Sirbis ilmus lugu, mille toimetamata kuju ka siia panen:
London Business Schooli professor Costas Markides armastab oma tippjuhtidest moodustatud tudengkonnale anda järgmist ülesannet – astuge koos võhivõõra inimesega samasse lifti ja sõitke temaga kaasa viienda korruseni. Selle aja jooksul peate olema suutelised talle nii end kui ka oma organisatsiooni strateegiat selgitama nii, et ta suudaks seda viiendal korrusel lifti sisenevale võõrale juba edasi rääkida. Higistama panev ülesanne, kas pole? Seda raskem, kui viimatine strateegilise juhtimise plaan, mida sai väliskonsultantide abil hea pool aastat koos tippjuhtkonnaga silutud sai kokkuvõttes hea sadakond lehekülge pikk.
Linnalegend Eestis räägib omaaegsest pangajuhist, kes lasi infotehnoloogia valdkonna inimestel oma plaanidest rääkida alles tööpäeva lõpus, siis kui tippjuht oli astunud lifti, et oma ülakorruse kabinetist keldrikorrusele pargitud auto juurde sõita. Kui alla jõudes sai ta aru miks ja mida IT-inimesed plaanivad, sai ka vajalik raha selleks eraldatud. Sellise “liftijuhtimissüsteemi” eesmärgiks on mõlemal juhul soov vastata olulisematele stateegilistele küsimustele:
– Kes on meie klient?
– Mida me temale pakume?
– Kuidas me seda pakume?
Riigikantselei poolt ette valmistatud Eesti avaliku teenistuse kronoloogia viimane sissekanne puudutab hetkel võimul olevat koalitsiooni ning tõdeb järgmist: “koalitsioonilepe avaliku teenistuse arendamist ei käsitle. 2006. aasta märtsiks ei ole valitsus avaliku teenistuse edasise arengu osas seisukohta võtnud.” Kui “ei käsitle” ja “pole võtnud”, siis ei tähenda see veel, et vesi teeklaasis saaks rahulikult paigal olla – pigem on tormihoiatust õhus olnud juba enne hiljutisi rahandusministri salvavaid ettepanekuid sotsiaal- ja siseministeeriumi ametnikkonna vähendamiseks. Mõlemad asutused torkasid kohe vastu ning vaevalt Rahandusministeerium asja niisama jätab. Jätkatakse sparrimist teemal – liiga palju ametnikke, ei ole liiga palju ametnikke, on küll palju, ei ole üldse palju. Seda meedia vahendusel toimuvat rituaalset sõjatantsu, mis leiab aset tavakohaselt umbes nädal enne valitsusse esitatavat riigieelarvet on meil juba aastaid nähtud. Seejuures lastakse käest võimalus arutada avaliku teenistuse väljakutsete ja probleemide üle ning minnakse laiali sama targalt, kui omal ajal Eesti administratiivkaardi sodimiseks karikeeritud riigivalitsemise reform.
Ametnike arv ja kaardile veetud joon on küll konkreetsed ja arusaadavad, kuid ei ole seotud avaliku teenistuse sisulise arenguga. Ei joon ega number vasta küsimusele, kuidas pidevas muutuses oleva väliskeskkonna tingimustes rahuldada inimeste vajadusi. Pigem on haldusterritoriaane struktuur ja ametnikkonna arv vaid vahendid, mille abil inimeste ootustele vastavat avalikku teenust pakkuda. Kui markidesliku strateegiapüstituse juurde tagasi pöörduda, siis avalikus safaris ei saa erinevalt erasektorist esimesele ja olulisemale küsimusele – kes on meie klient?, anda välistusi sisaldavat vastust. Vähemalt otse ja avalikult ei ütle seda välja ükski valitsus, kuigi poliitilised eelistused ja prioriteedid sisaldavad endas alati ka vastust küsimusele – kellele valitus suunab avaliku teenused. Vastus küsimusele – mida me oma kliendile pakume? on aga probleemiks enamusele valitsustele maailmas. Euroopa Nõukogu ja Rahvusvahelise Majandus- ja Koostööorganisatsiooni OECD avaliku halduse arendamise ühistöörühm kirjeldab ühiskonna kiirelt muutuvaid ootuseid avaliku halduse poolt pakutavatele teenustele kui suurimat väljakutset, millega valitsustel silmitsi tuleb seista. Pole enam homogeenseteks kogumiteks jagatavate ühtsete soovide ja vajadustega pensionäre, paljulapselisi peresid, füüsilise puudega inimesi või immigrante – riigi moodustab kirev kogukond üksikisikuid oma erinevate ootustega.
Mida väiksem ja sidusam on ühiskond, seda paremini peaks suutma avalik sfäär ka muutuvatele ootustele reageerida – kui selleks vaid osatakse vastata kolmandale strateegilisele küsimusele – kuidas oma teenuseid pakkuda? Eesti haldussuutlikkuse ning avaliku sektori tehnoloogilist taste analüüsinud uurijad on kirjeldanud lähteolukorda taasiseseisvunud Eestis kui valikut halva ja veel halvema vahel, millest suudeti siiski võitjana välja tulla. Toona oli valida, kas omariikluseks vajalike institutsioonide ülesehitamiseka ebapiisava rahaga pakkuda kodanikele mitterahuldavat teenust või jätta osad teenused pakkumata. Selleks, et kõiki teenuseid hästi pakkuda ei jätkunud raha ega kompetentset ametnikkonda. Analüütikud leiavad aga, et Eesti jättis need halvad valikud kõrvale ning valis kolmanda tee – asus radikaalselt umber kujundama viisi, KUIDAS avalikke teenuseid pakkuda, kasutades selleks infotehnoloogia võimalusi.
Avalik sfäär ei kaeva igapäevatööks labidaga maad vaid tema teenuste sisuks on suurel määral informatsiooni kogumine, töötlemine, talletamine ja edastamine. Kõike seda suudab üksik töötaja ning organisatsioon teha tõhusamalt arvuteid ja internetti kasutades. Tehniline tase, milleni praeguseks oleme arenenud, on maailma mastaabiks kadedusttekitav – kõigil ametnikel on laual internetiga ühendatud arvutid, tööks vajalikud olulisemad tarkvaralahendused ning pea kõigil ka enda elektrooniliseks tuvastamiseks seadusega sätestatud viisil kasutada elektrooniline isikutunnistus. Oskuste ja süsteemide edasiseks arenduseks vajaliku raha taha ka asi ei tohiks pidama jääda. Praeguseks on avaliku sektori kulutused infosüsteemide arendamisele on üle kolmandiku meie kodumaisest IT turust, olles sellega “määrava turujõuga tellija” rollis juba hea mitu aastat, kuid arengut takistavaks teguriks on kujunenud just Riigikantselei poolt kuivalt ning ühelauseliselt sõnastatud poliitilise tahte puudumine avaliku teenistuse arenguga tegeleda. Praegune asendustegevus rituaalse eelarve esitamise eels sõjatantsuga sobiks pigem peatse meestetantsupeo repertuaari.
