Sellise loo rääkis Merab. Merab on Gruusia kontekstis nagu midagi meie Marju Lauristin + Andrus Saar + Juhan Kivirähk + Daniel Vaarik. Meediauurijast sotsiloog ja suhtekorraldaja. Kui keegi päris tõsiselt on Gruusias mingi värgi tegemisest huvitatud, jõuab ta varem või hiljem (vigadest tasub ikka õppida ;) Merabi juurde. Mees, kellel karvu vist kehast välja turritamas rohkem, kui sünapseid ajus ja vist umbes täpselt samapalju, kui tal erinevaid kontakte Gruusias.
No ja kujutage ette siis sellist karvast kõiketundjat ja –teadjat oma ehtsa kulmineeruva temperamendiga rääkimas lugu sellest, kuidas tema 15 aastat tagasi oli oma elu ühe suurima valiku ees.
“Tead, genadzvale, oli raske aeg ja mina tundis, et nüüd tuleb minu elus üks suur muutus”, alustab ta, nonchalantselt oma suhuturrituvat habet rinnale koolutamas. “Mul oli 40 tuhat rubla ja see auto, mida ma tahtsin, maksis ka just täpselt 40 tuhat rubla. Aga siis nägin ma sõbral arvutit ja küsisin, mis see maksab?”, jätkab ta omatehtud harthsole hoolikalt peenestatud maitserohelist kamaluga lisades. Ma pole veel elus näinud grusiini ega serblast, kes toidu tegemist ega toidu nautimist tõsiselt ei võtaks.
Merab paneb lusika käest ja on näha, et lugu hakkab tempot sisse võtma. “Ma olin raske valiku ees, saad aru? Mul oli 40 tuhat rubla ja auto maksis 40 tuhat ja arvuti makis 40 tuhat. Ma olin seda autot niiiii kaua tahtnud, saad aru! Ma olin unes näinud, kuidas ma selle autoga sõidan ja tema eest hoolitsen ja oma naise ja lastega sõidan.”
Ma noogutasin kaasa, kuidas muidu. Merab jätkas tänulikult: ”Ma ütlesin naisele, et ma pean seda asja kaaluma – kas auto või arvuti, kas arvuti või auto. Ma ütlesin naisele, et maa vajan nädal aega selle otsuse tegemmiseks ja naine sai aru.” Merabil on fantastiline pere, ma olin kindel et nad elasid koos muude sugulastega terve selle kaalutlemise nädala talle hinges ja tegudes kaasa.
“Sõber, tead sa, kui raske see nädal oli? See oli minu elu kõige raskem nädal – ma ei saanud isegi süüa enam” ja siinkohal murdis Merab purist korraliku tüki ja võttis jälle lusika kätte. Sõime samal ajal, kui tema pead vangutas. Lugu hakkas ilmet võtma.
“Viimasel ööl ei saanud ma üldse magada ja ma vähresin voodis, käisin ringi, jõin kraanist vett ja istusin jälle voodi serval. Hommikuks oli mul otsus sündinud”, asutas Merab end loo puändile lähemale. Tuli uus vein lahti teha – täitsa uskumatu, et ta ühena vähestest grusiinidest peab lugu sellest, kui talle külakostiks häid Itaalia veine viia ning kui suurt lõbu pakub talle kohaliku veinitööstuse siunamine.
“Jah, hommikuks oli mul otsus sündinud. Ma läksin ja laenasin omale 40 tuhat rubla juurde ja ostsin kaks arvutit”, jõudis ta võidurõõmsalt oma loo püandini. “Aasta pärast oli mul juba üheksa arvutit ja kaks autot! Võtame tead, mu tiigrihüppajast sõber, selle õige otsuse terviseks, mille mal tollel ööl tegin!”
Sellise toosti peale ei saanud võtmata jätta ning seda lugu ei saanud kirja panemata jätta.
