Käisin täna vaatamas Ilmar Raagi filmi Klass eellinastust Tallinna 32. Keskkoolis. Sealsamas koolis võeti üles enamus filmist ning mitmetes plaanides oli vaatajatele palju tuttavaid nägusid. Saal oli pungil täis.
Vaevalt, et vaatajad pelgalt “oma kooli tundest” sellele kaasa elasid. Ei usu, et see oli “lugu nende koolist”. Kaasa elati, sest lugu oli hea, rääkis publikuga nende keeles ja neile olulistest asjadest. Ilmar on ise mitmel korral seda filmi kommenteerides toonud esile stsenaariumi mitmemõõtmelisuse – jah, film jookseb küll ajaliselt läbi seitsme päeva vastu oma paratamatule lõputupikule, kuid selles on ruumi jäetud mitmele ajatule teemale. Selles on lugu meheks saamise mängudest ja rituaalidest, lugu lähedusest ja pealiskaudsusest, enesekehtestamisest ja allaandmisest, kaasaminemisest ja käegalöömisest. Lugu on ajatu ega sõltu kohast – ka minu klassis, hoovis, malevarühmas, sõjaväes on seesama lugu kordunud ja kordunud. Iga kord on ta saanud mingi lahenduse, kuid kordagi pole lahendus olnud selline, mille üle võiks uhkusega öelda, et kõik õppisid midagi ja said sellest väärt kogemuse võrra rikkamaks. Sama lugu on kord lõppenud surmaga, kord inimese vaimse vigastamisega kogu eluks, sõjaväeosast põgenemise ning seejärel põgenemise eest sõjaväetribunali all vangi mõistmisega ning ühelgi korral ei tahaks ma öelda – mis ei tapa, see teeb tugevamaks. Eesmärk ei ole ju sotsiaalselt pärsitud misantroope toota vaid kasvatada meie ühisosa ja teineteisega ühiselt hakkamasaamise võimet. Ilmar ei lase ka lool happyendi valguda ega lõpeta filmi seal, kus paljudel tekib kiusatus päästvaid tiireid kohe-kohe nägema hakata. Kui asi ei saa enam halvemaks minna, siis ikka saab küll…
Aga tegelikult. Ilmar on hea loo kirjutanud ja hästi kirjutanud – selles jäetakse palju rääkimata ja osatakse õigel kohal vaatajale edasi mõtlemiseks ruumi jätta. “Klassi” stsenaariumit lugenuna ja tegijatega põgusates kontaktides olnuna arvasin, et tegu filmiga, mida oleks hea ka pärast vaatamist koolis arutelu alla võtta. Nüüd, filmi näinuna arvan endiselt, et filmis on palju arutamisväärset, kuid paraku ei ole võimalik end ette kujutada olukorda, kus peale lõppu oleks tuled põlema pandud ja kergelt käsi kokku plaksutades kamandatud – nonii, nüüd hakkame nähtut arutama. Peab jätma veidi aega omaetteolemiseks. Veidi iseendaga hakkama saamiseks. Minul oli küll hea meel, et täna kohe aruteluks ei länud ja Ilmar mind arutelu käivitamiseks ära ei kasutanud… Ma olin sedavõrd tugevate tunnete kütkes, et poleks miskit mõistlikku osanud rääkida.
Eellinastust näinuna ei tohi ma kuidagi tulevaste vaatajate elu ära rikkuda ja tuleb end vaos hoida sisust rääkimisel, kuid apetiiti võib ikka üles kütta :) Samas pole üldse lohutav teada, et selles filmis, erinevalt maailma filmiklassika reeglitest jäävad Romeo ja Julia ainsatena ellu. Nemad peavad kuidagi edasi elama ja eluga hakkama saama.
Aitab. Ma olen endiselt filmi mõju all ja värsked emotsionid vaja esmalt läbi seedida. Arvan aga filmist küll. Hästi arvan.
Arvan, et see film saab suureks. Arvan, et üks tänavuse lõpukirjandi teemasid on “Klass”. Õigusega. Usun, et koolilõpetajatel on selleteemalises kirjandis palju öelda. Olen veendunud, et selle filmiga on antud meile võimalus muuta midagi Eestis, liigutada märkimisväärset osa ühiskonnast, panna inimesi kaasa mõtlema, küsimusi otsima, vastuseid leidma ja end muutma.
Respect, Ilmarile ja kogu tiimile.
