Varumehena sai täna peaesinejana Kuressaares kutsehariduse konverentsil “Ettevõtlus ja kutseharidus, kas koos või omaette?” käidud. Kuna mu hilisöiseid teese palusid juba mitmed, lubasin need ka siis üles panna.
Partnerluse valud inertse süsteemi muutmisel
Ettevõtja dilemma – kui hariduskorraldaja küsib ettevõtja käest tema tööjõu vajaduse prognoosi 5 aasta perspektiivis, on sellele võimatu vastata. Kas ettevõte üldse tegutseb samas valdkonnas kus praegu ning kas ettevõttes töötavate inimeste töö sisu on praegusega üldse võrreldav. Kui on võrreldav, siis millised oskused on püsivad ka 5 aasta ning pikemas perspektiivis?
Töötaja dilemma – kas konkreetse kutse omandamine, kui selline, on tänapäeval, avatud infoühiskonnas oluline? Oma elukaare jooksul koeb inimene praegu suuremal määral uusi võimalusi ja väljakutseid, kui kunagi varem ning hariduse andja jaoks on oluline, et omandatud oskused ja teadmised võimaldaksid inimesel uksi avada, mitte neid sulgeda. Eesti tööturu vajaduste puhul on liialt palju olnud kõne all “400 keevitaja kaasus” ning liialt vähe “1000 innovaatori kaasust” – need eeldavad aga erinevat kontseptuaalset vaadet ka kutseharidusele. Pole olemas traditsioonilisi majandusharusid ega traditsioonilisi töökohti, on aga traditsiooniline mõtlemine.
Valitsuse dilemma – hariduskorraldus on pikaajalise planeerimisega ning inertne süsteem, kus muudatuste tegemiseks tuleb varuda aastakümneid. Olgu selle kujukaks näiteks kasvõi käimasolev, 1996 aastal käivitunud kutseharidusreform. Kuidas luua riigi huvidest lähtuvat, iseorganiseeruvat, paindlikku ning mis olulisim – tööandjate ning töövõtjate soovidele ning vajadustele vastavat süsteemi?
Partnerluse dilemma – haridussüsteem on alati olnud mitte pelgalt inertne vaid ka konservatiiivne, suletud süsteem. Partnerlussuhe eeldab aga vastastikust avatust ning seda mitte pelgalt ettevõtjate esindusorganisatsioonidega Eestis vaid ka muudes riikides. Küsimusele “Kas Eestis tuleks üles ehitada uus, alternatiivne kutseharidusvõrgustik?” on vastatud – ei, see on meil juba olemas ning see on ehitatud üles meie maksumaksja rahata. See kutseharidusvõrgustik on olemas Soomes, kus rahvastiku juurdekasvu ning vananemise protsess on meile analoogiline, kutseharidussüsteemi ning tema lõpetajate väärtustamine tööturul aga motiveerivam õppijatele ning töötajatele. Kas otsida seda partnerlust teadlikult või kogeda näiteks Soomet kui konkurenti? Kui tööandaja suudab ühiselt ehitada välja konkreetsete ametioskuste õppimiseks keskuse, kas ei peaks riik seda toetama? Kui tööandja saadab oma töötaja täiendkoolitusele ja uue eriala omandamiseks välismaale koolitusele, kas ei peaks riik seda omalt poolt toetama?
Sõltumata sellest, kuidas ettevõttel tulevikus läheb, inimesed jäävad alles ning neile tuleb pidevas muutuses oleva, avatud ja üleilmastuva maailma tingimuses luua võimalused pidevaks enesetäiendammiseks, uutele, tekkivatele töökohtadele kandideerimiseks ning ise ettevõtlusega tegutsema asumiseks.
