Vaevalt, et lähiaastatel uut ja teadlikult kujundatud rahvusbrändimise programmi meil tuleb. Viimatine WtoEst ensiselt liialt valus lähiminevik. Tõsiasi, et temaga juba vaikselt harjuma hakatakse, ei tähenda sugugi seda, et asi oleks nii välja kukkunud nagu ta oleks võinud. Bucci esitletu kõrvale tahaksin tuua aga Simon Anholti lähenemise ning turunduskommunikatsiivse Welcome to Estonia asetan seega parem teisele riiulile, muude asjade taha mittenähtavale kohale. Riiulitäidisena aga ka oluline kogemus.
Bucci esinemise juurest ennemainitule lisaks veel kaks kõrvatahapanekut tema jutust:
- Itaalia brändi edu kui õnnelik asjaolude kokkusattumine laiema, globaalse tarbimisühiskonna eelistustes toimunud muutused 1970ndatel aastatel, mis Itaalia poolt pakutava tugevalt konkurentsivõimeliseks tõid ning mis praeguseks on oma eeliseid menetamas.
Bucci enda kohaselt: KEY FACTORS OF THE SUCCESS OF “MADE IN ITALY
- THE CREATIVITY OF THE ENTREPRENEURS
- THE “DESIGN OF IDENTITIES” OF THE TOP FASHION DESIGNERS
- THE INDUSTRIAL DISTRICTS :THE PLACES OF QUALITY
- MILAN : THE DISTRICT OF INFORMATION, COMMUNICATION, B to B SALES
- THE RELATIONSHIP BETWEEN ENTREPRENEURS AND DESIGNERS
- NEW MANAGEMENT TOOLS
- THE ITALIAN CULTURE OF DIFFERENCES IN BEAUTY AND TASTE
ning lõpuks
“BUT FIRST OF ALL
THE CHANGING IN CONSUMPTION
DURING THE ’70
(FROM MODERNITY TO POST-MODERNITY)”
Bucci toon seega edufaktoritena esile äriinimeste ja ettevõtjate loovuse (ning nende koostöövõime disainerite ja teadlastega, selline omaaegne uusrenessaansi puhang), keskendumise identiteedi – brändi ja turustuse haldamisele ning seejuures tootmise, logistika ja müügi aalhankimisele, järgmiseks sieriklike valdkondlike tõmbeklastrite roll, Põhja-Itaalia ja Milaano roll, teistsugused juhtimistööriistad (aktiivselt kasutusel lihtsad ja kerged tööriistad nagu tuumkompetentsidele keskendumine, kõrvale heidetud suurfirmade balanced scorecardid ja kvaliteedijuhtimise raskepärasus) ning siseriiklik arvamuste ja maitsete paljusus.
Bucci jutt voolas (või suunati segase aruteluga) küll mujale, kuid tagasi pointi juurde – kui 70ndate postmodernism lasi õitsele puhkeda Itaalia tagantjärele tähtsaks osutunud võimetel, siis millised on need turu ootused ja eelistused praegu? Kas neile oleks ka Eestil midagi isepärast pakkuda? Eeldada, et meie oleme maailma ootusi muutma suutelised, on pea liiva alla peitmine.
Bucci pole aga kindlasti minu suurimaid eelistusi rääkides rahvusriikide ja regioonide brandimise võimalustest ja tähtsuest. Kindlasti ei pakkunud Bucci aga metoodikat ega toonud välja olulisemaid küsimusi, mille kallal pusida oma regiooni brandimise teel.
Aastat paar tagasi sai regionaliseerumise ja regiooni identiteedi teemat hakatud ka Baltic Development Forumi ajurünnakutel foorumi korraldajatele ja toetajatele väikese tiimi poolt pushima. Esimeseks sammuks sai regiooni konkurentsivõime kilbiletoomine ja Maailma Majandusfoorumi metoodika kohaldamine meie piirkonnale sobivamaks. Sealt samm edasi juba identiteedi sidumine ja teadlik arendamine konkurentsivõime strateegiliseks eestvedajaks. Kuidas aga sedavõrd hägusat ja eri riikide jaoks eritähenduslikku (ning konkureerivaid huvisid sisaldava) teemaga ühisarusaadavalt edasi minna? Kelle abil? Ülesande esmase püstituse kohta saab lugeda siit. Simon Anholt asja nõustajaks oli igati sobilik leid ja tema lähenemine sai sügisel 2005 Stockholmi foorumil jette bra heakskiidu:
“Here, fundamental issues of branding the region will be addressed, not as a superficial marketing technique, but as a driving strategic force. How can the region be branded? Who should be responsible for developing and managing such an initiative and who should be the brand champion to both carry out the vision and secure the political commitment? Finally, a suggested roadmap will be presented for how to move forward.“
Simoni videointervjuud Läänemere regiooni brandimisest saab vaadata siit, tema lähenemine on pikemalt loetav foorumi raportis (.pdf) ning Simoni muid töid ja tegemisi, eelkõige rahvuste brandiindeksit tasub ka silmanurgast jälgida.
