LNR BLG

Vähem, kui aasta eest meie kooli tüdruk

maailmameister ja nüüd olümpiavõitja – äge tulemus, Kairit!

Kangesti hea tunne oli, kui lugesin, et Kairit Eesti koondisesse sai. Veel parem tunne oli, kui oma tudeng maailmameistrivõistlustel neljal alal end üles andis ja kolm kulda ning pronksi võitis.

Respekt tema tulemustele.

Vaatasime lastega “Kevadet” ja arutasime Kiire ristsete stseeni järel ilusaid lapsenimesid. No juhuks, kui peaks kunagi olema vajadust inimlapsele nime soovitada. Sõelale jäid Hadron (poisslapsele) ja Boson (neidlapsele) kui universumi kõiksusega lähedalt seotud ja aegruumi sügavust esindavad märgendid. Öösel nägin unes, kuidas ametnikud keeldusid köstri argumente kasutades lapsele nimeks Hadron panemast.

Oh, neid isarõõme, mõtlesin hommikul ja siis tabas pilk käsivärisemapanevat pealkirja EPL Onlines “Riigieelarve viib koolitoetused ja isapuhkuse“. Teema paljuneb mööda meediat ning kogub tasapisi reaktsioonilisi kommentaare. Isapuhkuse eestkostjate senine argumentatsioon

“Seaduse eesmärgiks on isa rolli väärtustamine ühiskonnas ja peresidemete tugevdamine. Isa rolli väärtustatakse läbi tasustatud puhkuse andmise isadele, et isa saaks olla kodus koos ema ja lapsega, samas kaotamata sissetulekus. Isapuhkuse ajaks säilitatakse töölepinguga või avalikus teenistuses töötavale isale tema keskmine palk, mis kompenseeritakse tööandjale riigieelarvest (planeeritud 2008. aasta eelarvesse). “

on asendunud ambivalentse kondiiter-pagari põhjendusega:

“Tegelikult see oli nii-öelda kirss tordi peal, puhas heaolu meede.”

Alfaisased, sellised edukad ja siredad pealegi seda ei taotlevatki.

Beetaisastele jääb üle mäss, selline vaikne, ürditee ning lastemähkmete vahel askelduv mäss. Hea aga, et nüüd siis saime teada, mis oli isapuhkuse tegelik mõte – olla kirss b-meeste halli argipäevatordi peal.

MobileMondayEstonia sessioon m-maksetest päädis minu poolt vähe pikema jutukesega, mis ka hiljutises Directoris ilmus. Toimetamate versioon siinsamas.

Ühiskonna arengut tehnoloogilise determinismi poolelt vaadates võiks meie majandussüsteemist sularaha välja jätta. Oma pea 5000 aastase ajaloo jooksul pole sularaha maailmas kunagi varem nii mõttetu ajaloolise jäänukina tundunud, ebahügieeniline,  võltsitav, hämaraid tehinguid sooritada aitav. Seinast või pangaletist teda kätte saades tundub ta olevat kui tasuta hüve, tegelikult aga meie kõigi jaoks ühiselt kalleim viis tehingute sooritamiseks. Mida enam kasutame oma igapäevastes maksetoimingutes netipanka, pangakaarte ja mobiilimakseid, seda kallimaks muutub sularahamassiivi haldamine meie kõigi jaoks. Praegusel stagflatsiooniperioodil, kus maailmamajanduse kasv on pidurdunud, kuid inflatsioon püsib on taas arutelu all sularaha kui ajale jalgu jäänud relikti kaotamine ning asendamine elektrooniliste maksevahenditega. Nagu tihtilugu varem, ei määra minu arvates sularahavaba tulevikku mitte aga tehnoloogiline valmisolek vaid turvakaalutlused ning emotsionaalsed argumendid.

