Möödunud neljapäeval tegin peretoimetuste ja loengute vahel juustukooki. Seda korralikku “american cheese cake”, kus põhjaks digestive (lisaks või ja oliiviõli segule panen ka kaneeli, laimikoort ning sel korral kerge katte värskeid pohli), keskel philadelphia (no muidugi koos vahustatud munade, suhkru jms olulisega) ja peal creme fraiche (tuhksuhkru, laimimahla jms heaparemaga maitsestatult).
Sügavkülma fraiche ei toiminud mitte raasugi. Läksin loengut pidama.
Helistas S ja teatas, et on Tallinnas, lubas õhtul läbi tulla. Tegime lastega just pizzat ja lisaks S’le tulid kohale ka N ja J, kes samuti Tallinnas. N telefon helises ja Mick küsis kas too on kuskil Euroopas ja mis tal plaanid on. Selle peale oli Mick 2 tunni pärast kohal (oh, I just bought some available time slots in Tallinn airport), pistis kogu allesjäänud juustukoogi pintslisse ja off they went oma private jetiga, Londonisse. Kui ma poleks lastega kohal olnud, oleks arvanud, et on unenägu. Kui Mick poleks sellist asja juba suvel korraldanud, oleks ma arvanud, et bigfooti miljardär bullshitib niisama. Nüüd selline tunne, et Tallinn on ka vahel lihtne Euroopa linn.
