HEI 4(5):Uus ja vana ilm

Jutt pole teps seotud ilmastikuga vaid viisiga, kuidas ümbritsevat koeme. Ilmus värske HEI number, kus oma arvamusloos püüan leida organisatsiooni juhtimises olemuslikke erinevusi lähtuvalt sellest, kas vaatlen seda tööstusühiskonna või infoühiskonna vaatenurgast. Lugu ise selline:

Paistab, et ühes asjas on kõik nõus – see ühiskonnavorm, mis just hiljaaegu läbi sai kandis nimetust tööstusühiskond. Millal ta päris täpselt läbi sai pole selge, kuid tahavaatepeelglist paistab ta endiselt kui suviselt kuiva kruusatee tolmujutt meie sabas. Tee, mida mööda praegu edasi sõidame pole aga üksmeelset nimetust veel saanud – on ta nüüd infoühiskond, innovatsiooniühiskond, teadmistepõhine ühiskond või miskit muud. Igaüks vaatab oma vinkliga ja näeb enesele olulist. „Misiganestanimikapoleks“ ühiskond on globaalsem ning avaram ja samas kitsam ning suletum, masinlikum ja inimlikum, dünaamilisem ja paigaltammuvam ning seda kõike veel samaaegselt ja hästi kiiresti – esmapilgul kaos kuubis. Riigid ja ettevõtted ei karga käsu peale ega korraga ühest ühiskonnavormist teise vaid see võtab oma aja. Möödunud suvel märkasin ühtäkki, et suvekodu lähise külapoe seina ääres end päikese kätte sarvikuringile parkinud „varumeestepingilt“ kostub pidevalt uusi ja polüfoonilisemaid mobiilihelinaid ning mehed loivavad plastpudelist viimast õllepiiska välja pressides oma igapäevasele juhutööle. Ülemus, näe, oli annud ning nüüd kupatab neid SMS teadetega objektile. Töölt lahkumisest antakse samuti SMS teatega märku. Mobiiliga olevat ülemusel odavam mehi tööle utsitada kui autoga neid küla peal taga ajada. Telefon uhkelt kaelas rippumas, olid aasta eest tehnoloogilisi vidinaid põlanud mehed astunud oma pisikese täiendava samme uude ühiskonnakorraldusse. Töö on küll sisuliselt sama, kuid töö korraldamine ja suhtlusvorm on muutunud.

Asjadele või nähtustele antavast nimest sõltumata on tähtis, et inimesed hoomaksid teatud asjade olulisust ning oskaksid olulisi asju ka väärtustada. Kui suur hulk inimesi näeb ühtäkki asju uues valguses ning ühiskonna väärtushinnangud muutuvad nimetatakse seda paradigma muutuseks. Paradigma muutus on nii kole sõna, et endine Motorola juht Mike Zafirovski keelas firma nõupidamistel kahe asja – mobiiltelefonide ja väljendi „paradigm shift“ kasutamise. Helisev mobiiltelefon juhtivat tähelepanu ühises fooksues olevalt kõrvale ning paradigma muutusest jauramine hägustavat tegevuseesmärki.

Püüdsin koos mitme klassi innovatsiooni juhtimist õppivate ning ettevõtjatena seda igapäevaselt praktiserivate tudengitega joonistada lahti erinevusi „olulistele asjadele vaatamise kunstis“ ja mõista, kas ainus, mis meid praegu tööstusühiskonnast eristab on võime näha senini poolenisti veega täidetud klaasi hoopis pooltühja klaasina? Või on seal miskit veel erinevat nende ühiskondade vahel? Püüame kõigi organisatsioonide jaoks olulisi nähtuseid vaadelda esmalt läbi tööstusühiskonna prillide ja seejärel selle uue, tärkava ühiskonna prillide.

Sama tabelit saab täita erinevates organisatsioonides ise ja näha oma töötajate vaadet asjade seisule.

Muudatused, mis „vanas maailmas“ toimusid tööturul viimase sajakonna aasta jooksul ning kus teenindussektor on tööandjaks juba pea kolmveerandile töötajatest on Eestis toimunud kümnekonna aastaga. Enamus „teenindussfääris“ töötavatest inimestest märkasid eelnenud tabelit vaadataes, et nad näevadki oma elu igapäevaselt juba selle „uue ühiskonna prillide“ läbi. Olulisimad erinevused hakkavad aga silma, kui vaadelda siinsete ettevõtete juhtimisalaseid võtteid (need omakorda peegeldavad ja kujundavad organisatsioonikultuuri), mis vana hea tööstusühiskonna vormelite järgi kujunenud ning suhtumist teadmistesse ja õppimisse. Oleme küll nagu uue ühiskonna ettevõtted, kuid mitte päris. Ilmselt naljaga pooleks võrdles Harvardi Ülikooli innovatsiooniprofessor Clayton Christensen innovatsiooni ja rasedust – kummatki ei saa olla natuke. Kuna aga autoritaarselt juhitud ja teadmistesse kui suvalisse tootmisvahendisse suhtuvaid kasumlikke firmasid meil küllaga, siis Christenseni väide ei pea paika. Vähemalt praeguses, lühemas perspektiivis vaadatuna.

Käegakatsumatud kaupu ja teenuseid võiks omakorda jagada inforikasteks ja teadmisterikasteks – ajaleht, plaaditäis muusikat ja vana hea Microsoft Windows 95 on inforikkad tooted, samas on advokaadi, programmeerija ja hambaarsti poolt pakutav teadmisterikas kaup. Nüüd püüan korra nende toodete ja teenuste eripärasid vaadelda. Siit peaks kooruma ka järgmine mõtlemiskoht – kas minu organisatsioon keskendub inforikastele võid teadmisterikastele teenustele/toodetele?

Võrdlusena võiks öelda, et inforikka toote tee valimisel on tegu tööstusühiskonna tootmisettevõtte, vabriku analoogiga ning teadmisterikka tee puhul oleks tegu käsitöölise, mingi meistrihoovi laadse organisatsiooniga. Vahe on ainult selles, kas minu toode ja teenus on materiaalne objekt või mitte. Või millisel määral on minu tootesse pakendatud lisaks materiaalsele ka infot, käegakatsumatut väärtust.

Lisaks võib näha soovi erinevate ettevõtete sees omavahel kombineerida inforikkaid, standardseid lahendusi koos rätsepatööga – olgu selleks internetipanga baasteenused võrrelduna personaalpanganduse kaudu pakutavaga või plaadile salvestatud muusika võrrelduna elavas esituses toimunud kontserdiga. Inforikkus ja teadmisterikkus ei välista teineteist vaid täiendavad, kuid neid ei tohi juhtimises segi ajada nagu maasikamoosi ei ajata segi lõhepasteediga.

Innovatsiooniuurija Clayton Christensen Harvardi Ülikoolist on öelnud, et innovatsiooni juhtimisel oleme praegu umbes samas kohas, kuis olime tööstuslike protsesside ning kvaliteedi juhtimise vallas umbes 25 aasta eest. Pole välja kujunenud viise, standardeid ega parimaid meetodeid, mis töötaksid kõigi „uue ühiskonna“ ettevõtete jaoks. On olemas aga suundumused ning nende suundumuste suunale peaks ka meie organisatsioonid end seadma, mitte püüda arenguga vastuvoolu tagasi tööstusühiskonna suunas ujuda.