Teadlike valikute maja on alles ehitamata. Detailplaneering alles algatatud, kuid korterid juba enamjaolt broneeritud ja maha müüdud. Ostjad võtavad mõõduka riski, kuigi brainback garantiid ei pakuta. Aju ja arvuti vaheliste suhete eetilised küsimused on võimalik ka redutseerida inimese ja ratta vaheliseks suhteks, nagu püüavad analoogiatele tuginedes arendustöödele luba saada väidetavalt Caltechi neuroproteeside (sic!) disainijad. Vaikselt kerib tuure teadussuundade süstematiseerimise, info kogumise ja (seni veeel) hinnangutest hoidumisele pühendunud eetikakeskuse areng.
Fundamentalistid, kes keeraksid ka võimalusel kanalisatsiooni kui liigse progressi ilmingu kinni, haaraksid ilmselt igast võimalusest, et bio- või neuroeetika argumentatsiooni komplekssuse ja suhtelisuse käest selge otsuseni jõuda. Veebruaris ÜROle esitatud aju sõltumatuse, vabaduse ja valikute selgemat sõnastust sooviva CCLE seisukoht oli ametnikes nõutust tekitav. Oodati pigem lihtsat jah/ei (ning pigem ei kui jah) vastust inimkloonimise küsimuse arutelu käiguss ning vastuseks saadi hoopis uus kogum küsimusi. Kes neid teadlasi jõuab kiruda, saati ssiis veel humanitaare, filosoofe ja eetikuid.
Seniks on kategoriseeritud pigem naljade rubriiki kuuluvaks proua Carlisle tragöödia, kui temalt möödunud jõulude aegu käekotis olnud rahakotile lisaks ka treemoripuhanguid kontrollinud värske ajuimplantaadi kaugjuhtimispult pätsu pandi. Ajuimplantaatide arengu ka hiljutine hea lugu New Scientistis ja värskes Wiredis.
