Kujutame ette situatsiooni, kus jaanipäeva järel tuleb valitsus rahva ette kahe uudisega – üks on hea ja teine on halb.
Hea uudis on see, et Eesti SKP (Siseriiklik KoguProdukt) on tänu uuele arvutusmeetodile 7% suurem. See tähendab, et oleme 7% võrra rikkamad ja väärtuslikumad, kui päev tagasi.
Halb uudis on see, et vaatamata SKP ootamatule kasvule meil raha kuskilt juurde ei tulnud. Lähed pangaautomaadi juurde, torkad kaaardi seina ja paganas – kontol ikka sama palju raha… Tegelikult vist isegi vähem raha, kui eile. Nimelt kasvasid mitmed reaalsed kulutused, mis seotud sellise müsteeriumiga nagu SKP. Näide – kui eile oli meil vaja maksta kaitsekulutusteks x krooni, mis oli 2% SKPst, siis täna avastasime, et meil on x+7% rohkem raha vaja. Mille arvelt? Kust seda raha siis reaalselt võtta? Meie lubadused kasvatada teadus- ja arendustegevuse finantseerimist 3%ni SKPst eemaldub meist valguse kiirusel, kuna raha ümberjaotamiseks pole.
Huvitav, keda valitsus rikkuse arvestamise meetodi muutuses süüdistada plaaniks, kes üldse julgeks sellise uudisega avalikkuse ette tulla?
