Kinnine thread mängu ilust, pühendatud aasta ebaolulisemale teemale. V alustas.
> Psühholoogilina näen siin tüüpilist soovmõtlemist: loen välja seda mida
> tahan. Kas aga president saab elada soovmaailmas?
J oli radikaalne.
> Mina küll presidendi otsuse üle ängistust ei tunne. Ängistav oleks vaadata,
> kuidas Rüütel poliitiliste mõrvade organiseerijatele NSV Liidu hümni saatel
> au annab …
> Pole mingit vahet, kas Rüütel sõidab või ei sõida…
Mina noogutasin möödunud nädalal nõusolevalt kaasa ühe EU riigi pikaajalise diplomaadi, praeguse Moskva suursaadiku seisukohale, kus ta väitis, et antud juhul pole presidendi otsuse sisul mingit tähtsust. Oluline on vaid mängu ilu, mille käigus võib nii sise- kui ka välispoliitiliselt kas ämbrisse astuda või mõjuvõimu suurendada. Tähelepanumajanduse seisukohast oli eitav vastus kindlasti tähelepanu äratav. “Lisaksin ehk siia veel ühe mõtte” ;) – meil ei maksa langetatud otsuse juures asetada liialt suurt rolli auväärse presidendi tagasihoidlikule isiksusele.
Mõtteid pani aga liikuma R visandatud repetiivsusekuvad:
> Muuseas, kas on pööratud tähelepanu, et Venemaal on ainult kaks Isamaasõda –
> esimene 1812 ja teine 1941. Mõlemad lõppesid Euroopa vallutamisega koos
> liitlastega (tollal inglased ja saksmannid (preislased, muud sakslased ja
> austerlased) ja hilisema jagamisega. Ning veel 41 aastat (nüüd 46 aastat –
> Jeltsini aja alguseni) hijem hävitava kaotusega ja tagasilangusega. Seejärel
> uue tõusuga, mida vedas alguses reformaator-tsaar, seejärel tsentralist ja
> venestaja tsaar, seejärel saamatu tsaar ja seejärel kaks revolutsiooni ja
> bolshevismi õudus… Kas oleme tunnistajaks tsentralistist tsaari etapile?
> NB! veel ka sellele, et mõlema, nii hea ja progressive tsaari Aleksander II
> kui ka tema järglase tsentralisti Aleksander III ajal käis räige ja jõhker
> sõda Põhja-Kaukaasias?
Minule tekkis nende tõusude ja languste kirjeldustest analoogia Kondratjevi lainetega ning antropoloogiaprofessorist kunagine Austria rahandusministri Schumpeteri edasiarendustega, kus tsüklite kordumises (toona arvatavasti selliste 50 aastaste hoogudega) on olulisel kohal protsessi võimedavad sotsiaalsed ja “päris” tehnoloogiad. Samuti on tsüklilisuse juures oluline nende pidev kiirenemine, kus praeguste tsüklite kestvuseks peetakse pigem 10-15 aastat.
Ehk siit küsimus – millised tehnoloogiad suudavad ajaloo analoogiat praegu, 21. sajandil taaastoota ning aidata kehtestada mings piirkonnas imperialismi?
Üldiselt püüavad unilateralismi ja lõpliku tõe olemasolussse kriitiliselt suhtuvad uurijad selles süüdistada kallutatud meediat (meedia all peetakse sisule lisaks silmas ka tema tänase tehnoloogilise konsolideerituse ja kõiksuse fenomene) ning neokonservatiivsete, traditsiooniliste ja fundamentaalsete hoiakute populaarsuse (see siis mõeldud soosiva “sotsiaalse tehnoloogiana”) kasvu.
Euroopa Liidu hoiakud on neid mõlemaid ilminguid taunivad, kuid ilmselt on see haneselgavesi impeeriumiehitajatele, kes vajalikke tööriistu Venemaaal praegu kenasti kontrollivad.
