Nii Ilmar Raagi ajaveebis kui meedias on tekkinud ootamatult küsimus – miks vaatajad (eelkõige siis noorem kinopublik) Klassi traagiliste kohtade ajal naerma hakkab. Äkki ei jõua mõte kohale? Ehk on filmi tegijad mingi tobeda apsu sisse lasknud, mis kulmineeruva stseeni arengult kogu tähelepanu ära võtab?
Jõudis kohale. Ei ole apsu teinud.
Istusin eellinastuse ajal seina ääres, küljega publiku poole ning jätsin aega piiluda vaatajate reaktsioone. Publiku kehakeel rääkis pinevast kaasaelamisest, kaaslasega sosistamiseks ei olnud sõnu, sest mõtted alles kujunesid. Tekkinud tundeid püüti varajata, niiskeid silmapaare sädeles saalist siiski kõikjal vastu. Miks siis “kohatud naerupursked”?
Kui sinuni jõuab tugev emotsionaalne laeng, siis sellele ka reageritakse. Kui sa koed midagi uut, midagi sellist, millega sa pole varem kokku puutunud, siis ei oska sa kohe esimesel hetkel “õieti” reageerida. Nii võibki juhtuda, et klassiõed parima sõbranna matustel nutuhoogude vahel korraga naerma puhkevad. Koolipeol napsutamisega vahele jäänud ja järgmisel päeval aulas kogu kooli ette häbiseisakusse rivistatuna poiste nägudel on tobe irve. Püüan reageerida, aga ei oska veel. Nii tulebki esimesena minu seest välja vabastav naeruturtsatus, nii kohatu, kui see ka poleks.
Võtsin käte ja helistasin kaks aktiivselt praktiseerivat psühholoogi läbi. Et kas filmipubliku naer sellises filmis tähendab, et sõnum ei jõua kohale või jõuab, kuid ei oska muud moodi, kui naeruga reageerida? Neid kohe kangesti huvitas see, millises stseenis ja mille peale naerdi, ilmselt hakkas ametialasest kretinismist autopiloot tööle. Kokkuvõtvalt leidsid mõlemad, et väga hea, et nad naersid. Naer vabastas vaatajaid stseenides antud emotsionaalsest pingest. Järelikult jõudis kohale, kuid see, mis täpselt kohale jõudis ei ole enam filmi tegijate teha.
Ma arvan, et lisaks sellele, et ei osata veel reageerida, on teismeliste jaoks naer ka võimalus tegelikke tundeid varjata. Kui ei naeraks, siis nutaks ja näiteks noorel mehehakatisel ei sobi kaaslaste ees kuidagi pisaraid näidata. Irooniline ja sarkastiline naer on sageli märgiks, et naerjal on hinges valu, mida ei taheta tunda ja kaitsereaktsioon on üleolev naer.
Ka ise naersin osade kohtade peale, aga seda sellepärast, et kohati näiteks ütles õpetaja tõesti midagi naljakat. A la “no ja mida sina selel tooliga teed.” Vahepeal ajas naerma see, et meelde tulid täpselt sellised ajad nagu olid ka mul koolis.
Kuid mida lõpu poole seda rohkem hakkas süda puperdama. Sees oli vastik tunne. Kui filmi vahepeal võis tõesti kuulda naerupahvakuid, siis mingi hetk oli saalis haudvaikus. Mitte keegi ei krõbistanud, ei söönud popcorne ja ei luristanud jooki. Pole mitte kunagi kinos kogenud säärast vaikust, mis paneb ümbritsevat vaatama, kas peale sinu on saalis ikka veel kedagi. Tõepoolest oli tunda kuidas tahetakse üksteisele midagi öelda, kuid vastu vahib vaid tühi pilk. Pilk, mis reedab et sisimas on emotsioon, mida ei suudeta väljendada millegi muuga kui hetkelise otsavaatamisega.
Filmi lõpus jälgisin samuti inimesi ning ma nägin vaimselt ja füüsiliselt muserdatud pilke. Silmad sädelemas pisara veest ja näod tõsised. Nii mehed kui naised.
Üks naine minu ees naeris, ning ma mõtlesin, et lõpp ei olnud ometi nii naljakas. Aga võib talle andeks anda, sest tundus tõesti, et ta oli “tundmatu” reaktsiooni vallas. Pisarad voolasid, ning hetkeline naerupahvakas kadus tagasi kurva eesriide taha.
Saalist väljudes pole ma samuti kogenud midagi sellist, nagu pärast “Klassi.”
Inimesed lihtsalt läksid välja. Tundus nagu välditakse üksteise pilke, ning kui pilgud kohtusidki, sisi üritati vaadata kõrvale või maha.
Kõik olid oma mõtetes ja ka mina praegu mõtlen seda filmi uuesti läbi. Tunnen ennast süüdi, sest ka meie klassis kiusati, ning me vaatasime pealt ega ei võtnud midagi ette.
Film on nii reaalne, et pärast selle vaatamist tunned kuidas pea käib ringi ja tahaks kõikidelt vabandust paluda.
Tulin just kinost ja rohkem kui film ise šokeeris mind publiku reaktsioon. Naerjateks olid just tüdrukud, kas on midagi hullemat? Vaatamata teiste saalisviibijate korduvatele korralekutsumistele karjuti ebanormaalseid lauseid erinevates stseenides, samuti plaksutati peksmise peale. Kuidas on selline asi normaalne? Leian, et asi ei ole enesekaitses. Asi ei ole selles, et sõnum ei jõua kohale. Asi on selles, et filmi süžee on liiga reaalne – naerjateks olid just need Andersid ja Paulid, kes lähevad homme kooli ja praktiseerivad samu võtteid oma klassi heidikute peal. Jõmm vaatab filmi ära ja leiab, et paras Joosepile, oligi tropp, teenis ära selle peksu. Midagi on tõsiselt mäda
Päris sügavalt mõikas kogu asi-võib öelda, et tegu on hea filmiga. Selle naermise koha pealt ei olnud asi üldse nii hull kui ma filmi nägin. Aga no olgem ausad, see emo tüdruk oli lihtsalt nii tõepärane ja naljakas, et isegi mina ei suutnud naeru hoida.
Mina vaatasin alles täna seda filmi, kinno ei jõudnud vaatama minna. Mulle jäi see väga südamesse. Me vaatasime koos klassiga seda, meil keegi ei hüüdnud nõmedaid hüüdlauseid või ei naernud ebasobivate kohtade peal nagu tavaliselt.
Minu meelest oli see üks viimase aja parimaid filme, eriti jäi meelde mulle filmi lõpp, mõtlen vist veel terve nädala sellele..