BDF 2005 tänahommikune sessioon – Euroopa Liidu uus Lissaboni strateegia ja tulevikuvõimalused. Eilse Barroso uue Lissaboni strateegia sissejuhatava ettekande järel on õhk täis eelarvamusterikast pessimismi. Mõnede esinejate märksõnad:
Maria Rodrigues:
Lissaboni strateegiat on valitsuste tasandil valesti interpreteeritud. Tegemist on tsiviilühiskonna arendamise strateegiaga, kes kesksetel kohtadel on innovatsiooni ja uute teadmiste edendamine majanduskasvuks, uuteks töökohadeks ja sotsiaalse sidususe kasvuks.
Hans Skov Christensen:
Kriisijuhtimise reegel nr. 1 – kui tahad sügavast august välja saada, siis lõpeta kaevamine. Lahtiseletatult – struktuursed reformid, millest valitsused räägivad, on retoorika, mitte teod. Poliitikute tegelik sõnum on – muutuseid pole vaja, sest asjad on niigi halvasti.
Klas Eklund:
Euroopa on ise teinud kõik, et Lissaboni strateegia ebaõnnestuks – protektsionism, venitamine, stagneerumine. Suurimaks põhjuseks on keskse juhtimise puudumine EU tasandil ning valitsuste huvipuudus. Uue strateegia kolm prioriteeti on head, kuid ka need on kompromissid, mille taha on peitunud sadakond erinevat alamprioriteeti, rahuldamaks kõigi osapoolte huvisid, esile toomata seejuures ühishuvid.
Arengu võti on kirjas juba aastaid. Avada ja paindlukumaks muuta tuleb neli valdkondlikku turgu:
• Tööturg
• Teenuste turg
• Kaubaturg
• Haridusturg
Maailma mõjukaim ajakirjanik Friedman Euroopa arenguvõimaluste kohta – world needs a museum as well.
Partice Lefeu:
Makromajanduslikud poliitikad peavad teenima kahte eesmärki:
o Euroopa ja tema regioonide atraktiivsus
o Ettevõtete konkurentsivõime
Kõik tegelevad kõigega, selle asemel võiks olla spetsialiseerumine kolmel tasandil:
o Integratioon – Nõukogu, Parlamanedi ja Komisjoni tasandil
o Individualiseerumine – liikmesriikide tasandil
o Elluviimine – regioonid koostöös ettevõtetega
