltuvusest, noortest, kes oskavad teha küll MSN – is “nägusid”, kuid jäävad sõnatuks, kui peavad oma eakaaslastega silmast silma suhtlema, längus õlgadest, arvutibeebidest jne, jne – on see üldse probleem ja millist rohtu selle vastu on?
Lastega on asi lihtne. Kui vanemad lõpetaksid teleka ja arvuti kasutamise “lapsehoidjana” ning tegeleksid lastega sutsa rohkem ise ning leiaks neile põnevat füüsilist tegelemist harrastada kuuleks me ka vähem linnalegende suhtlemisvaegustes düstroofikutest. On ka selliseid kes vajaksid juba reaalselt abi, kuid enamustel juhtudel on probleem sündinud peresisesest rolli- ja ajajaotusest. Rohkem koostegemist ja vähem omaettekonutamist.
Internetist sõltume aga suurel määral kõik. Täpsemalt – elektrist ja Internetist. Neile kahele oleme oma efektiivselt toimiva halduskorralduse istutanud. Nende “otsasaamist” kartma ei pea, kui ikka peavad alles jääma ka oskused ja teadmised juhuks, kui mõnda aega tuleb mõlemita veeta ja ka oma töödega hakkama saada.
14. Kui palju ise olete täna “kättesaadav” internetis, telefonitsi vm viisil? On see pigem aja teadlik juhtimine või loomulik elustiil?
Minu kontaktid on avalikud ja kättesaadavad Internetis. Telefonile vastan siis, kui saan ning helistan alati tagasi, kui vastata ei saa. Kõik kirjad mis pole just rämpspost loen vähemalt diagonaalis läbi ja vajadusel vastan. Olen viimased 10-15 aastat olnud lähedastele alati vajadusel kättesaadav ning sellega on nii nemad kui ka ma ise ära harjunud. Teinetesie privaatsust aga ilmselt oskame hinnata, sest mulle kirjutatakse ja helistatakse pea alati asja pärast mitte ei aeta mingit hülgemöla.
15. Mis on parim uudis teie valdkonnas lähiaastatel?
Parimaks uudiseks saab olema see, et aastaks 2010 on Interneti ja laiatarbetarkvara monopoolses seisundis olevad ettevõtted oma senise positsiooni kaotanud nii Eestis, Euroopas kui ka globaalselt.
