EBSi Vilistlaskonverentsil püüdsin oma ettekandes arutleda Eesti Arengufondile esitatavate erinevate osapoolte ootuste üle. No ja teisalt siis mõtelda sellest, millised on Arengufondi reaalsed võimalused Eesti arengut mõjutada või kasvõi peajoont muuta. Ette nähtud mahus plaanitavad investeeringud ettevõtetesse meie arengut vaevalt muudavad – tore aga, kui kümmekond head algatust saavad täiendavat finantsi ja head nõu omale toeks. Edu neile, kuid makropildis ei muutu neist investeeringutest suurt midagi. Ega siis kapten selle pärast kurssi muuda, kui laevas uue ajaviitena karaoke käima pandi.
Küll võib aga Arengufondi “teine jalg” ehk arenguseire hakata päris kena teadlikkuse tõstmise ja väärtusruumi muutmise suunal tulemust andma. Konverentsil jäi mulle aga silma/kõrva endiselt ettevõtjate/investorite arusaamatus sellest, miks Eesti Arengufondi üldse vaja on? Ka mina ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellel oleks Eesti Arengufondi vaja, kuid ega see tähenda, et fondi vaja poleks. Asja pole lihtsalt selgeks tehtud. Kui aga skeptiliselt pead raputavad ka fondi loomise plaanidesse ammust kaasatud ametnikud ja spetsialistid, on asi seda kahtlasem. Konverenstil pakuti ka hea, lihtne ja elegantne lahendus, millest sai pea kaks aastat tagasi ka tõsiselt arutatud – ühendada Eesti Arengufondi tegevus Soome Arengufondi SITRA tegevuse alamosaks ning kasutada ära SITRA pikaajalist kogemust nii investeeringute kui arenguseire vallas. Konverentsi ettekanded ja videod leiad siit.
Kardan, et Arengufond on hea idee, kuid selle edukas teostus rajaneb õigustamatult optimistlikel oletustel ja eeldustel.
Avaliku sektori organisatsioon ei saa olla nii paindlik ja võtta riske, mida riskikapitalistid saavad võtta. Ühelt poolt poliitiline surve kindlate tulemuste saavutamiseks, teiselt poolt oma nahaga vastutamine vähegi riskantsemate ettevõtmiste puhul – need on alles potentsiaalsete probleemide algus.
Eraldi huvitav küsimus on otsustajate ajendid – kas vastutus või sellest isoleeritus, mõlemal on omad negatiivsed tagajärjed, mõlemad on erasektoris välistatavad.
Vaatasin ka ettekande ära. Klustrite kunstlik tekitamine võib ju küll praegu populaarne olla, kuid see pole ennast õigustanud nagu pole üleüldine “võitjate valimine” riigi poolt. (Desrochers, P. and Sautet, F. (2004) Cluster-Based Economic Strategy, Facilitation Policy and the Market Process. The Review of Austrian Economics, 17:2/3, 233–245.) Eestis on klustreid tekkinud ja tekib ka tulevikus ilma riigipoolse sekkumiseta.
Riik ei peaks tegelema ebaolulisega ja klustrite kunstlik arendamine seda kindlasti on.
Ma väidan, et Eesti suurim probleem pole niivõrd riskikapitali puudumine kuivõrd inimeste ja kompetentsi leidmine, kes suudaksid väikeettevõtte üleviia suurettevõtteks koos kõigi selleks vajalike ümberkorraldustega.