Toimetamata versioon, ilmub Postimehes 11. veebruaril 2012
Ma elan Eestis ja mulle meeldib siin. Neli päris aastaaega, inimesed, kes ei tüki liiga lähedale, kuid siiski hoolivad sinu käekäigust, saavad naljast aru ning võtavad asju tõsiselt, kui seda vaja. Väike ja samas avatud.
Eesti on aastal 2012 ajakirjandusvabaduses maailmas kolmandal kohal, internetivabaduses maailmas esikohal, oma IT valdkonna õigusaktides maailmas kolmandal kohal ja internet kättesaadavuselt koolides teisel kohal. Oleme ainus rahvas maailmas, kes naeratab e-maksuameti kaudu tulumaksu deklareerides, e-rahvaloenduse pärjamata maailmameister ja tasuta Interneti levikult liider kogu seni veel paisuvas universumis. Kübersõjas kannatanud, ellu jäänud ning tugevamaks saanud. Eestist ning tema sünonüümist e-Eestist on kujunenud fenomen, mida edumeelsed valitsused ning ettevõtjad kadestavad ning kuhu tehakse palverännakuid ühtmoodi kauni looduse ja toimiva digiallkirja kogemiseks. Samas on oluline endale aru anda, et me pole ühtegi neist loetletud edetabelikohtadest pidanud eesmärgiks omaette vaid tegemist on Eesti iseseisvumise taastamise järel käivitunud eneseotsingute, sellest tulenenud valikute ja otsuste realiseerimisega omal viisil, enda arengu huvisid silmas pidades. Oleme oskuslikult suutnud rakendada globaalseid tehnoloogiatrende, andes neile kohalikku väärtust. Üllatusena saadud tunnustus rahvusvahelises võrdluses silitab enesehinnagut, kasvatab väikeriigi tuntust, kuid motiveerib ka oma eesmärke ambitsioonikalt püsitama.
Liidriroll nagu ka vabadus kohustab. Kohustust on tunnetanud ka praegune võimuliit, kes oma tegevusprogrammis on sõnastanud infoühiskonna valdkonnas: “Eesti peab saama interneti-alase õigusloome eeskujuks maailmas” ning “Eesti peab võtma aktiivse eestvedaja rolli rahvusvahelise õiguse arendamises, et tagada isikuõigused ja infovabadus internetikasutuses.” Eesti näeb endal loomulikku rolli ka Euroopa Liidu poliitikate kujundamises ning meie panus Euroopa 2020 strateegiasse sätestab: “Eesti soovib olla avatud ühiskonda, vaba konkurentsi ja vaba internetti soodustava poliitika toetamise kõrval ka aktiivne panustaja internetiturvalisuse valdkonnas”. Eesti siseselt ja rahvusvaheliselt on need loomulikud positsioonid – meilt oodatakse oma senisest kogemusest ja tegevusest tulenevalt aktiivse, avatud infoühiskonna apostli rolli võtmist, me soovime Euroopas ja maailmas “rääkida juurdepääsust internetile kui põhiõigusest ja -vabadusest iseeneses” nagu avalike arutelude käigus oma lõpliku vormi võtnud ning Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud „Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011–2015” seda kirjeldab. Lühidalt – Eesti soovib olla internetivabaduse eestkõneleja maailmas, sest liidriroll ja vabadus kohustavad. Tehkem siis seda, oma oskustest, võimetest ja eelkõige väärtustest lähtuvalt, sest ohte meie väärtustatud vabadustele on esile kerkinud mitmeid.
Internet on “balkaniseerumas” – piireületavat, vaba info liikumist ning teenuste kättesaadavust pärsivad erinevad regulatiivsed algatused. Nende algatuste ajendid on erinevad, eesmärk aga üllatavalt sarnane – saavutada valitsuste senisest tugevam kontroll Internetis toimuva üle, seades seejuures kodanike põhiõigused ja –vabadused ohtu või neid ebaolulisteks pidades. Osad neist algatustest lähtuvad näiteks “ühe tõe” diktatuuriga harjunud riikide poolt sõnavabaduse piiramise eesmärgist. Neis püüeldakse info vabale liikumisele riiklike piirangute kehtestamist ning sellistele riiklikele “õigustele” rahvusvahelist tunnustust otsides. Teised on seotud katsetega küberjulgeoleku temaatikat hägustada, tuues kasutusse mõisted infosõda, propagandasõda ning soovides kultiveerida mõistet Internetist kui võimalikust massihävitusrelvast. Kolmandaks oleme tunnistamas tihedat globaalsete ärihuvide põrkumist erinevate Internetil põhinevate uudsete ärimudelite ja traditsiooniliste jaotuskanalite vahel – neist viimast puudutab osalt ka palju kõneainet pakkunud ACTA. Nende erinevate ajenditel käivitunud protsesside taustal eksisteerib ka reaalne küberjulgeolekurisk, eelkõige elutähtsatele kriitilistele infrastruktuuridele ning reaalne, rahvusvaheline küberkuritegevus, tihedamalt või lõdvemalt põimituna erinevate valitsuste heakskiidu või teadmatusega antud valdkonnas – samuti teemad, milles Eesti on omad vitsad saanud, oma suutlikkust nende riskidega tegeleda kiirelt kasvatanud ning hetkel võimeline ka rahvusvaheliseks dialoogiks oma partneritega. Rahvusvaheline diskursus on tihtilugu tahtlikult emotsionaalsest foonist kantud, raske on aduda seda, kus lõpeb totaalne asjatundmatus ning kus algab teadlikult kultiveeritud infomüra. Sellises sogases vees kujundame me tulevikku, maailma, kus Internet on meie igapäevaeluga üha tihedamalt põimitud. Interneti tuleviku üle ei arutata praegu ühes kohas ja lõplikult vaid paljudes erinevates rahvusvahelistes kogudes ning pidevalt.
