Ikka ja alati on hoiatatud ülepeakaela tasakaalus tulemuskaardi juurutamisest, eriti veeel avalikus sektoris. Kontseptuaalselt haarav ja terviklik, samas pikaajalist organisatsiooni kultuuri järjepidevust nõudev. Mida aasta edasi, seda rohkem kombineeritakse tasakaalus tulemuskaarti muude juhtimistööriistadega ning seda eelkõige organisatsioonisisese ja avaliku kommunikatsiooni paremate tulemuste saavutamiseks.
Nüüd siis Kaplani vitsad peksavad? Möödunud aasta Riigiametnike Foorumil läbisid saali mitmed õõvastavate ohete koorid, kui Juhani Lemmik tutvustas Rahandusministeeriumi pakutud strateegilise juhtimise süsteeemi. Näide elus enesest – Hannes Danilovi ettekanne sealsamas foorumil Haigekasssas tasakaalus tulemuskaaardi juurutamisest ei toonud osalejatele mingit kergendust.
Raskepärane, aeganõudev, aeglane, algandmete täpsust nõudev ning organisatsiooni läbivalt juhtimiskultuuri muutust nõudev süsteem. Miks ta Rahandusministeeirumile ja juhtivatele ametnikele aga meeldib? Eks sellepärast, et muu hulgas võimaldab ta poliitilist tõmblust eelarve ja strateegiliste tegevuste juhtimisel vähendada. Kui poliitik ütleb, et tahab sellest valdkonnas paremat tulemust, paneb ametnik talle ette tasakaalus tulemuskaardi ja palub näidata kohta, kust võtta parema tulemuse saavutamiseks vajalik sisend. Küllap poliitik peagi käega lööb ja asja tasalülitamiseks luuakse mingi ühiskomisjon.
Järgmistele poliitpõlvkondadele soovitav lugemine möödunud aastal toimunud seminar tasakaalus tulemuskaardi juurutamisest avalikus sektoris, kus muuhulgas loetletud ka tulemuskaardi juurutamiseks vajalikud eeltingimused ning juurutamise suurimad pudelikaelad (pdf).