Mulle läks see film ka tõsiselt südamesse, käisime enda klassiga seda vaatamas, pärast oli nii,et kui film läbi sai siis mina ja 2 klassiõde nutsime, igastahes jah… sellest filmist oskab aind head öelda. Igati õpetlik. Aga mis teha? elu on selline.
Ma arvan, et just sedasama filmi tuleb näidata kooli kavas.
see peab olema õpetus ja võibollla ka abi kellelegi.
ma ei uskunud et elu võib nii hull ollla aga eks see film ole ju tehtud pärisloo järgi.
ma arvan et inimesed kes peale selle vaatamist veel ükskõikseks jääävad tuleks panna kuhugile asutusse..
liiga õudne oli ja minuarust nuttis enamus saal. kuigi oli mõni selllinegi kes lihtsalt kõige jubedamate kohtade peal naeris.
ega emotsioonid mis see fil tekitas just kõige selgemad ei olnudki. vahepeal ei saanud aru kas naerda või nnutta….
kindlasti minge vaatama sest see film on üs kõige paremini tehtud filme üldse mis kajastab koolielu telgitagused mida isegi õpetajad ei suuuda uskuda..
Selle filmi puhul ongi see, et enamik inimesi on mingit moodi kiusamisega kokku puutunud – elu on selline, aga miks ta siis selline on? Kas ei saaks siis seda kuidagi muuta? Mina igatahes ei oskaks. Praegu vanema ja julgemana astuks küll kiusajatele vastu, aga 13, 14 aastasel seda julgust ei ole ja ei ole ilmselt ka piisavalt empaatia võimet, et kiusatule kaasa tunda.
Tõsiselt hea film, jah, paraku on tänapäeva maailmas ka reaalselt sellised probleemid olemas (film ongi ju selle põhjal). Ma loodan igatahes sügavalt, et “Andresed” sellest midagi õppida suudavad ning samuti loodan ma ka seda, et ülejäänud “lambakari” hakkavad mõtlema enda peaga ja ragistama oma ajurakke! Minul isiklikult tekkis filmi jooksul mitu korda tahtmine filmi sisse astuda ning küsida: “No mis Kurat siin toimub? Kas KELLELGI üldse kahe kõrva vahel midagi on?”
JEP, FILM ON TÕELISELT HEA!!! RESPECT!
Film läks tõsiselt südamesse.See võiks koolides isegi kohustuslik olla.
sest koolides tõepoolest on palju vägivalda jms.
Lihtsalt erinevad inimesed leiavad erineva lõpu,kas siis hea või halva.
Ja usun et selline film ei tohiks kedagi külmaks jätta.
Minu jaoks oli film väga kurb tõde. Ma arvan, et see film peaks jõudma igasse kooli mingile kindlale vanuse rühmale vaatamiseks, sest kõigil pole võimalik kinos käija, ega seda filmi laenutada, aga kõigil õpilastel oleks kindlasti vaja seda filmi näha, sest kui selle filmi mõte nendeni ei jõua, võib selline kurb tragöödia päriselt ka Eesti koole tabada. Siit ka soovitus filmi tegijatele, viige see film Eesi koolidesse.
mina nägin seda Jõgeval Alo Mattiiseni muusika päevadel..ja jahh… ka seal naerdi ja nuteti :P noo..jah.. mis ikka varjata… ise ka naersin ja osades kohtades tuli nutt peale.. ning tõdesin,et enamus oli täielik tõde koolides… jahh…naerud ja itsitused olid väga kohatud filmi ajal,kuid siiski vajalikud,et sealt saalist joostes mitte välja minna… kuid jahh.. tean,et kõigile jõudis sõnum pärale… täiesti kindel selles!! ning suured kiitused filmi tegijatele!!! :D
Tõsiselt hea film. Jube hästi näideldud. Pean tunnistama, et isegi nutsin filmi ajal pärispalju. Aga meie elu ongi ju tglt selline. Naerda sai ka. Kuid vähe, Mõned inimesed naersid kinos ikka väga kohatu koha pealt. Tõesti nõustun sellega, et seda filmi võiks näidata koolides, või panna kuskile netti üles, kust saaks seda endale koju tõmmata. Ma käisin seda 3 korda vaatamas :P
Aga lihtsalt, liialt hea film.
Ei ole midagi nii, et eesti S***e filme teeb!
PARIM EESTI FILM! Olen selles rohkem kui kindel!
Näitlejatest polnud varem midagi kuulnud, kui nad tegid oma tööd rohkem kui hästi!
