Vaatasime lastega “Kevadet” ja arutasime Kiire ristsete stseeni järel ilusaid lapsenimesid. No juhuks, kui peaks kunagi olema vajadust inimlapsele nime soovitada. Sõelale jäid Hadron (poisslapsele) ja Boson (neidlapsele) kui universumi kõiksusega lähedalt seotud ja aegruumi sügavust esindavad märgendid. Öösel nägin unes, kuidas ametnikud keeldusid köstri argumente kasutades lapsele nimeks Hadron panemast.
Oh, neid isarõõme, mõtlesin hommikul ja siis tabas pilk käsivärisemapanevat pealkirja EPL Onlines “Riigieelarve viib koolitoetused ja isapuhkuse“. Teema paljuneb mööda meediat ning kogub tasapisi reaktsioonilisi kommentaare. Isapuhkuse eestkostjate senine argumentatsioon
“Seaduse eesmärgiks on isa rolli väärtustamine ühiskonnas ja peresidemete tugevdamine. Isa rolli väärtustatakse läbi tasustatud puhkuse andmise isadele, et isa saaks olla kodus koos ema ja lapsega, samas kaotamata sissetulekus. Isapuhkuse ajaks säilitatakse töölepinguga või avalikus teenistuses töötavale isale tema keskmine palk, mis kompenseeritakse tööandjale riigieelarvest (planeeritud 2008. aasta eelarvesse). “
on asendunud ambivalentse kondiiter-pagari põhjendusega:
“Tegelikult see oli nii-öelda kirss tordi peal, puhas heaolu meede.”
Alfaisased, sellised edukad ja siredad pealegi seda ei taotlevatki.
Beetaisastele jääb üle mäss, selline vaikne, ürditee ning lastemähkmete vahel askelduv mäss. Hea aga, et nüüd siis saime teada, mis oli isapuhkuse tegelik mõte – olla kirss b-meeste halli argipäevatordi peal.