ACTA, rahvusvahelise võltsimisvastase kaubandusleppe tekkimislugu ja senine arenguprotsess on kujukas õppetund nii intellektuaalomandi rahvusvahelise regulatsiooni uuendamise eestvedajatele kui poliitikakujundajatele kõikjal maailmas. Viis ning argumendid, mille põhjal on leppest kõrvale jäetud Maailma Kaubandusorganisatsioon WTO ning Maailma Intellektuaalomandi Kaitse Organisatsioon WIPO tekitavad õigustatud küsimusi nende maailmaorganisatsioonide liikmesriikides. Koondades riigid, kes on majanduspoliitiliselt huvitatud intellektuaalomandi jäigemast regulatsioonist ning jättes kõrvale riigid, kes pigem tarbivad intellektuaalomandiga kaitstud tooteid ja teenuseid, esindades ühtede valdkondade ärihuve ning piirates teiste huve tõstatavud samuti õigustatud küsimused protsessi üllastes ajendites, seda ACTA ühtviisi algatanud riikides ning läbirääkimistest kõrvale jäetutes. Suurimad ning sõnakamad on aga olnud protestid, mis seavad kahtluse alla üksikisiku põhiõiguste vähenemise ettevõtete ärihuvidega võrreldes. Emotsioonide kuhjumist, linnalegendide teket oleks võinud vältida läbipaistva protsessiga, avaliku arutelu kaudu, asjatundliku ekspertiisi kaasamisega. Arrogants ja iroonia nii õigustatud kui ka lapsekingades kriitika suhtes kasvatab trotsi, vimma valitsuste ning nende tegutsemispraktikate vastu tervikuna. Kuni pole selgust on küsimused õigustatud, kuni pole mõistmist, on skepsis põhjendatud.
“Tark ei torma”, õpetas mulle lapsepõlves vanaisa, kui olin loo saabuva vihma kätte õue peal laiali riisunud. Veel õpetas ta mulle, et hea küsimus on parem kui halb vastus. Hea, et ta viitsis väikemehega tegeleda, tore taat oli. Hea, et meil ACTAga kiiret pole – selle vabatahtliku leppega liitumiseks pole keegi Eestile survet avaldanud, leppe sünni- ega arenguloo juures meid polnud ning senist hirmude ja pooltõdedega palistatud ebamäärasust asjalikuks aruteluks kutsuda on kohatu. Meie rahvusvaheline renomee ei sõltu sellest, kas oleme kolmekümnekolmas või neljakümneviies riik, kes selle leppe heaks kiidab või siis heaks kiitmata jätab. Valitsus on kinnitanud, et praegused Eesti seadused ning rahvusvahelised lepped, millega Euroopa Liidu ja WTO liikmena oleme liitunud suudavad ka praegu tagada intellektuaalomandi tõhusa kaitse.
Tore on, sest sel juhul on meil võimalik ACTA praeguseks rahulikult kõrvale jätta ning tähelepanu keskmesse tõsta sisulised küsimused internetivabadusest ja intellektuaalomandist avatud infoühiskonnas. Milline on internetivabaduste harta, mida Eesti püüab oma ühiskonnas, Euroopa ning maailmas laiemalt kujundada? Millised võiks olla intellekutuaalomandi regulatsioonid, mis arvestavad ja aitavad kaasa alustavate innovaatiliste väikeettevõtete arengule avatud infoühiskonnas? Kuidas tagada piiranguteta ligipääs meie kultuuriloole digiajastul? Mida teha, et inimestel Eestis oleks tagatud legaalne ligipääs mujal maailmas loodud teabele ning teenustele? Liiga lihtne on väita, et senisest tõhusam ning jäigem kontroll intellekutaalomandi üle aitab kaasa meie majanduse arengule ning innovatsioonile või teenib automaatselt meie loovisikute huve. Liialt kitsas on arusaam, mille kohaselt meie rahvusliku kultuuriruumi mitmepalgelise ning jätkuva arengu tagamiseks piisab senisest intellektuaalomandi regulatsioonist. Talumatu on aga arusaam, mille kohaselt meil puudub õigus oma riigis neil teemadel rahulikult aru pidada ning endale sobiv poliitika kujundada, sest “mäng käib üle meie peade”. Mäng on alati käinud üle meie peade, ometi oleme rahvusena säilinud, riigina iseseisvad ja tunnustatud. Selles on suurt rolli mänginud meie ühiskonna, eliidi ja liidrite sidusus, võime end olulistel hetkedel mõtestatud tegevuseks mobiliseerida, riigimehelik tarkus.
Küberründed Eesti vastu aastal 2007 aitasid kaasa sisulisele arutelule küberkaitse teemadel, panustasid ka muude riikide teadlikkuse tõusule võimalikest ohtudest ning kujundasid meie unikaalse, avaliku- ja erasektori koostööl põhineva küberkaitse võimekuse, mida meie partnerid avalikult tunnustavad. Samasugust, sisulisel arutelul põhinevat, eri osapooli kaasvat ning meie tunnustatud huvidest lähtuvat tööd tuleb teha ka intellektuaalomandi ja internetivabaduste võimekuse loomiseks Eestis.
