Aastat paar tagasi märkasin Kastrupi lennuväljal Kopenhaagenis inimeste rinnas valgeid linte. Täpsemalt meesinimeste rinnas. Ühelt lennukilt teisele tormates ei püüdnud ma rituaali tagamaid avastada, küll aga sisestasin hiljem Interneti otsimootorisse märksõna “white ribbon” ja olin hetkega silmitsi ühe rahvusvahelise meesteliikumise võrgustikuga.
Selle meesteliikumise eeesmärgiks on peatada meeste vägivald naiste vastu, kasutades oma eestkõnelejatena agressiivse ja plahvatava füüsilise jõu klassikalisi esindajaid – hokimängijaid, jalgpallureid, maadlejaid, sõudureid, kes püüavad luua tugeva mehe tänapäevast sümbolit – mitte kasutada vägivalda nõrgema vastu ning püüda igast kriisist võimalusel välja tulla jõudu kasutamata. Mees on tugev vaid siis, kui ta suudab tunnistada oma nõrkusi, näidata oma tundeid ning olla hooliv. Valge lint mehe revääril on lubadus mitte kasutada vägivalda naiste vastu. Enam veel – see on ka lubadus olla sallimatu teiste meeste vägivalla suhtes naiste vastu.
Riikides, kus valge lindi kampaania on praeguseks juba pea 15 aastat toimunud on meeste vägivald naiste vastu ligi kaks korda madalam kui Eestis. Kui Kanadas ja Põhjamaades on perevägivalla juhtudes 4 korda enam kannatanuid naiste seas, siis Eestis on kannatanute hulgas 9 korda rohkem naisi (vaata pdf Vägivald ja naiste tervis, Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi poolt 2003. aastal läbi viidud uuring).
Eestis ei tunne seadusruum sellist mõistet nagu “perevägivald” (proovi pärida näiteks Wlex) ning vaevalt, et pelga seaduspügala lisamine karistusseadustikku midagi radikaalselt muudaks. Mehed ise peavad tugevaks kasvama ning ilmselt on selleks ka tuge ning kampaaniaid vaja. Põhjamaade kogemus on näidanud, et nii profeministlikesse meesliikumistesse kui ka meeste vägivalla kampaaniatesse suhtub aga ühiskond võõristusega juhul, kui need liikumised ja kampaaniad ei toetu oma probleeme tunnistavale ning lahendusi otsivale ühiskonnale.
Viimase aastaga on Eestis palju muutunud – ühiskond on perevägivalla probleemi ulatust ja mõju suutnud teadvustada ning aeg on küps ka sellele lahendusi otsida. Naiste ja laste tugikeskused, politsei koolitamine perevägivalla juhtudega tegelemiseks, peresuhete keskused ning jätkuv meedia tähelepanu perevägivalla vastu on olulised tegevused. Ehk on aeg ka meestel enda roll 21. sajandi Eestis uuesti lahti mõtestada?
Pidevalt muutuvas ja arenevas infoühiskonnas, kus elame, on vaja mehed vabastada senisest pseudukohustusest olla edukas, rikas, pidada pere üleval ja jõuda selle kõige kõrvalt veel armukeste ees sädeleda ja teiste meestega konkureerida. Meesküttide ja kodukollet kaitsvate sõdurite kui bioloogiliste loomade ümber on kasvanud sedavõrd paks sotsiaalkulutuuriline kiht uusi väärtusi, milleta tänapäeval hakkama ei saa. Välja ei sure mitte madala sugutungi vaid madala sotsiaalse võimekusega rahvad. Aeg nõuab empaatiavõimega, oma nõrkusi tunnistavate ja enda füüsilist jõudu ebaoluliseks eduteguriks pidavaid inimesi ning naistest üksi jääb selles protsessis väheks – ka mehi on vaja, et areneda. Aeg on küps ka selleks, et mehed Eestis julgeksid rinda panna valge lindi ning sellega kinnitada vägivallast loobumist, kinnitada oma tugevust hakkama saada ja ellu jääda 21. sajandil.