Turvalisuse poole pealt piisab vaid sellest, kui küsida hüpoteetiliselt – mis saaks meie igapäevasest arveldusruumist siis, kui peaks tekkima häired elektrivarustuses. Kuigi selline stsenaarium on pelgalt hüpoteetiline, ei saa valitsused lasta raharinglusel ühelgi tingimusel katkeda ja siinkohal kaalub offline maailma reaalia online võimalused üles. Kui rahasüsteemide inertsuse ja traditsioonide kõrvale tuua emotsionaalsed argumendid, siis hakkab ka praegustes Taani ja Rootsi kroonide eurodega asendamise eelmängudes aga eriliselt pead tõstma rahvuslikel tunnetel mängimise peen kunst. Lipu, hümni ja krooni küljes ei hoia meid ju sugugi mitte ratsionaalsed argumendid.

Tagasi aga surutisseisu juurde – kas praegune niru konjuktuur pigem soosib sularaha laialdas(ema)t kasutamist või oleks selles võimalus hoopis tõhusama, elektroonilisel arveldusel baseeruva rahasüsteemi loomiseks? Kasutajale sularahast mugavamad tehnoloogiad on olemas ja ühiskonnas laialt levinud, pealegi on elektrooniline arveldus- ja maksesüsteem oma tõhusust juba tõestanud. Valitsused on aga majanduse langusperioodidel eriliselt mures just sularahamassi “loomingulise” kasutamise pärast – ümbrikupalkade ja laiema varimajanduse vohamise probleemi aitaks e-raha laialdane kasutus lahendada.

Oleme küllalt lugenud utoopiaid sularahavabadest kogukondadest või ärimudelitest. Sularahavaba maailma võimaldav tehnoloogia on olemas ja inimeste usaldus elektroonilise maksesüsteemi vastu kõrge, emotsionaalseid pingeid saab aga kasvõi rahvuslik-romantilises vormis disainitud maksekaartide, kasutajaliideste või terminalide abil harrastada. Sularahavabamõtlemine ootab aga oma aega.

G kirjutatud lugu ilmus tänases Sirbis tõlgitud kujul. Minul jälle hea meele, et katkise jalaga tool on Genfis ÜRO hoone ees tagasi.

Mida sellises varahommikuses viieminutilises formaadis ikka tõdeda jõuab. Kui, siis ehk markeerida järgmist:

• ühiskonna asjades kaasa rääkimise barjäär on madalam, kui kunagi varem. seda on võimaldanud vaba ligipääs informatsioonile, info edastamise vabadus ning eneseväljenduse vabadus.
• aastaks 2008 on Internet kujunenud maailmas laiemalt ning ka Eestis peamiseks kodanikuaktiivsust ja kaasamõtlemist kandvaks keskkonnaks. Kõrtsis, kirikus, kodus, raadios, televisioonis ja koolis ka räägitakse, kuid kandva mõte sõnastub ning saab edasi kantud Internetis.
• ei ole olemas ega teki ühte veebilehte, arutelufoorumit või portaali, kuhu kõik huvilised kokku tulevad, et erinevatel teemadel sõna võtta. Tehakse, kui vajadus tuleb ja selline keskkond nagu osatakse. Püütakse oma mõtet levitada ja kui õnnestub, siis tulevad inimesed kaasa ning osalevad. Enamasti ei tule, enamasti pole selles süüdi mitte inimesed, kes ei tule algatatuga kaasa vaid need, kes pole oma sõnumit suutnud selgelt väljendada, kelle ideel pole kandvust või kelle suhtes puudub usaldus.
• valitsuse (selle sõna elluviimise vastutust kandvas tähenduses) rolliks ei ole öelda, et kuulda võetakse vaid rahvalt ametlike valimiste käigus mandaadi saanud kogu ja esindajaid. või et – me siin valitsuses võtsime nõuks ühe portaali teha, kus saate meid (valitsust) huvitavates küsimustes oma arvamust välejndada. Valitsuse asi on leida eri keskkondades õhus olevad teemad ning neid laiema arutelu alla võtta. ka selliseid, mille suhtes on teinekord juba otsus langetatud.
• ühiskonnas seni otsustajate ringi kuulunud inimesi ning nend eloodud institutsioone see muidugi häirib ning seda tuleb mõista – ebamugav on kõigiga kõikidel teemadel miliganes sattuda dialoogi. Soov internetis toimuvat alavääristada, pidades seda mingiks arvutitevaheliseks ja häkkerite loodud parademokraatiaks on küll raugemas, kuid endiselt suudavad 15 inimest, kes virtsa valitsushoone ette kallavad või plakatitega manifesteerivad enam tähelepanu ning kaalukust saavutada kui tuhdanded allkirjad Internetis.
• Internetis kasvava osalusdemokraatia, seehulgas ka millegi suhtes seisukohta võtvad ja kaastoetust koguvad keskkonnad peavad muutuma vastutustundlikeks – vastutust tuleb tunda nii oma seisukoha mõistetavuse, toetajatelt saadud mandaadi kui ka selle mandaadiga tulemuste saavutamise suhtes. Vastasel juhul on toetushääled Internetis devalveerumisele määratud.

