Reedel räägib Riigiametnike Foorumil sotsiaalse innovatsiooni teemast omas võtmes Mati Heidmets. Kuulan huviga ja pakun kindlasti oma nõusolekuid ja vastuargumente. Konverentsiküllase septembri ajakavast jäi minul see Foorum tänavu välja – homme Presidendi Akadeemiline nõukogu innovatsioonist, Ilmarise kvartalis erainnovatsioonilinnaku avahäppening, loengud ja reedel kimp seminare piisavalt heaks vabanduseks. Lisaks veel irriteeeriva esineja taak kukil – igal aastal, kui olen Riigiametnike Foorumil esinenud, on sellest mingi “jama” tulnud. Kord kirjutavad koalitsioonipartnerid peaministrile, kord ametite juhid Riigisekretärile, siis kurdavad kantslerid, et nende ametnikud olla mu sõnavõtu peale ära keeeranud. Seda pedagoogilist punki (värske koahliku tähtsusega särgiskandaali katteväljend, mida Indrek Tarand viljeleb, kes hommikul mulle kinnitas, et kommarid pole pungile kunagi õieti pihta saanud) veel vaja, või mis?
Foorumi ühtuse Riiigisekretäri vastuvõtu (Tartu kontekstis ikka lausa rajupidu – ametnikud suudavad küll, kui tahavad ;) taustabiidiks miksisin aga alltuleva loo, millest siinkohal toimetamata versioon.
Uuendusvõimeline ühiskond
Kujutage ette, et peate ette võtma midagi sellist, mida kunagi varrem elus teinud pole. Uue idee ellu viima ja seda veel edukalt. Loomulikult plaanite, kui kaua see kõik võiks aega võtta, mis ta võiks maksma minna ning näete vaimusilmas lõpptulemust. Aastal 2001 uuris rahvusvaheline Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon OECD seda, kas ja kuidas eri riikides uued algatused õnnestuvad ning võrdles seda edukate ettevõtjate poolt ellukutsutuga. Kui uute algatustega ning nendesse peidetud riskidega igapäevaselt ning tihedas konkurentsisituatsioonis ettevõtjad tunnistasid, et planeeritud ajakava, raha ning lõpptulemuse suhtes ebaõnnestub vähemalt ühes neist kolmest kriteeriumist pea 80% nende algatatust ning täielik ebaõnnestumine – algatuse lõpuleviimine ületab planeeritu nii ajakavas, rahalises mahus kui ka lõpptulemuses, saadab iga viiendat uuendust, oli tekkinud võrdlusmoment valitsusasutuste uuenduste analüüsiks. Legendi kohaselt läksid analüütikud heas usus eri valitsusasutuste juurde paljudes riikides, et uurida seda, kuidas ning miks nende algatussed ebaõnnestuvad ning vastuseks said – probleeme pole, kõik on korras. Miski ei ebaõnnestu, isegi pöörasemad algatused. Aega võtavad uued ülesanded täpselt nii palju, kui seadustes/määrustes ette nähtud, raha kulub täpselt nii palju, kui eelarves lubati. Lõpptulemus aga – see ei saa ju erineda kõiketeadva seadusandja või valitsuse nägemusest!
Analüütikud olnud hämmelduses – kuidas nii? Erafirmad, kuhu koondatud parimad asjatundjad, miljardites kroonides vahendeid ning kasutusel paindlikud juhtimisvahendid ju ebaõnnestuvad ning seda pidevalt! Kas tõesti on innovatsiooni juhtimise edu võti selles, et püstitad ebarealistlikud tähtajad, eraldad piiratud vahendid ning demotiveeerid töötajaid pideva poliitilise ootuste muutuva tõmbetuule ning jäiga bürokraatiaga? Ei – avalikus sektoris on kombeks lihtsalt ebaõnnestumised halva koristaja kombel vaiba alla pühkida. Riigikontrollid ja uuriv ajakirjandus avastavad pea järjepanu seda, kui palju eri algatusi eri riikides tuleks konstrnasse kirjutada ning seda ausalt ja avatult teha. Innovatsioooni ehk uute algatuste elluviimise juhtimise teoreetikud anuvad aga – palun olge vigade tegemist toetavad ning tolereerige eri katsetusi, millest oleks võimalik õppida. Vaid läbi tehtud vigade on võimalik saada tagasisidet ning oma algselt plaanitut paremaks ja vajalikumaks muuta.
