Kata Kohvik asub Revala pst. 14, IT Kolledzhi keldris. Kesklinna söögikohtade seas on valikut Tallinnas küllaga ning ei oma atmosfääri ega ka pakutava cuisinega nad just minu lemmikpaikade hulka ei kuulu. Samas on ta üks mu südalinna lemmmiksöögikohtasid ja seda hoopiski toitumisvälistel põhjustel.
Igal pärastlõunal tuleb sinna üks kõhetu algkoolipoiss, paneb koolimütsi toolinurgale rippu, jätab oma suure seljakoti laua kõrvale, läheb leti juurde, võtab kandiku, teretab ja talle pannakse üks mõnus praad, magustoit ja jook kandikule. Võtab lauanõud juurde, läheb selle suure kandikuga laua äärde ja sööb kõik ära. Istusime ühes lauas, rääkisime veidi ja ta sõi oma taldrikutelt kõik ära. Porgandisalati sõi ka ära. Siis viib kandiku ära, paneb koti selga, ütleb: “Aitäh!” ja “Nägemist!” ja hakkab minema. “Kuule M, sa unustasid oma mütsi!”, ütles täna köögitädi, poisike võttis selle kaasa ja läks oma teed.
See poisike on üks mitmest tuhandest alatoiluse all kannatavatest lastest Eestis, lapsest, kelle alatoilus on tingitud sellest, et nende pere elab allpool vaesuspiiri. Kata Kohvikus käib ta iga päev projekti “Igale söögikohale oma laps” tulemusena. See on aastal 2003 Heateo Sihtasutuse ja Caritase koostöö tulemusel ellu viidud mõte, millega liitunud söögikohtade nimistu leiab siit. Selles projektis kaaasalöömise eest olen Kata Kohvikus Eestis viibimise ajal ikka korda 2-3 nädalas söömas käinud ning nende atmosfääris ja menüü poolt pakutavas valikus rahule jäänud.