Frans Johansson on järgmisel nädalal Eestis, Sampo Liidrite Foorumil rääkimas olulisest innovatsiooni sisendist ja uuenduste juhtimise võtteist, mille analoogid lähevad tema Medicide perekonna aegadesse. Võimalik, et ka varasemasse, kuid intuitiivset, kultuuride ja valdkondade piire ületav arendustegevus on nn. teaduslik-lineaarse innovatsiooni pespektiivist vaadatuna kui posimise kasutamine neurokirurgia asemel. Medici Effect ilmub ka eesti keeles, inglise keeles saab tasuta .pdf raamatu siit endale laadida.

Paar formaalset rida ka Medici Effecti teemadel:

Uued ideed ning mittestandardsed lahendused saavad alguse probleemi sõnastamisest ja seniseid lahendusi pakkunud mõtlemismallide kõrvaleheitmisest. Eesti ettevõtlusmaastikule sobib just Medici Efecti mudel, kuna oleme piisavalt väikesed ning paindlikud, samas seisame silmitsi pidevalt muutuses oleva ettevõtluskeskkonnaga, kus paigalseisu enesele lubada ei saa. Meie ärimaastik ja mahud ei lase meil arendada mastaapseid, tuhandete inimaastate arenduspanustust nõudvaid tehnoloogiaid vaid peame olemasolevaid ning tärkavaid lahendusi rekombineerima. Seni on meil vajaka jäänud kahes valdkonna avardamisest – oma mõtlemismudelite ning ärimaastiku avardamisest. Medici Efect võis omal ajal kujutada enesest filantroopsust, investeerimist millessegi, kust kasu ei oodatudki. Innovatsioon tähendab ka tänapäeval seda, et teeme asju, mida me varem teinud pole ning võime seejuures ebaõnnestuda, kuid pidades silmas kasutajat ning tema vajadusi on maandatud suurimad riskid. 

Uskumatu pilt täna kesklinnas teel lennujaama olles. Laupäevane kesklinna liiklusidüll, kommenteeris taksojuht tabavalt.

Kellele see pealkiri midagi ei öeldnud, siis esmalt seletus – teist nädalat jookseb kolmemõõtmelist projektsiooni võimaldavates kinodes ansambli U2 tuuri ajal Lõuna-Ameerika staadionikontsertidel filmitu. Eriline elamus oli seda IMAX kinos vaadata, kus ekraan su ees nagu mingi viiekorruseline korterelamu – kuskil 16 meetrit peaks kõrgust ära tulema.

Lisaks mitmetasandilisele, pseudoruumilise pildile oli operaatoritöö võrratu, stereopildid tõid mõnedes lugudes laulja käegakatsutavasse kaugusesse, pildikvaliteet oli võrratu. Kui sellele veel lisada Santiago ja Buenos Airese staadionitäeie publiku melu ning bändi endast anmine oli parima kontserfilmi elamus saadud.

