Jalutasin lastega mõni aeg tagasi laupäevast sihitut jalutuskäiki ja jalge alla jäi Viru tänav. Loomulikult tunnevad nad MCD brändi juba eemalt ära, vaateaknal oli aga eriteade – Avatud Uste Päevad. Huvitav – MCD on niigi pidevalt avatud, kui sellest mööda satun ja nüüd siis peabb sellest kuidagi eriliselt teatama? Oli tegu Avatud Tagauste Päevadega – sai end registreerida ekskursioonile teispoolsesse MCD maailma, letitagusesse kokakunsti salailma.
Oli vaba venekeeelne grupp, kuid täisasiselt suutis hästikoolitatud grupijuht meile korraldada kahekeelse jalutuskäigu. Siit mõned meeldejäänud detailid:
– MCD kasutab uhkusega oma ladudes FIFO meetodit. See tähendab First in First Out ehk kliendi perspektiivist vaaadatuna peaks see välistama selle, et teeie toit oleks värskeimast toormest tehtud.
– Kogu kama tuuakse kohale Riia logistikalaost, kahe laoruumiga võrdset pindda võttis tootmise käigus tekkinud prahi rruum, kus ka prügi kokkupressimise masin. Prügi separatsioonist mingeid märke ei näinud.
– igaa hamburgeri valmistammise protsessi juures kulub hulk ühekordse kasutammisega kilekindaid – hamburgerisaiakese kotist võtmmiseks ja soojendajassse asetamiseks, liha sügavkülmast võtmiseks ja küpsetajasse asetamiseks, liha väljavõtmmiseks, hamburgeri valmistammiseks ja pakendamiseks. Hügieeniline keskkonnasaaste?
– pesunurk selline väike ja nunnu, kuna suurt midagi pesta pole.
– letiteeenindajate selja taga oleval kaldkandikul kauem, kui 10 min lebanud hamburger visatakse minema – klient peab alati saama värskeima (vaneimast toormest) tehtud toidu.
– töötajate kellkaardid olid rasked vaadata. On olemas ja kõnelevad ilmselt kasumi teenimisest läbi efektiivsuse, kontrolli ja kokkuhoiu.
“Kust need mänguasjad tulevad?”, küsis mu vanem laps. “Meie sellega ei tegele, aga nad tulevad Hiinast”. Minu vittitsismid seoses lapstööjõuga ei jõudnud kohale. Kohapeal läbi viidud palgauuring sai erinevaid vastuseid – ekskursioonijuhi pakutud Eesti keskmine pani töötajad kulme kergitama.
Täna tegime sõpradega Supersize Me ekskursiooni.
Et peakangelase suhtes suuta empaatiat hoida sai enne kvaliteetsöögikohas meeleolu loodud ja maadilma lobisetud. Minul hakkas peakangelase MCD dieedi 13. päeva kohal, kusskil 32. minuti paiku juba veits paha olla. Sõnum oli kohale jõudnud ja asi sai ainnult hullemaks minna.
Ameeriklaste kurva rasvumissaatuse üle ei muretse nii väga. See, et aastal 2000 sündinute eeldatav eluiga tänud fast foodile lüheneb kuskil 10 aastat, on muidugi kurb ja seotud ilmselgeelt valikute vähesusega. valikute vähesust omakorda taastoodab konsolideeritud reklaaamimaht, mis MCD puhul üle 15 miljardi krooni aastas. On, mille abil inimestele teadvusesse kinnistuda.
Olulisimaks küsimuseks jäi mulle see, kuidas suuta oma laste ellu tuua arusaam, et MCD ega muu kiirsöögikas pole mitte preemia vaid see on hea alternatiiivi puudumine, lihtsama vastupanu teed minemine. Kuna seda pole sellises vanuses inimestele lihtne selgitada, tuleb leida muid kohti, mis oleksid lastesõbralikud ja tervisliku, rikkaliku valikuga ning paiindlikuma köögiga toidukohad. Hinnavahe kannataks kindlasti välja, kui saab kindel olla, et toit on värskem, tervislikum ja lastel on sama fun, kui MCD toitumissõltuvusmänguasjamaailmas.
Rämpstoiduteemalise ekskursi tegi arvustajate seltskond Priit Pulleritus eestvedamisel Postimehes, kuid ka sealt ei leidnud ma arutelu, mis suunduks alternatiivide loomisele. Järgmine kord, kui MCDssse satun, nõuan nende poolt pakutavate söökide/jookide toitainetabelit ning kui seda pole, korraldan häppeningi, mille kõrval Meelis Lao kunagine massiüritus “Vabandage, AVARII!” kahvatuma jääb.
