Sain kirja Katrinilt, kus ta kutsus ettepanekule 595 SE I toetust avaldama. Mina toetust ei avaldanud.
Seda kahel põhjusel:
– esiteks leian, et ei praeguses vanemahüvituse seaduses nagu ka menetlusse antud vanemahüvitise seaduse muutmise eelnõus pole isade lapsehoolduspuhkus piisaval määral pere jaoks motiveeritud. Pikenev hüvitatav periood võiks just tulla sisse läbi isade kohustusliku perioodi sisseviimise, näiteks vähemalt 6 kuu ulatuses 18 hüvitatavast kuust.
– teiseks leian, et naiste naasmine tööturule, aktiivsesse ellu peaks olema just töö- ja pereelu ühitamise ning võrdõiguslikkuse edendamise kohalt oluline eesmärk ning praegusel kujul tehtud muudatusettepanek pärisb emade tööturule naasmist.
Lugesin Katrini pöördumise veel kord läbi ja tundsin ka isiklikult puudutatuna. Mitte sõnagi isadest ega vanaisadest. Samas mainitakse lühikeses ja soravas kirjas emasid, vanaemasid ja emapalka 11 korral.
Ma ei suuda uskuda, et olen erandlik isa, kes oma lastega veetnud olulise osa nende imikuajast, sestap julgen soovitada tulevikus kasutada selliste pöördumiste retoorikas vanematest rääkides nii ema kui ka isa nimetamist.