Täna lahvatas käima mängukonsooli Xbox360 päästjaks peetava first person shooter mängu Halo 3 müük. Game rating – Mature (kuigi enim mängijaid saab leiduma ilmselt vanuserühmas 7-14) , Mild Language (lihtsalt dialoogidega selles mängus ei liialdata), Violence (millised on Teie fantaasia senised piirid seoses vägivallaga?), Blood and Gore (sellega ei koonerdata).
Kui meil vigisetakse selle üle, et EMT laseb läbuportaalil Rate meie niigi õhukest moraali- ja eetikatekki augulisemaks närida, samas pole EMTi juhid Rate teemal avalikult välja astunud, siis Bill Gates ei häbene esimesena Seattles bloodbath meets hyperviolence mängu üle anda.
Kas maailma jääb pärast Halo 3 samasuguseks? Kas mingil hetkel hakkavad õpetajad koolis 30 sekundiliste, adrenaliini verre paiskavate ja pulssi üles kruvivate sekvenssidega teadmisi jagama?
Kui iga Hollywoodi A filmi juures teevad tööd sadakond juristi, siis selle mängu juures on tööd teinud mitusada psühholoogi. Aasta-kahega käivad Halo 3 mindsetting raamistikust läbi kuskil 300 miljonit inimest maailmas ja pole mõtet rääkida, et “see meid ei mõjuta, sest see on ainult mingi arvutimäng”. Mõjutab küll. See meid mõjutabki, kusjuures.
Küllap homme leiame aga innustunud kohaliku ajakirjaniku, kes teatab, et lisaks PJ Harveyle meeldib Arvo Pärt kangesti ka Marty O’Donnellile, kes Halo soundtracki kirjutanud. On mille üle uhke olla?
