Novebris 2003 otsustati ÜRO Peaassambleel napi häälteenamusega inimkloonimise keelustamise deklaratsioonile panna kaheaastane moratoorium. Kultuuri ning religioonipiirre ületavad eetika ja moraaliküsimused oli üks paljudest formaalsetest põhjustest, miks teemaga taheti süvitsi edasi tegeleda.
Nagu ennist kirjutatud, ei ametnikud ega liikmesriikide delegatsioonid leida respektaablit eetika allikat ega riskiraportit, millele toetudes inimkloonimine keelustada. Arutelule lisab mõõdet poliitiliste huvigrupppide koos- ja vastutöö ning tulemuseks suure häälteenamusega vastu võetud deklaratsiooni kujul söödamatu sõnadepuru, mis annab inimkloonimisele moraliseerivalt hukkamõistva hinnangu, teisalt nagu innustab teadlasi uusi väljakutseid vastu võtma. Segadus jätkub ning aasta-paari pärast selgub avalikkusele ka möödunud nädala arutelude tagamaad. Fundamentalistide leeris on ilmselt vastakad tunded – ühed on rahul, et inimkloonimine on nüüd keelatud, teised leiavad, et sõnasus oleks pidanud jäigem ja selgem olema. Siin näiteks pehme funamentalisti Partick Dixoni argumentatsiooon inimkloonimise vastu, mis isegi püüdleb mingilgi määral tasakaalustatuse poole. Tema kolm põhiteesi inimkloonimise vastu toetuvad geenimutatsiooni riskil, emotsionaalsel riskil ja tehnoloogia väärkasutamise riskil.
Eesti koos enamuse Läänemere regioooni riikidega, lisaks näiteks Hiina, India, Jaapani ja Valgevenega (viimane andis oma vastuhääle, kuigi Vene Föderatsioon hääletusel osalemata oma toetust deklaratsiooni suhtes kirjalikult väljendas – huvitav käitumine igatahes Valgevene poolt) kuulus nende 34 riigi hulka, kes deklaratsiooni vastu hääletasid.
Teemal veel New Scientist, BBC News, UN News Centre
