Ega ma muidu poleks seda koalitsioonilepingu teemal kirjutamist ette võtnud, kui osapoolte plaanid kaasaelamist ei vääriks. Alustades lõpust – selle lepingu sõlminutele 100 päeva valitsemisrahu anda pole võimalik – tuleb kohe appi minna.
Sirbi tarbeks tahakülje humoreskina mõeldud, kuid sotsiaalia sektsioonis tõsiste arvamuslugude seas ilmunud minupoolne arvamus kaheteistmehelise armaada sünnitisest:
Nädalavahetusel kirjutas mulle oma elu esimese elektronkirja kultuslik vabadusvõitleja ning elusepp Ivan Orav. Oma kirjas süüdistas ta kahtteist väikest rohelist mehikest Marsilt selles, et nad olevat röövinud ära Eestis valitsusliidu moodustamiseks läbirääkimisi pidanud delegatsiooni liikmed. Muidu poleks ka tema vilunud silm vahet osanud teha, kuid erakordselt soe kevadpäike olevat marslaste salaplaani reetnud – kui läbi vana filmilindi ja vastu päikest läbirääkijaid vaadata, olnud marslased selgelt näha.
Kosmoselaev viivat nad jälle koduplaneedile tagasi pärast koalitsioonileppe allkirjastamist ja andvat meie 12 poega vahepeal toimunust kustutatud mäluga tagasi. Uskumatu lugu, kas pole? Ta püüdnud sellest ka presidenti teavitada, kuid sel korral polnud valvemeeskond vana seppa Kadrioru lossi oma sõnumiga sisse lasknud.
Huh, pühapäev, mil Ivani kirja sain, oli ju 1. aprill, kuid mõningad kahtlused siiski jäid. Vana sepp pole kunagi pilapäevadest pidanud, vaid ikka tõsiselt Eesti asja eest väljas olnud. Kui Orava jutus peaks tõtt olema, tuleb hädapasunat valjusti puhuma hakata: roheliste mehikeste käkki peab nüüd ju võimuliit hakkama ellu viima ning meie selle järgi elama…
Võtsin marslastest maha jäetud võimuleppe ette ja kahtlused süvenesid. Ükski mõistuse juures olev eestlane ei loo sedavõrd optimistlikele tulevikuootusele tuginevaid plaane, pigem on kombeks ikka lubada poole vähem, kui ärbelda täie eest. Eriti veel ajal, kui analüütikud kutsuvad üles majanduskasvu prognoosi optimismi pigem kahandama ning juhivad ülekuumenemise ilmingute kõrval tähelepanu sissevoolanud investeeringutest hoolimata madalaks jäänud tööviljakusele. Üldise konjunktuuri kõrval on lepingu autorid olnud äärmiselt optimistlikud ka iseenda ja ühiskonna suutlikkuse osas kõiki neid ideesid ellu viia. Minu kogemus on näidanud, et iga uue hea idee kohta peab olema ka keegi seda ellu viimas ning ideede puuduse üle dokumendis kurta ei saa. Ideede elluviijate koha pealt lepe aga vaikib. Pigem paistab lepe silma sellega, et on kui poolelijäänud ajurünnaku mustand, kus hulk mõtteid on lahedas seltskonnas ning parimas usus välja pakutud. Mõned neist lähevad välja detailideni (eelkõige pere- ja rahvastikupoliitika osa ning kas või hambaravi prioriteetide sõnastamine) ning teised on lihtsalt toredad mõtted (“muudab lihtsamaks väike- ja keskmise suurusega ettevõtlusega tegelemise” või “arendab rahvusteadusi”).
Vastuoluline arusaam riigiaparaadi arengust
Konfliktseid seisukohti ilmestab näiteks arusaam riigiaparaadi arengust: peatükis “Kodanikuühiskond ja riiklus” on sõnastatud, et “Eesti ei saa endale demograafilistel põhjustel lubada riigiaparaadi suurendamist” ning samas antud lubadus kasvatada ametnike arvu peatükis “Välispoliitika” – “tugevdab Eesti välisesindusi konsulaartöötajatega”. Ka riigi- ja omavalitsustele pandud kasvavaid kohustusi ning täiesti uusi algatusi viivad ellu inimesed, reaalsed inimesed, kes tuleb selleks tööle võtta.
Programmis on ka peatükke läbivaid ühisjooni, mis korduvad – üheks selliseks on innovatsioon ning toetumine uutele tehnoloogiatele ja tehnikale. Arvan isegi, et tegemist on Euroopa ühe tehnokraatlikuma valitsusliidu programmiga: eraldi peatükk on pühendatud infoühiskonnale ja e-riigile, portaale ja e-värke mainitakse pea iga peatüki juures.