Super (Y)
Nonii, selle filmiga läks küll asi liiga ulmeks ära, ma lootsin ikka midagi palju palju paremat. EI OLE ILMASKI olemas sellist klassi kus absoluutselt kõik on ühe vastu. Nii lapsik ei saa olla mitte keegi nii et see film on väga üleliialdatud.
filmi point oli aga hea
Kurb on mõelda, et see on reaalne elu..
Kinost välja astudes käed värisesid..
Teatud hetkedel sulgesin silmad..
See oli tõsiselt HEA film..
Ja minu arust võiks see olla koolides kohustuslik..
Võibolla ei mõjuta see kõiki, aga halba see ka ei tee!!
Teistele ei oska selle filmi mõtet ma sõnadega edasi anda..Seda peab lihtsalt ise nägema kindlasti!
“Klassi” vaadates tekkis väga vastik tunne.
Ma ei teagi kas teist korda seda näha tahaksingi, sest neid tundeid küll eriti uuesti kogeda ei soovi. Aga kuna 1 film suutis mind nii palju mõtlema, vihastama ja kurvastama panna, siis pidi see ikka pagana hea film olema =) Veidike ebaloogiline tundus see, et teoses olid pahatahtlikud nii poisid kui ka tüdrukud. Kuigi jah, kui kuulen uudistest, et mingid noored plikad uputasid kassi ja teised tüdrukud peksid oma klassiõe läbi…siis tundub, et Ilmar Raag polegi selle koha pealt eksinud.
Kommentaare lugedes vaatan, et see teos tekitas paljudel sarnaseid mõtteid =D Ka minul tekkis päris mitu korda soov läbi ekraani astuda ja sealpool asjad paika panna. Tundus, et see koht, kus need noored elasid, oli mingi teine dimensioon vms, aga vb on mul lihtsalt vedanud et midagi sellist pole pidanud läbi elama. Kinost väljudes mõtlesin samuti selle üle, et “Klassi” peaks kindlasti koolides näitama ja võibolla mõnes kohas pausi peale panema ning õpilaste tegude üle arutlema.
Ei ole midagi halba öelda, super film. Üks vähestest, mis on nii tugevaid emotsioone tekitanud.
Hea film. Nutma päris ei hakanud, aga silmad läksid veidi märjaks küll. Naerma mind küll seal midagi ei ajanud. Filmi vaadates tuli tahtmine ise sinna minna ja kiusajatele midagi teha. Hästi kurb film, poleks arvanud, et mulle see meeldib, sest ma ei salli tavaliselt selliseid filme ;). Ma ei tea ühtegi kooli / klassi, kus päris selline olukord oleks, aga koolivägivalda on igal pool ja liiga palju. Mina ja paljud teised, keda koolis ei kiusta peavad õnnelikud olema, sest selles filmis Joosepi ja Kaspari nahas ei tahaks vist mitte keegi olla. Ma südamest loodan, et nii karmi vägivalda pole ühesgi klassis. Tõesti südamesse läks see film, kahju, et nii kurva lõpuga.
Peab ytlema, et on ikka küll selliseid olukordi kus KOGU klass on ühe vastu. Nende hulgas on küll neid, kes saavad aru, et see on mõttetu ja vale, kuid nad ei hakka sellele ka vastu. Nad ei kaitse endast nõrgemaid, vaid iseenast…
See on täiesti reaalne.
Just eile käisin seda filmi vaatmas. Super. Ma tulin saalist välja ja ma olin mingi tund aega lihtsalt vait. Mul ei tulnud sõnad lihtsalt suust välja. Süžee, teostus… Super!
Tõesti, vaieldamatult Eesti parim film…
See mõjus. Mu sõbranna ütles mulle hiljem, et kui tema peaks sellist asja kooli peal nägema, nagu seal filmis toimus, siis tema enam oma suud kinni ei hoia ja üritab teha kõik mis võimalik et asja parandada. Ka mina olen seda meelt:)
Mis oli veel lahe, oli see et tegelased olid realistlikud. Mul oli selline tunne, et ma ju tean neid kõiki, ja nad kõik ongi sellised.. Nad olid nagu mu naabrid ja lähikondlased. Side tekkis nende tegelastega. Filmi vaadates vajusin ma nagu oma mulli täiesti ära. Ma ei kuulnud yldse mis ümberringi toimus…
Suur suur aitäh Ilmarile ja kõikidele teistele..:)