Ekspressi veebiväljaande tarbeks sõbrapäevajärgne avastus
Aprillis 2006 leiti Londonis oma korterist surnuna Joyce Vincent. Mitte see Joyce, kes omal ajal laulis hiti kuldsetest lintidest, mis tuli siduda ümber tammepuu. Üks teine Joyce. Lihtsalt suri ühel heal päeval ära. Kui tema korteri uks politsei poolt lahti murti, siis televiisor mängis kodus ja jõulukingid ootasid endiselt avamist. Kingid kolleegidelt, sõpradelt, sugulastelt detsembrist 2003. Kortermajas, Londoni linnas, sõbrad, sugulased, naabrid, kollegid, ametkonnad – ja kaks aastat hiljem leitakse skelett mängiva televiisori eest.
Robert Putnam väitis EPLile antud intervjuus veidi pärast Joyce skeleti leidmist: “Sotsiaalne isolatsioon on kõrge enneaegse surma riskifaktor.” Putnam pole ainus, kes on juhtinud inimeste vahel oleva suhete võrgustiku väärtust kõrgelt hinnanud ning suhete kadumise üle muret tundnud. Keskmisel ameeriklasel on kodus 23 elektroonikaseadet ning tal on kaks lähedast tuttavat. Tehnoloogiaeelarve on tal kuskil 1.500 USD/aastas, lähedastele kulutatakse aastas umbes 3 korda vähem.
Sotsiaalne kapital, täpsemalt aga tema muutumine tehnoloogiate poolt vahendatud suhtluseks on andnud võimaluse ka sotsiaalsete võrgustikele rahalist väärtust arvutada. Tavaliseks hinnaks kipub kujunema kuskil 100 USD elektroonilise sotsiaalse võrgustikuga liitunu kohta ning kuna üks inimene võib kuuluda paljudesse erinevatesse võrgustikesse alates Friendsterist ja lõpetades Orkutiga, on ka sotsiaalse kapitali äril piiramatu rahaline väärtus. Järjekordse mulli lõhkemiseni, sest oma tulude poolelt jäävad nad pea sadakond korda alla oma rahalisele väärtusele ning investorid muutuvad tasahilju juba ärevaks.
Investorite survest olenemata on aga inimese suurimaks sõbraks saanud tehnoloogia, teised inimesed on küll igati suhtlemistväärt, kuid seda pigem tehnoloogia vahendusel. Virtuaalmailma Second Life on oma kampused kolinud juba mitukümmend kõrgkooli, püüdes aktiivselt võidelda turuosa eest selles uues keskkonnas. Tiigrihüppe juubelikonverentsil räägib sellest, kuidas tänapäeval noored suhtlevad rate.ee asutaja Andrei Korobeinik. Ka sõbrapäeval emmatakse esimesena hommikul ärgates oma mobiiltelefoni ning alles seejärel kallimat inimest enda kõrval. Seda, kas me oma parima sõbra – tehnoloogiaga omaetteolemise käigus äkki vahepeal ära surnud pole, annab oma klientide käitumise analüüsist ning profileerimisest lähtuvalt vastavatele organitele teada aga Google.
Kle mees.
Kas sa kord juba ei lõpeta seda vargust ära?
Jahud innovatiisustest ja muus jurast, kuid ise ei tea elementaarseid veebitreimise kirjutamata seadusi.
Bandwidth theft (inline linking) ei ole hea praktika.
Teise poole (see kelle serveri andmemahtu varastad) otsene rahakoti tühjendamine ju.
http://en.wikipedia.org/wiki/Bandwidth_theft
Loe kui viitsid ja tee endale ükskord selgeks.
Selles küsimuses jään eriarvamuse juurde. Veeb seisneb viitamises, mitte oma serverisse kama koondamises.
Oh sa naljamees küll. Loe ja mugista omaette. Kurb asja juures on see et eks varas arva ka et naabrimehe puuriit tema oma on, ehk siis – tal on oma eriarvamus.
Tõsiselt nüüd – ole ikka viisakas mees ja lõpeta pull. Mul pole sellest suurt midagi, kui ehk niipalju et ebaõiglus ei meeldi aga endale ju keerad käkki.
Muidu sihuke viisakas tüüp (kohati küll pilvedes IMHO).