Esmalt ei saanud ma aru, mis juhtunud on. Otsitakse sambale uusi, meie oigea-ja-vasembataaruvale tantsuliikumisele uusi samme? Siis jõudis kohale, et tegu pole mitte sambatantsu taasavastamise vaid minu lapsepõlve kelgumäe käkkimisega.

Isiklikud huvid ning kelgumäemälestused kõrvale jättes olen ma sammasriituseid pidanud reliktiks, millekski sajanditetahakuuluvaiks nähtuseiks. Oli selline pompöösne komme kord ja püüame siis seda mõista. Kui vähegi võimalik, siis käituda tänapäeval aga ajastule kohaselt. Taaskasutada, anda uus tähendus, keskenduda sisule, mitte vormile.

Tagantjäreletarkus võib olla täppisteadus, kuid möödunud nädalal kastivaba mõtlemise tähtsust markeerinult tuli kohvipausivestluses välja idee, mis mulle koheselt sümpatiseeris. Mitte ehitada võidusammast vaid muuta mõne olemasoleva objekti või nähtuse tähendust. Teha uus asi, millele keegi teine annab informatsiooni asümmeetria tingimustes alati loojast erineva tähenduse on liialt kerge vastupanu teed minemine, suisa vastustusest kõrvale hiilimine. Tähenduse loomisele keskendumine aga teeniks just seda, mis on edu kriteeriumiks ka infoühiskonnas.

Oleme ise irvitanud endi üle tunnistades, et kui jutuks tulevad kultuur või sümbolid, ei oska me midagi targemat teha, kui käsi kellu järele sirutada ning jälle midagi ehitama hakata. Ehitussõltuvusest tuleb end hakata tasapisi välja harjutama, alustuseks on hea hetk mitte kolme aasta või kahe kuu pärast või pärast seda viimast maja vaid kohe praegu.
Pika jutu lõpuks aga idee ise – nimetada praegune Tallinna Teletorn ümber Iseseisvustorniks. Selleks tuleks Teletorn renoveerida (juba tuli keegi hea inimene välja infoga, et Teletorni remont, misjärel saaks teda taasavada maksaks 75 miljonit krooni), kaasajastada ta ise ning tema ümbrus, kaasates sellesse talgu- ja kodanikupanustuse eri võimalusi.
Meil tekiks linnakeskusest väljapoole jääv, jõuline piirkond vaba aja veetmiseks koos ümbritseva Botaanikaaia ning terviseradadega, koht, kuhu oleks perel minna (muidugi olen ettepanekut tehes isekas ja kujutan end ette sealkandis mõnusasti piknikku pidamas). Iseseisvustorn oleks funktsionaalne ja otstarbekas osa infoühiskonnast, pealegi on meie lähimineviku kollektiivses teadmises just Teletornil konkreetne roll Eesti taasiseseisvumisel. Paistab merele ja Peterburi maanteele juba pikalt kätte, ööseks võiks torn täiendava valgussamba veel taevassegi suunata.

Seega – recycle, reinvent, rebrand, seejuures lõhkumata ja uut ehitamata.

Tähendusloome maailm on piisavalt avar, kui seda lähemalt vaadata.Siin kohal paar Banksyt, keda tuleks Eestisse värskema vaimuõhu saamise nimel kindlasti külalisesinejaks kutsuda.

Muidugi on juba konkursid läbi, riigihanked võidetud ja täna Harju mäest lastega mööda jalutades hakkas silma kahtlane kopp, kes oma teravad hambad irevile ajades juba piidles paremaid palasid künkast, endal diislitoss sumpsist ülbelt haisu ajamas. Mõtelda on aga ikka ning endiselt mõnus ja ideid jagada veel mõnusam. Ideede kohta tagasiside saada aga suurim kompliment igale ideele.