Ümbritseva keskkonna muutuste tunnetamine, muutustele reageerivate uute ideede pidev otsimine, idee kandepinnale kinnituse saamine ning seejärel kiire elluviimine on konkurentsitihedas maailmas väikeste tegijate eeliseks ja edu aluseks.
Nimetagem siis seda protsessi kasvõi “ropu ja inimkauge valitsuse ja välismaa” sõnaga innovatsioon. Kui TAN tutvus Praxis/Hill&Knowlton eeluuringuga “Innovatsioon ja Eesti arvamusliidrid…” (pdf) langetas mu TANi pinginaaber Jaak Aaviksoo tähendusrikkalt prillid ja kritiseeris teravalt leheküljel 4 uuringu aluseks olevat innovatsiooni definitsiooni ” Innovatsiooni defineerimisel lähtusid autorid uüdtunnustatud lähenemisest, mille kohaselt innovatsioon on leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine majanduslikus protsessis.” Tema kriitika on õigustatud ja sekundeerisin talle – katse kitsendada innnovatsiooni tähendust pelgalt ettevõtlusega seotuks on väiklane ja välistav. Uuringu soovitused – rääkige inimeste keeeles ja laiendage teemast arusaajate kogukonda, on aga õige, seda püstitatud definitsioonist sõltumata.
Innovatsiooni teemast on õhk eestis suisa tiine. Heas tähenduses on saabumas murdepunkt, mida olen oodanud juba 5 aastat, seda viimatise “Teadmistepõhine Eesti” (pdf) ebaõnnestunud launchist alates detsembris 1999. Kui asja tõsiselt ei võeta, siis jääb Riigikogu ja Vabariigi valitsuse formaaliast väheks.
Möödunud nädalal päädis minu arust ebaõnnestumisega katse Riigiametnike Foorumil käsitleda uuenemisvõimet ehk innovatsiooni avalikus sektoris. Foorumi teise päeva hommikul alustas oma ettekannet osalejatevaba auditooriumi ees Indrek Neivelt sõnadega: “Mida halba ma olen teinud, et mind siia foorumile teise päeva hommikust ettekannet pidama kutsuti? Lohutan end vaid sellega, et minu eel kõnelenud professor Mati Heidmets on mingi veel suurema patuga hakkama saanud – ilmselt nuheldakse teda selle eest, et ta tegi Tallinna Ülikooli ja parim karistus selle eest on kutsuda ta Tartusse kõnelema tühjale saalile”. Indreku tagasiteel tehtud mobiilikõne oli kõike muud, kui energiast ja motiveeritusest pakatav. Mati aga suutis stoilise rahuga asjast üle olla ning lubas “otsiva ühiskonna” teemal edasi lõigu laiutada.
Vabariigi Presidendi Akadeemiline nõukogu pühendas oma neljapäevase istungi innovatsiooni teemale, takerdudes paraku teadlaste vigisemisele ja EASi eneseõigustusele. Mis ma viimatisest ikka täpsemalt tean – nimetatud istungile edastati mulle kutse, kuid tund enne ürituse algust teatati vabandavalt telefonis, et “ettekandja Jüri Engelbrecht soovis oma auditooriumi ise valida”, istung muutus seeläbi kinniseks (kas planeeeritud kaks nõukogussse mittekuulunud külalist oleks akadeeemilise õhkkonna muutnud kuidagi riivatuks?) ning mul paluti mitte Kadriorgu ilmuda. Tema ettekande PPointi lisan aga siiasamassse asjast huvitatuile vaatamiseks. Raske juhus, tuleb tõdeda.
