London School of Economics and Political Science majandusvõimekuse keskuse 15 aastat tagasi kaasasutanud Richard Layardi uus raamat Happiness : Lessons from a new science räägib tuntud paradoksist – rikkamad ühiskonnad ei ole õnnelikumad. Raamatu lisade
hulgas on tabel, kus näeme eestlasi sama õnnelike inimestena (umbes 60%
eestlastest peab oma elu “õnnelikuks” või “rahuldavaks”), kui meist
poole vaesemad iraanlased ja jordaanlased või mitu korda vaesemad
indialased. Kogu “vana Euroopa” on muidugi kordaddes rikkam ning
õnnelikum – pea 90% inimestest on eluga rahul. Väge õnnelikud on oga ka
indoneeslased, vietnamlased, nigeerlased, kelle elatustasemest seda ei
ootaks. Huvitav aspekt veel – isegi lähedastel rahvuskultuuridel ning
naaberriikidel pole olulist “õnne valemit”, mis oleks seotud
sotsiaalkulutuste osakaaluga SKPst ning näitena on toodud ühemäära
õnnelikud Rootsi ja Taani, kelledel sotsiaalkulutuste osakaal SKPs aga
suuresti erinev. Üldse ei paista kogu seda tabelit vaadates silma mingit mõistlikku õnne valemit seoses ühiskonna korralduse, religiooni, raha ega haridusega. Mingi pisikese mööndusega võib väita, et vähesema haridusega ja vaesemad inimesed on siis õnnelikumad, kui nende riigikord on autokraatlikum ning targad ja rikkad on rahul vaid avatud, demokraatliku riigikorraga.
Rahvusliku koguõnne teemade uurimustöid koondab Rotterdami Erasmusülikooli juures vastav portaal ning hea lugemine on ka Downing Street 10 strateegia osakonna poolt detsembris 2002 publitseeritud Life Satisfaction: the state of knowledge and implications for government Kostub nagu loogiline, et teatud tasemel rahulolematus oma praeguse eluga on hea stiimul arenguks, et progress baseerub rahulolematusel ja arengusoovidel. Paistab, et mitta alati ei ole see loogika paigas ning rahulolu võib motiveerida pidevaks arenguks, esile tulevad ka humaansemad ning teisi enam mõistvamad ajendid ning tegevused.
Britid, hollandlased, prantslased, itaallased ning teised riigid on oma rahva õnne avalikumalt või vähem avalikumalt regulaarselt uurimas, kuid erilisi poliitikaerinevusi nende vahel hoomata pole. Kui Jigme Singye Wangchuck
aastal 1974 sai Bhutani kuningaks, deklareeris ta oma eesmärgiks mitte
majandusedu vaid rahva õnne saavutamise. Tema Grosss National
Happinessi neli tugielevanti on senini:
“…economic self-reliance,
a
pristine environment,
the preservation and promotion of Bhutan’s
culture,
and good governance in the form of a democracy.”
Neid nelja elevanti ei oska ma ühegi endale tuntud riigi kontekstis “rahvaõnnena” analüüsida, kuid äkki õnnestub see individuaalsel tasandil.
Õnnelik olen.
Majanduslikult iseseisev olen.
Elukeskkond igati pristiinne.
Isiklik kultuuriväärtuste ruum ja selles osalemine võiks jah olla suurem ning laiem.
Ning oma elu ja pere haldusmudeliga olen rahul.
Seega on õnneks ka alust. Wangchucki mudel töötab.
