Kuulsin poole kõrvaga raadioarutelu suhtekorraldajaga suhtekorralduse teemadel. Samal päeval viis saatus kokku viie inimesega, kellest kolm peavad end “strateegilise suhtekorralduse” vallas raha teenivateks ja kaks on sellised head vana kooli pr-turundus oportunistid kes ei pea ühtki võtet lubamatuks ega pelga ühtki eetikatonti. Kumbki kamp on endale sobiva kliendibaasi leidnud ja kuidagi omale leiva ikka suutnud välja teenida. Liisinguauto jaoks jääb ka alles. Etteruttavalt tasub mainida, et koolkondade vahel rohkelt erimeelsusi. Nagu Eestis ikka kombeks, kui tegu õhukese ja äsjatärganud distsipliiniga. Psühholoogidel olla sama akadeemiline/erialane lastehaigus just valdkonda laastamas. Näis, kas mõni koolkond toibub ka.
Teemaks suhteinimestega kujunes eestlaste valmisolek ja võimekus oma ideest teiste inimestega rääkida, seda teiste inimestega jagada. Või vastupidiselt siis peajoon oma idee kallal ise vaikselt nikerdada. Miks üldse selline teema? Ehk seepärast, et kui plaanite teha midagi sellist, mis puudutab teisi inimesi, näiteks toote, mida usute kasutavat teised inimesed, keda kasvõi klientideks kutsutakse, oleks nendega esmalt hea rääkida millist toodet neil vaja. Kui teie langetatav otsus mõjutab teisi inimesi – näiteks langetades otsust poliitikuna, oleks ehk ka hea esmalt nii asjatundjate ideed arutada, kuid kindlasti ka teha seda nende inimestega, keda otsus puudutab. Konsultatsiooonid ja arutelud võivad tunduda mõttetu ajaraiskamisena ning selles suunas ka R juttu veeretas, väites, et pärast pikki arutelusid jõutakse tavaliselt ikka samale arusaamisele, millele ka asjatundjatega arutades. Tema pikk praktikukogemus on veenev, tema nõustatud projektide edukus mitte. R tõdes küll, et esmalt oli sõna ja alles siiis tegu. V ja L leidsid oma kogemusele ja koolkonnale toetudes, et avatud suhtleja tuleb olla võimalikult varasest faasist.
Milles aga seisneb olukorra paradoksaalsus meie nunnus Eestis? Nimelt nõustuti tööhüpoteesiga, et pragmaatiline ning protestantlikult töö läbi kirgastumisele püüdlev eestlane ei saa avatud infoühiskonnas oma ideede edendamise nimel suhtlemisega hakkama. Peetakse normiks, et kana kaagutab siis, kui muna munetud. Ideest rääkimine ja planeeritava asja arutamine on taunitav ajaraisk. Tee esmalt asi valmis ja siis räägi. Meie vaatame, kas meile meeldib ja siis kritiseerime nii, et maa must. Hiljem harjume ära, hakkame tarbima ning armastama järjest ja kiitma lauluga (aknast kostis just lipulangetusmuusika).
Sealt siis läks lahti teemaarendus ühiskondliku normi muutmisest. Kas saaks panna eestlaseid kuidagi kõnelema konstruktiivselt ja massiliselt uutest ideedest, mõtetest ja plaanidest, neid kujundama ning seeläbi ka tulemusega samastumisest head omanikurahulolu saada. Ikka va osalusühiskonna mõnu tunda. Selline lähenemine oleks ka eelduseks ning teotuseks kohaliku innovatsiooni paremale omaksvõtmisele meie vaesel ja kivisel esmasturul. Kostus nagu vihmavaba jaanilaupäev suhtekorraldajate arust.
Pigem oldi nõus sellega, et ideede ja plaanide võimalikult varases faasis esitlemine ja jagamine nõuab hetkel puuduvat, toimivat tagasisidekanalit. Muidu inimesed niisama mölisevad nagu veebikommentaariumis ning midagi sellest ei muutu peale selle, et ükskord saavad lihtsalt kõik kõvakettad täis ja Internet pannakse siinsete kommenteerijate pärast maailmas kinni. Ja kui nii hullusti ei peakski minema, siis mingit olulist rahulolu oma arvamuse mõjust kommenteeerijad ikkagi ei saa.
Teise, va kõikelubava kommunikatsiooni kooli tegijad kinnitasid küünilispragmaatiliselt,, et ühiskond koosneb lollidest ja vastalistest ning nendega varases faaasis ideede jagamine on lausrumalus. Tehes seda, tambivad vastased su maa alla enne, kui sa isegi piiksu jõuad tegema hakata, saati siis päristegu. Edulood rääkivat aga sellest, kuidas vaiskelt firma juhtkonnas või ministeeriumi kabinetivaikuses on sündinud vähemalt ametkondliku salastusastmega plaan, mida vaikselt aga järjekindlalt ellu viiakse kuni asi on esitlusküps. Siis tellitakse PR tiim asjale peale, tehakse kiirelt bränd, maalitakse meedia abil pilt helgest tulevikust ja ongi asi vask. Strateegiline suhtekorraldus, naeris O. Nagu bordelli sööma minemine, oli ta otsekohene oma arvamuses.
Kuri saatus viib mind homme veel kahe suhtekorraldajaga kokku, kumbki tituleerib end sotsiaalturundajaks. Kentsakas, aga ka seda sõna kuulsin täna raadiost. Ilmselt nagu valge müra võib vahel mõistuslikuna tunduda, kostub ka raadiost vahel kummitamajäävaid märksõnu.
