Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Juurteta puu ei kasva. Sõnaseaded traditsioonide väärtustamisest ning kogukonna igikestvast ühtsusvajadusest on ikka meid saatnud. Seades neisse vesteisse olulisemale kohale edasipürgimise, saame ka tunduvalt teise tähendusruumi – tulevikuvisioonita pole minevikul tähtsust, edasipürgivate kasvudeta mädanevad ka juured.
Avatud maailma väljakutsete teadvustamise ning kohanemisega seotud identiteedivaegused, oma mineviku pideva ümberhindamise vajadus ja tulevikuvisioonide hägusus ei ole pelgalt noore demokraatiaga Eesti muredeks, millele Marju Lauristin viitas – samasuguste küsimustega vaevab end kogu Euroopa.
Hoiakute segu, kus komponentideks sallimatus teisitiolemise, kahtlustused ning pettumus ümbritseva suhtes ja mille Jaak Aaviksoo enda kirjutises õigusega plahvatusohtlikuks nimetas, on rahvuslik-religioossete sugemetega liikumiste poolt juba kärgatama pandud nii Belgias, Hollandis kui Austrias. Saksamaal, kus inimeste suurimaks mureks pole rahvusvaheline terrorism vaid immigratsioon, on opositsiooniliider Angela Merkel kuulutanud multikultuurilise ühiskonnamudeli lootusetuks unistuseks, märgistades nii sealsete kristlike demokraatide uut, jäigemat hoiakut just paljureligioosse Saksamaa ja Euroopa suhtes. Süvenev sallimatus muudab jupphaaval ka avara ja avatud Euroopa mõttetuks illusiooniks ning toidab rahvusradikaalsete, fundamentaalkristlike ja uuskonservatiivsete hoiakute arenemist.
Vaatamata statistikale, mille järgi immigratsioonivood Euroopa riikidesse on püsinud viimase kümne aasta jooksul stabiilsed ja pigem vähenenud, on “noid” kuidagi palju saanud. OECD hiljutine uuring näitas, et enamikus riikidest arvavad inimesed, et immigrante elab nende maal 2-3 korda rohkem kui neid tegelikult on. Müüdid immigrantide rumalusest, laiskusest ja soovimatusest oma uue kodumaa arengusse panustada on samuti ümber lükatud. Kas kasvava sallimatuse allikaks on muulased ise või ehk on just uute, populistlike rahvusradikaalide ning uuskonservatiivide õhutusel selles oma osa mängida?
Kui populistid ning fundamentalistid suudab ühiskond valimistsüklite käigus tasalülitada, siis uuskonservatiivsete hoiakute vaikne invasioon Euroopasse on hoopis teisest liigist loom. Seni pole Ameerika “neokonid” endale mõttekaaslasi Euroopa konservatiivide seas leidnud ning enamus nende ideolooge pole Euroopat oma ideoloogiliste liitlastena kunagi arvestanud. Uuskonservatiivide „ristiisa“ Irving Kristol peab selle põhjuseks asjaolu, et kogu külma sõja perioodil keskendus Lääne-Euroopa heaoluriigi arendamisele, vähendades sõjalisi ning kasvatades sotsiaalkulutusi ning USA kasvatas pidevalt sõjalisi kulutusi oma majandusarengu tempos. Kõlama on jäänud ka Euroopa liiga ilmalik maailmavaade, mis uuskonservatiivide arvates on hägustanud religiooni poolt pakutava “õige ja väära tundmist”. Oma usku USA ülemvõimu ning umbusaldust rahvusvaheliste organisatsioonide suhtes on näidanud mitmed USA presidendid. President Bushi poolt hiljuti ametisse nimetatud “neokonide tagatoa” saadik John Bolton ÜRO juurde ning Maailmapanga uueks juhiks esitatud Paul Wolfowitz jätkavad samuti uuskonservatiivide “umbusalda, kuid kontrolli” poliitika elluviimist. Samuti erinevad selgelt Euroopa ning Ameerika arusaamad maailma arengu ja koostöö edendamisest.
Uuskonservatiivsete ja rahvuslik-religioossete tõekspidamiste järele januneva pinnase mürin tundub Eesti jaoks olevat nii kaugel ja ebaoluline. Kummalisel kombel hakkavad aga ka Eesti seni liberaalse meelestusega parempoolsete erakondade käitumismaneerid, retoorika ning käibeiidolid sisaldama uuskonservatiivsuse elemente. Olgu selleks hoiakud peremudeli, soolise võrdõiguslikkuse, abordi, muulaste, HIV-AIDSi, homode, rahvusvahelise kaitse- ja arengukoostöö küsimustes – silma hakkavad selged, lihtsad ning “tõe tundmisest” pakatavad vastused isegi esitamata küsimustele.
Siim Kallase lõunakõne Tallinnas veebruari keskpaigas oli kantud küll murest traditsioonilise peremudeli hääbumise ning demograafilise olukorra pärast, kuid täispikituna üleskutsetest kristlik-konservatiivsete väärtuste taasavastamisele, et seista vastu islamimudeli vohamisele Euroopas. Tugevalt lõi välja ka respekt Bushi võimule viinud uuskonservatiivsete hoiakute vastu, viidetega autoriteetidele nagu Francis Fukuyama ja Bernard Lewis. Viimatinimetatu on islamiasjatundjaks tituleeritud Princetoni emeriitprofessor, kes oma agressiivsete, sügavalt ideoloogiliste kirjutiste ning seisukohavõttudega raiub teadlikku, ületamatut kuristikku eri religioonide vahele. Tema omaaegsest esseest laenas ning tõstis tuntuks Samuel Huntington ka mõiste “tsivilisatsioonide kokkupõrge”.