Uuendusvõimeline riik
Tänavune Riigiametnike Foorum Tartus kannab nime “Uuendusvõimeline riik” – teema seejuures ajakohasem kui kunagi varem. Riigi ning tema ametkondade võimekus pidevas muutuses olevale ning meie väikest rahvusriiki ümbritsevale, kuid ka meie sisemistele sotsiaalse ja majandusliku keskkonna muutustele kiiresti ja adekvaatselt reageerida on ambitsioonika projekti – iseseisva Eesti säilimise kohalt ülioluline. Paraku on uuenemisvõimelisuse retoorika taustal üha enam tekkimas “lõpliku tõe” ministeeriume, kes usuvad, et nende otsustatu kuulub vastuvaidlematule ning edukale ellurakendamisele, seda põuast, naftahinnast või ühiskonna ootustest sõltumata. Vaid asutustevaheline sisemine rivaliteet ja poliitkemplemine valitsuses on meile kaasa toonud aastasaja kõrgeima trahvisaagi, olgu siis mõõdetuna elaniku või hetkari kohta. Kutsehariduse reform, mis käivitati aastal 1996 on kontseptsioonide, lähtealuste, tegevus- ja arengukavade kiuste toetumas suuremas enamuses omaaegsetele õpppekavadele ning –võrgustikule, eemaldudes üha enam tööturu vajadustest. Riigikontrolöri pöördumistele lihvib ennetavaid vastulööke Eesti arvukaim avalike suhete spetsialistide kaader – loomulikult riigiasutuste oma. “Täna räägime oma selle nädala võitudest”, alustab kantsler juhtimisnõupidamist ministeeriumis. Pidevate jamade ning probleemidega tegelemine ddemotiveeerib niigi ametnikke, räägiks siis juba edulugudest. Samal ajal alustab oma nõupidamist tippjuht ettevõttes pöördumisega: ”Räägime oma nädala ebaõnnestumisest ning sellest, mida neist õppida”. Edulood on toredad teada, kuid õppida saab vaid vigadest, mida oled ise teinud ja seejuures tundunud, et sind on motiveeritud uusi ideid ellu kutsuma ning neid teostades ka vigu tegema, sellest avatult oma partnerite ja kaaslastega rääkima ning olulisim – tundma, et sulle antakse võimalus vigadest õppida ja neid parandama. Meedia on õppinud poliitpotjomkinlusel ja väärt algatusel vahet tegema, paraku on sellest läbiva hoiaku – ametnikud ahju! kummutamiseks vähe. Märkimist väärib aga seejuures tõsiasi, et pea eranditult on Riigikantselei poolt korraldatud ning laiapõhjalise zhürii poolt valitud edulugde konkursil auga märkimist väärinud algatused, mis pole tulenenud teps mitte poliitilisest tellimusest vaid asutuste ning nende poolt kaasatute koostööst. Veelgi markantsem – möödunud aasta esiprojekt vanemahüvituste e-taotlus kuulus pigem kategooriasse, kus seadusandja ja valitsus sätestasid Sotsiaalkindlustusametile käsu – mine sinna, ei tea kuhu, tee seda ei tea mida ja selle kõige jaoks me sulle vahendeid ei eralda. Auga valitsusele kastaneid tulest välja toonud asutusele küll vääriline tunnustus, kripeldama jäi nagu alati see, et ka selle eduloo hind ja võimalik õpetlik iva jäi avalikkuse eest varju.
Uuendusvõimeline poliitika
Suudate ette kujutada võimuparteid või valimisliitu, kes tuleks tänavuste valimiste eel välja sõnumiga – oleme siin vallas hea mitu aastat võimul olnud, lubasime teile, head inimesed järgmisi asju ning ellu suutsime lubatust viia vaid viiendiku, ülejäänu läks metsa. Samas saime rikkamaks kogemuse võrra, millest õppinuna plaanime edaspidi oma uusi ideid teistmoodi teostada, kui seni. Ahjaa – tuletab keegi kohe meelde, selline partei nagu oli alles hiljaaegu Toompeal võimul, kuigi ilma poliitilise kogemuseta. Teismoodi tegemise sallimine, kompetentsi ja tehtavatest otsustest mõjutatud osapoolte kaasamine, enda tões kahtlemine, teiste algatatu jätkamine ning uute ideede tekkimisele innustamine on paraku väljaspool poliitilist argikultuuri ning seeläbi ka uuendusvõimelist riiki. Järgmise aasta Riigiametnike Foorumi juures tahaks kangesti kaasa lüüa aga töötoas, mis ei räägiks riigi uuendusvõimelisusest läbi edulugude vaid ebaõnnestumiste – see ilmestaks ka ametnikkonna valmisolekut õppida, mitte oma vigu koos poliitikute ja partneritega ilustada. Kindlasti ilmestaks see ka suutlikkust üle olla lühiajalistest poliittellimustest, mis tulevase valimisperioodi eel kindlasti püüavad maalida eriliselt roosilist pilti edukatest uuendustest riigis.