Samal ajal on esialgu möödunud nädalale planeeritud HTM teaduspoliitika ja MKM innovatsioonipoliitika komisjonide ühisistung, mis pühendatud “Hinnang RAK meetme 2.3 “Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni edendamine” elluviimisele” elik rahvakeeli Euroopa Liidu raha kasutamisele innovatsiooni edendamiseks edasi lükatud 11. oktoobrile. Mahukale hinnangule oodati nimelt komisjonide liikmeid kujundavat oma seisukohta istungi käigus, kuna materjale ei olnud enne võimalik osalejatele edastada. Õnneks reageerisid komisjoni liikmed piisava teravusega ning nüüd on aega veidi kauem palgatud eksperdi Alasdair Reidi tehtuga tutvumiseks. Seda ma siinkohal nüüüd püüan siis ka teha.
Esmalt hakkab silma tõsiasi, et lähteküsimusele “Analysis of the appropriateness and effectiveness of current policy – whether the measures have been operational (effective) in addressing the strategic goals?” otsesest vastamises on ekspert suutnud viisakalt hoiduda. Tema tõdemustest olulisimaks pean aga Eestis laiemalt levivale kognitiivse dissonantsi saadiumile viitamist, mis järgnevas kaadris kõige selgemalt väljendub – olemasoleva strateegia ja plaanituga vastuoliline käitumine valitsuse (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi) poolt.
Planeeritust vähem toetust pälvinud valdkondade kohta esitatakse ka hüpoteesid selle põhjuste kohta:
- Reduced/dropped:
- Technology programmes:
- lack of capacity in ministries?
absence of road-mapping ?- Venture capital:
- political decision to develop development fund outside of SPD
- Science-industry mobility:
- Restricted supply of HR ?
- Incubator programme & technology parks
- absorption capacity?
Hüpoteesid küsivad üheselt ja selgelt meie võimekuse kohta võetud ülesandega adekvaatselt hakkama saada – sõnadelt tegudele minna. Plaanitu elluviimise kohas on ekperdile silma hakanud EASi sisebürokraatia ning juhtimisprobleemide roll innovatsiooniprogrammide pidurina:
“Strong & widespread criticism of management of programmes by Enterprise Estonia.”
Reidi lõppjäreldused toovad esile kaks stsenaariumi, millest konstruktiiivsem sisaldab järgmist:
- Prioritise and focus RTDI funding with a view to structural change:
- (State) Technology development programmes (specific technology fields, specific sectors);
- Capacity building in enterprises through funding for recruitment of “innovation managers”
- Develop sectoral capacity to predict and manage change (foresight, road-mapping, technology ‘training centres’)
- Continue to invest additional funds strategically in a limited number of research clusters with a view to international attractiveness.
Nüüd võiks hetkeks silmad kinni panna ja hakata mõtlema selle üle, millist jõudu, sealhulgas ka poliitilist jõudu, oleks vaja pakutud struktuurse muutuse teostamiseks? Reidi pakutud loend struktuurse muutusega kaasnevatest tegevustest on küll pealiskaudne ja kõrvalseisjalik, kuid sellest loendist olulisem – kas suudame ka neid tegudeni viia? Inimesed, kellega saame arevstada, on ju needsamad, kes praegu asju veavad ja juhtide vahetamine uutega taastoodab uue segaduse perioodi?
Võime kaaluda EASi nõukogus ettevõtlusorganisatsioonidele hääleenamuse ja parteipoliitiliselt sõltumatu, täiskohalise ning -palgalise nõukogu esimehe nimetamist, Eesti Arengufondi käivitamist ning seda vormis, kus MKM ei kontrolliks läbi poliitilise tellimuse asutuse tööd vaid laaseks fondil tegutsseda avalikest huviddest ja oma kompetentsidest lähtuvalt – kas need oleksid aga piisavad sammud? Mina lähen 11. oktoobri istungile hetkeseisus suure hulga küsimuste ja paraja peessimismiannusega, mida vaevalt ka järgmisel nädalal siseringile esitletav eksperthinnagu põhiraport suudab kummutada.
Harjumuspäratu seis – olen enamusele rasketest otsustest ja aruteludest läinud konstruktiivse optimismi toonist kaantuna…
