Veel üks väike päevakohane nupuke Eesti Ekspressi võrguväljaande tarbeks:
Mäletan noorpõlvest pöördteadet: “Arstid tegid kõik, mis suutsid, kuid patsient… jäi ellu”. Viimati vist kippus arutelou samas suunas minema ühel EBSi vilistlaskonverentsil, kui arutati riikliku innovatsioonisüsteemi ja majanduskasvu seoseid. Leiti, et riiklikule innovatsioonisüsteemile vaatamata majandus Eestis ikka muudkui kasvab ja kasvab ning seda täitsa omasoodu. Valitsuse tehtmisest või mittetahtmisest sõltumata. samale järeldusele, kuigi globaalsel tasemel, tulid ka hiljutisel Davosi majandusfoorumil arutelus osalenud tippanalüütikud, kes leidsid, et globaalne majandus ning finantsturud on hetkel nii heas vormis, et isegi keskmises perspektiivis (3-5 aastat) ei mõjuta valitsuste (rumalad) otsused maailmamajanduse arengut. Küsimus valitsuse ponnistuste kiuste omasoodu (ja seejuures mitte innovatsioonimahukalt) kasvava majanduse mõjutamisest on vaatluse all ka värskes Tuleviku-Uuringute instituudi uurimuses “Innovaatiline tegevus Eesti ettevõtetes“. Sama teemat, kuid avaramalt vaatleb seoses tähtsa Euroopa ametniku ootamatu ajakavamuudatusega nädal aega hiljem avalikustatud Euroopa Innovatsiooni Tulemuskaart.
Eesti ettevõtted on uuenduslikud. Seda Euroopa keskmisest rohkem. Meie teenindusettevõtted hakkavad Euroopa taustal kohe eriliselt silma oma uuenduslikkusega, kusjuures ühe innovatsioonile investeeritu teenivad nad ka päris kenasti tagasi. Teenindussfääri eripära ehk ka – oma uuenduste tulemuslikkus annab klientide rahulolu kaudu kohese tagasiside. Tööstuses võtab see kauem aega ning juhul, kui oled allhankija, ei ole ilmselt toote lõppkasutajaga kunagi otsekontakti.
Eesti puhul hakkas silma aga kaks iseloomukat näitajat:
– meie ettevõtete investeeringud innovatsiooni (innovatsioonikulutuste suhe netokäibesse) on madala tootlikkusega (innovatsiooni tulemusena sündinud uute toodete suhe netokäibest).
– meie ettevõtete innovatsioonikulutuste struktuuris on ülivõimsaks liidriks ikka ja endiselt “uute masinate ja seadmete soetamine”. See tähendab mujal maailmas loodud uute tehnoloogiate import – oleme innovatsiooni väärtusahelas tarbijad, mitte tootjad.
Uuringu lõpus pakutud soovitused valitsusele on vormistatud viisil, mis ei riikliku innovatsioonipoliitika mõjukuse üle suurt ei arutle, kuid meentuades Soomes enne viimast suurt 80ndate lõpu-90ndate alguse “lama” ning sellest edukat väljumist saab öelda vaid, et innovatsioonisüsteemi mõjukus ja tõhusus ilmneb majanduskriisi tingimustes. Jälle tuleb meelde see, et viimastes vestlusringides on kohalikud analüütikud lausa anuvas toonis hakanud lootma peagisaabuva majanduskriisi puhastavale jõule.