Selle taustal on loomulik ka lubadus varustada “sisejulgeolekuasutused parima võimaliku tehnika ja tehnoloogiaga” ning digitaliseerida muuseumid, arhiivid ja ringhääling. Isegi eraomanduses ning oma sisu kiivalt elektroonilise kirjastamise eest kaitsva Eesti Entsüklopeediakirjastuse Aktsiaseltsile jagub toetust veebientsüklopeedia väljaandmiseks (ilmselt on silmas peetud siiski miskit muud kui omaaegse ENE õigusjärglase sisu kuiva digitaliseerimist). Vaesed töövihikute autorid, kes oma loodud teoste kõik kirjastamisõigused on juba korra kirjastustele maha müünud, peavad aga need nüüd uuesti valitsusele müüma, et too asjad Internetti vabalt väljaprintimiseks saaks panna…
Innovatsioon oma lihtsas ja avaras mõistes tähendab uue idee elluviimist: esmalt siis uued ideed ja seejärel suutlikkus neid ellu viia. “Innovatsioon” ongi sisult pigem tegusõna: sellega samastub hoog, dünaamika, muutused, tegevus, mis on tulevikku suunatud. Valitsusliidu programmi aastateks 2007 – 2011 võiks samuti vaadelda kui Eesti arengut hoogustava tegevuse kogumit, jagades selle oma mõjult kogu ühiskonda puudutavaks, avalikku haldust uuendavaks ning kõige otsesemalt ka ettevõtlus innovatsiooni puudutavaks tegevuseks.
Ühiskonna koostoimet puudutavat tegevust nimetatakse ka sotsiaalseks innovatsiooniks – meie väärtushinnanguid, norme, arusaamu ja käitumismustreid puudutavateks muutusteks. Pere- ja rahvastikupoliitika, kodanikuühiskonna ning infoühiskonna edendamisel ei domineeri aga mitte ühisväärtuste ja koostöö poole püüdlemine, vaid indiviidi- ja paremal juhul perekeskne lähenemine.
Euroopas on aasta 2007 kuulutatud võrdsete võimaluste aastaks, tegemist on pikaajalise ning Euroopat laiemalt puudutava väärtusruumi muutmise püüdega. Sotsiaalse innovatsiooni puudulikkus ning vähene ambitsioonikus ka valitsusliidu kavades mõjutab nii uute ideede teket, inimeste vastuvõtlikkust uutele ideedele kui ka nendega kaasatulemist. Rahvuslike sugemetega feodaalne patriarhaat ei ole kohane XXI sajandi avatud maailmas ellujäämiseks.
E-riigi elluviimine muutub üha segasemaks
Kõige vahetumalt saab valitsus muuta riigivalitsemist ning avalike teenuste sisu ja vormi ehk ellu viia haldusinnovatsiooni. Esimest korda saame võimuliidu, kes e-riigi arendamise on programmi tasemele toonud, kuid selle elluviimine muutub üha segasemaks. Kui seni on Riigikantselei koordineeritava avaliku teenistuse üldise standardi kõrval elanud oma elu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koordineeritav e-riik, siis uue, avaliku halduse ministri positsioon peab end seniste jõujoonte vahel paika loksutama. E-riiginduse kõrval on leppes ka hulk omavalitsuste pärusmaale tungivaid kavasid, seega tuleb meie portfellita ministril haldusinnovatsiooni mitmel rindel ellu viia. Seda enam, et programmilisi eesmärke on sõnastatud terve suure ministeeriumi jagu.
Teadus- ja arendustegevuse ning ettevõtluses toimuva suunamiseks teadmistemahukamale tegevusele on samuti ideid küllaga, kuid oma praegust mahajäämust ei saa kompenseerida püüdega teha samu asju ja peaaegu samas mahus kui edukaimad innovaatorid. Järelejõudmiseks tuleks mitme valitsemisperioodi jooksul ja mitu korda rohkem pingutada kui ülejäänud Euroopa. Majandus- ja innovatsioonipoliitika käsitlemine eraldi peatükkides ning teineteisega seostamata kujul, samuti muudesse peatükkidesse teadus- ning innovatsioonimahuka tegevuse pikkimine ei loo tervikpilti ega kinnista veendumust, et pakutud ideede elluviimisele tõsiselt mõelda on jõutud.
Millest aga valitsusliidu programm ei räägi? Minu ehmatuseks ei esitata programmis ühtegi küsimust, vaid antakse hulganisti vastuseid. Põhjanaabrite juures alustas “hallitustunnustelija” tiitlit kandev peaministrist peaministri kandidaat Matti Vanhanen läbirääkimisi kirjaga kõigile erakondadele, kus esitati seitse küsimust Soome ühiskonna ja Euroopa ees seisvatest olulisematest teemadest lähtuvalt kliima soojenemisest ühiskonna vananemise ja majanduse konkurentsivõimeni. Kui ühised probleemid ja küsimused on sõnastatud, selgub ka partnerite kogu, kellega koos lahendusi otsida. Eesti puhul on käitutud vastupidi: lahendusi näikse olevat kõigil, kuid ühiseid küsimusi ja Eesti arenguväljakutseid pole valitsusliidu moodustanud seni esile toonud.
Kokkuvõtvalt tahan ma väga nõustuda vana sepa Ivan Oravaga, kes kutsus kõiki inimesi üles võimule tulevale valitsusele sel korral sajapäevast töörahu mitte andma, vaid kohe esimesest päevast alates valitsusele appi minema seda roheliste mehikeste kokku keeratud suppi sööma. Muidu nikastavad end kohe suure koorma all ära ja siis pole neist enam eluloomagi. Võtame kätte ja läheme appi – teist sellist head võimalust lähiajal ei tule!
