Viimase kahe nädala kõnede kokkuvõte mu mobiilile, õhtusel ajal ning numbrilt “unknown”.
- “Hi Linnar, long time no see. Tell me how’s your family? Still in Estonia?”
- “Hi N, good to hear you as well. You are not calling to me because of my family issues, aren’t you? It’s about the WSIS and Internet Governance, isn’t it?”
- ” Well yes, in fact it is the issue that my Government is a bit worried about and I just wanted to see what is your opinion on it.”
Ja nii kokku 6 kõnet vanadelt ja uutelt tuttavatelt Washingtonist. Kuigi Tuneesias toimuva infoühiskonna foorumi teise kokkusaamise eeltöörühm Interneti halduses lõpetas oma ametliku töö juba juunis ja andis välja ka oma lõpparuande (pdf 120 kb), läks kuumaks alles kuu aja eest, kui Eurooopa Liit teatas, et soovib praegust ICANNi veetavat süsteemi reformida ning kokku kutsuda uus arutelukogu, sest “the Internet is a global infrastructure”, mille halduseks on vaja rahvusvahelisel koostööl baseeruvat mudelit. USA selle peale tagajalgadel – “there is no need to fix a thing that works well” ning asus demagoogitsema – kas tahate, et Iraan, Kuuba ja Põhja-Korea hakkavad Internetti reguleerima?
Eesti valitsuse seisukoht (ametlikult valitsus seda küll kinnitanud pole) ühtib Euroopa Liidu omaga.
Igas vähegi olulises küsimuses hakkab silma aga USA välispoliitika lai haare, kui minule (ja mitmetele teistele minuga kontaktis olnud siinsetele netiasjatundjatele, välispoliitika inimestele ja muidumõjukatele infosuunajatele) on helistanud juba sedavõrd suur seltskond, et “meie pere ja muude tegemiste kohta uurida”. Unilateraalse USA ajal elame, mis muud selle peale kosta.