Kallase sõnavõtt tähistas uuskonservatiivsete hoiakute avalikku esmaesitlust Euroopa Komisjonilt ning vaatamata Kallase parteilise töö ametlikule lõpule kajab tema hoiak kindlasti vastu ka Eesti poliitiliselt maastikult. Nii pole näiteks ajaleht “Postimees” mitte Reformierakonda soosiv väljaanne, vaid uuskonservatiivse, kristlik-rahvusliku maailmavaate häälekandja ning aja jooksul on lihtsalt Reformierakond asunud sama ilmapildiga enim samastuma ja sedakaudu positiivsesse valgusse sattuma. Meediaväljaannete maailmavaatelisus on igapäevase turukonkurentsi tingimustes ilmselt kestvam, kui poliitiliste liikumiste oma.
Isamaaliidu “avatud rahvuslus” kostub selle kõrval suuremeelselt naiivne ning nende poolt käibivad kristlikud hoiakud on pigem nunnud muinasriitused, Res Publica kunagine saadikupühitsus broneeritud kirikus kujunes aga lihtsalt õõvastavaks poliitturunduseks. Isiklikul tasandil on Juhan “olen kristlik inimene, tuleb osata andestada ja tuleb vajadusel ka pattu kahetseda” Parts küll mingi lihavõtte-eelse kaemuse saanud ja kasutab pea igal pressikonverentsil võimalust uitmõtelda eestlaste kristlike juurte üle, kuid partei ilmalik-pragmaatilist pealiini see vaevalt puudutab.
Seega puudub hetkel Eestis uuskonservatiivse lõpliku tõe partei, pole rahvusradikaale ega kristlikke fundamentaliste, kuid väikesel valijaturul flirdivad keerulises ja avatud maailmas lihtsaid ja selgeid vastused ootavate valijatega mitmed parteid. Majandus- ja sotsiaalküsimustes hakkab kattuvusi uuskonservatiividega olema enim Reformierakonnal ning erakonna praegune kõrge reiting peaks unisoonis olema ka “eht-eestlasliku, juurtest tuleneva arusaamisega, mis on ühiskonnas inimese roll, mis on kogukonna roll, mis on perekonna koht, mis on riigi koht, kuidas inimene suhestub riigiga”, kui kasutada Juhan Partsi sõnastatud sõlmküsimust.
Miks kogu see jutt maailmavaadete muutumisest, mis pragmaatilises, ilmalikus ja asjakeskses Eestis paljude jaoks ebaolulise asendustegevusena kostub? Euroopa jaoks on oluline hoida ja Eesti jaoks oluline tõsta arengufookusesse sotsiaalküsimused, mis avatud ühiskonnas nõuavad nii enam energiat kui ka tihedamat dialoogi, kui seda uuskonservatiivsed või kristlik-rahvuslikud doktriinid pakuvad. Euroopas on piisavalt näiteid multikultuurse, muulasi kaasavalt integreeriva kogukonna edukusest ning tsivilisatsioonide kokkupõrked on praegu pigem erandid kui domineerivad trendid.
Euroopa ja Eesti poolt püstitatud eesmärgi – innovatsioonimahuka majanduse ja teadmistepõhise ühiskonna suunas arenemise eelduseks on avatus ning ümbritseva maailma muutustega kohanemine, mitte sulgumine ning segregeerumine. Innovatsiooni ning heaolu kasvu allikaks on ka arvamuste paljususe ning multikultuursuse sallimine, mitte nende hukkamõist. Valmis vastuste asemel pidevalt uute küsimuste sõnastamine.
Soome kunagine lama-aegne peaminister, praegune Soome Teadus- ja Arengufondi SITRA president Esko Aho sõnastas möödunud aastal oma töö ning ka Soome suurima väljakutsena ühiskonna muutumisvõime. Kui ühiskond tervikuna, nii üksikisikud kui institutsioonid suudavad pidevas muutumises ja arengus olemise enda jaoks positiivse tähendusega normiks kujundada, on võimalik ka edukas olla ning heaoluühiskonda alal hoida. Aasta tagasi kadestas ta Eesti ja siinsete inimeste dünaamilisust ning uuendusvalmidust, tuues seda soomlastele eeskujuks. Hiljuti tegi sedasama Rootsi kunagine peaminister Carl Bildt, asetades Euroopa arenguvõime kandjaks just uute Euroopa Liidu rahvaste uuenemisjanu.
Visioon, ettepoole suunatud pilk, mitte takerdumine pseudoajaloolistesse identiteedidetailidesse peaks olema keskne päevakord ka Eestis. Olen, kes ma olen – kas esimese öö õigusest viljastatud ori või siia rännanud vagabund – ainult jagatud, kaasav ning positiivne visioon suudab mind arengule motiveerida.