MobileMondayEstonia sessioon m-maksetest päädis minu poolt vähe pikema jutukesega, mis ka hiljutises Directoris ilmus. Toimetamate versioon siinsamas.
Ühiskonna arengut tehnoloogilise determinismi poolelt vaadates võiks meie majandussüsteemist sularaha välja jätta. Oma pea 5000 aastase ajaloo jooksul pole sularaha maailmas kunagi varem nii mõttetu ajaloolise jäänukina tundunud, ebahügieeniline, võltsitav, hämaraid tehinguid sooritada aitav. Seinast või pangaletist teda kätte saades tundub ta olevat kui tasuta hüve, tegelikult aga meie kõigi jaoks ühiselt kalleim viis tehingute sooritamiseks. Mida enam kasutame oma igapäevastes maksetoimingutes netipanka, pangakaarte ja mobiilimakseid, seda kallimaks muutub sularahamassiivi haldamine meie kõigi jaoks. Praegusel stagflatsiooniperioodil, kus maailmamajanduse kasv on pidurdunud, kuid inflatsioon püsib on taas arutelu all sularaha kui ajale jalgu jäänud relikti kaotamine ning asendamine elektrooniliste maksevahenditega. Nagu tihtilugu varem, ei määra minu arvates sularahavaba tulevikku mitte aga tehnoloogiline valmisolek vaid turvakaalutlused ning emotsionaalsed argumendid.
Turvalisuse poole pealt piisab vaid sellest, kui küsida hüpoteetiliselt – mis saaks meie igapäevasest arveldusruumist siis, kui peaks tekkima häired elektrivarustuses. Kuigi selline stsenaarium on pelgalt hüpoteetiline, ei saa valitsused lasta raharinglusel ühelgi tingimusel katkeda ja siinkohal kaalub offline maailma reaalia online võimalused üles. Kui rahasüsteemide inertsuse ja traditsioonide kõrvale tuua emotsionaalsed argumendid, siis hakkab ka praegustes Taani ja Rootsi kroonide eurodega asendamise eelmängudes aga eriliselt pead tõstma rahvuslikel tunnetel mängimise peen kunst. Lipu, hümni ja krooni küljes ei hoia meid ju sugugi mitte ratsionaalsed argumendid.
Tagasi aga surutisseisu juurde – kas praegune niru konjuktuur pigem soosib sularaha laialdas(ema)t kasutamist või oleks selles võimalus hoopis tõhusama, elektroonilisel arveldusel baseeruva rahasüsteemi loomiseks? Kasutajale sularahast mugavamad tehnoloogiad on olemas ja ühiskonnas laialt levinud, pealegi on elektrooniline arveldus- ja maksesüsteem oma tõhusust juba tõestanud. Valitsused on aga majanduse langusperioodidel eriliselt mures just sularahamassi loomingulise kasutamise pärast – ümbrikupalkade ja laiema varimajanduse vohamise probleemi aitaks e-raha laialdane kasutus lahendada.
Oleme küllalt lugenud utoopiaid sularahavabadest kogukondadest või ärimudelitest. Sularahavaba maailma võimaldav tehnoloogia on olemas ja inimeste usaldus elektroonilise maksesüsteemi vastu kõrge, emotsionaalseid pingeid saab aga kasvõi rahvuslik-romantilises vormis disainitud maksekaartide, kasutajaliideste või terminalide abil harrastada. Sularahavabamõtlemine ootab aga oma aega.
