Peagitoimuva ajaveebiseminari eel hakkasin meie esipanelisti mahitusel ka endale plaanitud vahepala sisule mõtlema. Veetnuna ligi 6 tundi dehüdratiseerivaid lende mööda Euroopa avarusi tulin alloleva esmasversioonini.
Tere Siim
> Millest ma ise räägin – nagu ikka valmib lõplik jutt eelmisel õhtul ja
> natuke sõltub selles, et mis seltskond ennast sinna kirja paneb.
Minul tegelikult sama kava. Jõuan üritusele kohale alles 13.30 paiku, seega jään isegi Siimu sissejuhatusest ilma…
Oma 5-10 min plaanisin täita just Siimu esitatud küsimuste suunal, kuid juurde tuua oma blogi (mida ma ise väga tõsiselt võtta ei oska) “sõja” trükimeediaga. Olen ise veendumusel, et ajaveeebid on osa avalikust ruumist ning avalik ruum on tänu neile suuremaks kasvanud ja arenenud. Meedia ei ole Veel Kaotanud oma tähtsust, kuid eks see saab aset leidma koos meediatarbijate väärtuste muutustega.
Minu ajaveeb algas aga omal ajal soovist oma tekstide allikaid ja taustamaterjale tekstide juurde lisada – traditsiooniline meedia seda ei võimaldanud, kuigi arvamuslood üldjuhul ka elektrooniliselt kättesaadavad. Lihtsalt nende harjumuspärane toimetamis- ja tootmisviis seda ei võimaldanud. Saigi siis tekste ka veebi panema hakatud. Kuna mittesugulasest perenimekaim oli ka sobiva domeeeni kasutussse toonud (ise poleks ma julenud iialgi enale viik.ee domeeni taodelda) sai tekste jms vahel ka ebareeglipärases vormis esitama hakatud.
Minu “sõda” seisneb aga järgmises. Kuna ajakirjanik ja toimetaja loovad oma valikutega (seehulgas intervjuu tsitaatide valiku, intervjueeritava tituleerimise ja artikli kontekstualiseerimisega) mingi näilise reaalsuse on minul õigus (vähemalt arvan oma naiivsuses nii) selles mängus ja tehisnäilisuses oma sõnale ja kontekstile ka. Ainsaks viisiks on see ise luua.
See tähendab, et ajakirjanikule antava intervjuu küsimused ja vastused (kui tegemist elektroonilisega) panen ma üldjuhul oma blogi üles. See võimaldab minul luua antud teemale oma kontekst. Tihtipeale konkureeriv kontekst. Sellisele lähenemisele on kurjalt vastu enamuse lehtede toimetajad, kes on veendunud selles, et nende lehel on minuga tehtud intervjuule Kõik Õigused ja oma tegevusega rikun ma ajakirjanduse aluspõhimõtteid. Mina leian, et minuga suhtleval ajakirjanikul ei ole ekslusiivseid õiguseid minu arvamusele. Seda enam, kui ta minu arvamusest kasutab vaid ühte lauset ja sedagi minu pakutud kontektsist erinevas lähenemises. Seda enam, et üldjuhul ei teata ajakirjanik pea kunagi oma kirjas/telefonikõnes tema plaanitava loo tagamaid ja mõtteid – ilmselt need ka tal alles kujunemas. Tavaliselt algab kõne nii: “Tere, olen <tavaliselt tundmatu nimi> <sellest lehest>. Kas Teil on hetk aega? Ma oleks küsinud <sellel teemal> mõne küsimuse.” Siis küsitakse, vastatakse ja tänatakse teineteist ja lõpetatakse kõne. Ei sõnagi ekslusiivõigustest ega lepingulisest suhtest, millesse astusin. Ei sõnagi sellest, kas minu pilti tohib loo juurde panna ning millest üldse lugu tuleb. Olen avatud suhtlemise veenudnud pooldaja, minu kontaktid on avalikud ja ei kavatse ajakirjanikku kunagi eelarvamusega suhtuda. sestap ei taha ka hakata temalt uurima – kas, mida, kuhu, kes veel kommenteerib, millal ilmub, saada mulle tekst enne ilmumist toimetamiseks jne.
Samuti olen oma ajaveebi pannud oma arvamuslugusid ning neid toimetamata kujul. Avaldan nad üldjuhul ajalehega samal ajal. Selle peale olen ka pahandada saanud. Ma ei tea miks – minul endal peaks olema piindlik, kui kirjavigadega ja keeleliselt toimetamata loo üles riputan. Kuna aga vahel mu tekste “kärbitakse” ning seda viisil, mis mõne minu jaoks olulise mõttekäigu ära nivelleerib, panen ka teksti kogu mahus veebi välja.
Veel on mul armas gadget – saan ajakirjanikega tehtud telefoniintervjuud salvestada mp3 failiks ja vajadusel neid ka veebi välja panna. Palun luba tagasi helsitada ja vestlus salvestada, helistan Mobi VoIP gateway kaudu ja saan salvestise mp3 viite järgmisel hetkel oma meilile. Lihtne ja toimib väga hästi.
Kuna mul on võimalus tihtilugu saada mingitest sündmustest vahetumat infot kui meedial, on mul tekkinud ka küsimused selle info avaldamise võimalustes. Kas ka minule võiks laieneda allikapuutumatus – kui mulle pihib mõni anonüümseks jääda sooviv peaminister, siis kas võin tema muresid oma vaatenurga kaudu ka avalikkusega jagada kartmata seejuures, et mulle esitatakse nõue oma allikas kohe ja praegu avaldada?
—
Üldiselt on aga teemasid ja põhjuseid ajaveebi pidada hoopis rohkem, kui selleks motivatsiooni ja aega leian. Siimu kirjeldatud temaatilise uitamise laineid olen ka läbi elanud ning elamas;)
Minu ajaveebi ikka loetakse ka veidi, nagu statistikat vaadates märkan. RSSi kasutab mingi hulk inimesi, otsepöördumisi (ilmselt bookmargituid) on parasjagu, läbi viitartiklite muudes blogides käiakse ka. Kesmiselt paistab iga lugu jõudvat vähemalt 400 lugejani (kellest hulga taga ilmselt asutused – BNS, mõned ministeeriumid ja ametid, ajalehetoimetused jne, kes tõmbavad mu ajaveebist lood RSSina sisse ja siis tulevad oma siseveebi kaudu asja lugema). Suurimad hitid on aga olnud mingite raadio hommikuprogrammide poolt üles pushitud artiklid, tavaliselt lühikesed ja ühiskondlikel teemadel kirjutatud pisinupud. Siis tuuleb lühikese aja jooksul mõnituhat otsepöördumist. Enim tullaksegi minu ajaveebi otse, siis läbi eri blogide viidete (nende seas märkimisväärsel kohal siimtelller.com), google (ooimisimeotsingumaärksõnakogumid on inimesi minuni toonud) jms otsimootorid.
Sellised esmased plaanid siis. kuid eks kolmapäeva õhtul näis, milliseks see 5-10 min intermezzo tegelikkuses kujuneb.
